Mõningad baltisakslaste ümberasumise tõlgendused

Olev Liivik

Üheks motiiviks, mida baltisaksa ajalookirjutus püüdis kaua aega eitada või alahindas, oli Hitleri ja tema ideoloogia imetlemine baltisakslaste hulgas.Baltisakslaste Umsiedlung’ist kõneldakse Eestis peamiselt ümberasumise ümmarguste tähtpäevade ajal. Muidu ületab see uudisekünnise enamasti seoses omandireformiga ning vaidlustega selle üle, kas ja millistel ümberasujatel on õigus vara tagasi saada. Vaatlen baltisakslaste ümberasumist erinevate tõlgenduste kaudu, unustamata lühidalt kirjeldada Umsiedlung’i eellugu ja kulgu. Tunnistan, et mind on inspireerinud viimasel kümnendil ilmunud saksa- ja ingliskeelsed käsitlused baltisakslaste ja teiste Ida-Euroopa saksa rahvusgruppide ümberasumisest  Saksamaale. Nendes on püstitatud uusi küsimusi, mis olid varem tabu. Eelkõige on see seotud saksa rahvusgruppide ja natsionaalsotsialismiga, aga ka Poolaga, kuhu valdavalt 1939.1940. aastal ümberasustatud paigutati.  

Ümberasumise eellugu ja käik

Baltimaade sakslaste lahkumine oli tingitud 23. augustil 1939. aastal Moskvas sõlmitud Saksamaa ja NSV Liidu kokkulepetest (Molotovi-Ribbentropi pakt) ja täpsemalt salajasest lisaprotokollist. Selle alusel jagasid kaks suurriiki Ida-Euroopas iseseisvate riikide arvelt huvipiirkonnad. NSV Liit, kes sai oma mõjusfääri ka Eesti ja Läti, andis Saksamaale vabad käed sõjategevuse alustamiseks läänes. 1939. aasta 1. septembril algas Saksamaa kallaletungiga Poolale Teine maailmasõda. Poolast sai esimene riik, mis NSV Liidu ja Saksmaa sobingu tulemusel hävitati ning  seejärel omavahel ära jagati. 28. septembril tähistasid Saksamaa ja NSV Liit võitu Poola üle sõpruse ja piirilepingu sõlmimisega, millele lisandus nagu ka 23. augustil salajane lisaprotokoll. Sakslaste ümberasumise kontekstis on oluline, et nimelt selle salaprotokolliga leppisid Saksamaa ja NSV Liit kokku ka baltisakslaste ümberasustamise Eestist ja Lätist. Baltisakslasi ega asukohamaade valitsusi eelseisvast sakslaste ümberasumisest esialgu ei teavitatud. Seetõttu said Eesti ja Läti planeeritavast baltisakslaste ümberpaigutamisest Saksamaale teada oktoobris.

6. oktoobril pidas Adolf Hitler Riigipäevas Poola üle  võidu tähistamisel kõne, kus mainis ka Ida- ja Kesk-Euroopa saksa rahvusgruppide „likvideerimist” ja jäädavalt Saksamaale ümberpaigutamist. Hitler põhjendas seda eesmärgiga vältida tulevikus rahvastevahelisi konflikte. Kummaline on see, et juba enne Umsiedlung’i ametlikku teadaannet ja asjaosaliste nõusolekut ära ootamata oli Saksamaa saatnud Eesti ja Läti poole laevad rahvuskaaslaste äratoomiseks. Pärast esialgset kiirustamist Saksamaa taltus. Vajalikuks peeti Eesti ja Lätiga sõlmida ümberasumise protokoll, kus kesksel kohal oli kodakondsusest vabastamine ja opteerumine Saksamaa kodakondsusse ning  rahvusgruppide mahajäävate varade staatus. Eesti Vabariigi ja Saksamaa esindajad kirjutasid ümberasumise protokollile alla 15. oktoobril ning nüüd võis ümberasumine alata. Kolm päeva hiljem lahkus Tallinna sadamast esimene laev ümberasuvate sakslastega. 1939. aasta lõpuks oli suurem osa 14 000-st ümberasumise kasuks otsustanust Eestist lahkunud ja paigutatud Warthegausse või Lääne-Preisimaale. Viimane laev väljus Tallinna sadamast 1940. aasta mais. Selle pardal olid peamiselt sakslased, kes olid vastutavad rahvusgrupi varanduslike küsimuste eest või olid tegelnud ettevõtete likvideerimisega.   

Ohvrid või väljarändajad?

Umsiedlung’i teema käsitlemisel on sageli arutletud õigusega selle üle, kellena käsitleda ümberasujaid ja millena ümberasumist. Meenutada võiks ainult viimaste aastakümnete väljaütlemisi. 3. oktoobril 1995. aastal pidas president Lennart Meri Saksamaa taasühinemise aastapäeva puhul kõne, kus  puudutas võrdlemisi palju baltisakslasi. See kõne sai tuntuks üleskutse tõttu baltisakslastele pöörduda tagasi kodumaale Eestisse. Kuigi Saksamaal elavad baltisakslased hindasid Merd kõrgelt, ei leidnud presidendi üleskutse järgijaid. Need üksikud, kes on tulnud, et jääda, oleksid teinud otsuse ilmselt ka Lennart Mereta. Kahtlemata oli retoorilisena mõjunud üleskutsest märksa olulisem presidendi antud hinnang Umsiedlung’ile. Tollal nimetas Meri baltisakslasi Molotovi-Ribbentropi pakti esimesteks ohvriteks ja rõhutas, et Stalini ja Hitleri kokkulepe sundis baltisakslased kodumaalt lahkuma. 1998. aastal kirjutas  Memento Tallinna ühenduse esimees Leo Õispuu Postimehes ümberasujatest, kutsudes neid käsitlema represseeritutena. Õispuu rõhutas, et sakslased olid sunnitud emigreeruma HitleriSaksamaa survel ja NSV Liidu mõju alla sattumise kartuses, jäädes ilma kodumaast, kodudest, varast ja sajandite jooksul loodud sidemetest. Saksa keeles on olemas termin Daseingrundfunktion (elulised põhifunktsioonid), millega hõlmatakse inimesele eluliselt vajalikku nagu turvatunne, materiaalsed, kultuurilised ja sotsiaalsed vajadused. Ent ümberasumise kontekstis ei ole kodumaa või ühiskondlike sidemete kaotamist tõsiselt uuritud.

Üks representatiivsemaid Umsiedlung’i tõlgendusi pärineb Tartu ülikooli ajaloo dotsendilt Olaf Mertelsmannilt. 2008. aasta 7. novembri Sirbis stalinlikest repressioonidest kirjutades on ta väitnud, et „esimene etniline puhastus Baltimaadel oli kahe totalitaarse režiimi [Saksamaa ja NSV Liit – O. L.] poolt kokku lepitud baltisakslaste tagasikutsumine aastail 1939-40 ja 1940-41”. Mõistagi kiidavad Baltimaadelt lahkunute ohvrina tõlgendamise heaks ka paljud baltisakslased, kes on näinud ennast natsirežiimi põgenikena või emigrantidena. Seetõttu on ümberasumist kirjeldatud  samuti ka sakslaste evakueerimise ja isegi pagendamisena. Ohvrina tõlgendamise kõrval esineb ka teistsuguseid vaatepunkte. Saksa ajaloolane Lars Bosse kummutab 2001. aastal ilmunud kirjutises „Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland” ümberasumise kui evakueerimise, nimetades seda aktsiooni sakslaste exodo’seks. Samuti kahtleb Bosse, kas baltisakslaste lahkumist NSV Liidu huvipiirkonda jäetud Baltikumist saab nimetada põgenemiseks, sest mitte kõik sakslased ei lahkunud aastatel 1939 ja 1940 kodumaalt. Bosse on võrrelnud baltisakslaste Umsiedlung’it sakslaste ümberasumisega 1939-40 NSV  Liidu poolt vallutatud Poola aladelt Bukoviinast ja Galiitsiast, kust lahkuti enam-vähem üksmeelselt. Enamus mahajäänud baltisakslastest lahkus Eestist ja Lätist seevastu 1941. aastal Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Samuti oleks mõeldav vaadelda baltisakslasi Ansiedler’itena (asunikena), mille puhul võib viidata Natsi-Saksamaa propagandale, mis nägi Umsiedlung’is rahvuskaaslaste „kojutoomise” aktsiooni.     

Baltisakslaste Umsiedlung kui Hitleri vastutulek Stalinile

Ajalookirjanduses – nii uuemas kui vanemas – on palju diskuteeritud selle üle, millal sakslaste ümberpaigutamise idee päevakorrale kerkis ja millised olid Saksamaa motiivid. Uurimistulemused tõestavad, et sakslaste ümberasustamine NSV Liidust ja tema huvisfääridest ei olnud pikalt ette planeeritud ja kerkis üles alles septembri keskel. Sellel ajal oli Saksamaa läänest ja NSV Liit idast Poola sõjalise vastupanu praktiliselt murdnud.  Varem olid natsid kaalunud küll Poola vallutamise korral LäänePoola puhastamist poolakatest ja juutidest, aga rahvuskaaslaste ümberpaigutamisest nende asemele ei räägitud. Ainsana oli kaalutud rahvuskaaslaste ümberasumist majanduslikust aspektist, et leevendada tööjõupuudust mitmes majandusharus.

Kõige laiemalt levinud sakslaste ümberasumise motiiviks peetakse nende päästmist NSV Liidu repressioonide eest, mis oodanuks neid ees Balti riikide vallutamisel. Näib, et see on baltisakslaste endi konstrueeritud, kuna too kordub paljudes mälestusteraamatutes ja baltisaksa päritolu ajaloolaste töödes.  Selle järgi olid baltisakslased ümberasumise initsiaatoriteks. Saanud teada Eesti ja Läti jätmisest NSV Liidu huvisfääri, olid kohalikud sakslased tõsiselt hirmul oma tuleviku pärast kodumaal. Rahvusgrupi liidrid Eestist ja Lätist pöördunud Saksmaa poole palvega rahvuskaaslaste kaitsmiseks Baltikumis. Sõja puhkemisel Balti riikide ja NSV Liidu vahel kutsuti Saksamaad rahvuskaaslasi evakueerima. Antud seletus tundub esmapilgul loogiline, aga selle kahjuks räägib asjaolu, et oktoobri alguseks olid vähemalt esialgu pinged NSV Liidu ja Balti riikide suhetest kadunud. Vastastikuse abistamise lepingute sõlmimisega ja NSV  Liidu sõjabaaside rajamisega oli sõjaoht möödas. Silmas tuleks pidada ka seda, et 23. augusti lepped olid teinud Saksamaast ja NSV Liidust strateegilised partnerid ning vaevalt oleks NSV Liit Baltimaade okupeerimisel asunud sakslasi ulatuslikult taga kiusama ja represseerima.

Tagantjärele teame sedagi, et NSV Liit suhtus Baltikumi sakslaste lahkumisse mõistvalt ka 1941. aasta algul, nõustudes järelejäänud sakslaste Nachumsiedlung’iga. Tõenäoliselt ei saanud sakslaste ümberasustamise plaan algust mitte baltisakslastest, vaid Ida-Poolas elanud sakslastest. Viimaste küsimus kerkis päevakorrale Poola riigi hävitamise  järel. NSV Liit olevat soovinud asustada oma territooriumile Saksmaale kuulunud Poola ukrainlased ja valgevenelased, Saksamaa omakorda sakslased NSV Liidust. Baltisakslaste Umsiedlung aga tõstatati alles mõned päevad hiljem. Hitleri jaoks polnud sakslaste äratoomine äärmiselt oluline mitte ainult rahvastiku vahetamise seisukohast, vaid Stalini usalduse võitmiseks. Sakslaste Umsiedlung’iga kaotas Hitler ettekäände alustada sõda NSV Liiduga saksa vähemuse kaitsmisele apelleerides. Saksa vähemuse „kaarti” oli Saksamaa kasutanud Tšehhoslovakkia, Poola ja ka Leedu vastu. Arvatavasti hindas Stalingi Hitleri  „rahupoliitikat”, sest NSV Liit mitte ainult ei leppinud sakslaste ümberasumisega, vaid kommunistide riiklik propaganda lausa tervitas Umsiedlung’it.     

Ümberasumise majanduslikud ja ideoloogilised aspektid 

Ühe olulise motiivina Umsiedlung’i puhul tulevad kõne alla majanduslikud kaalutlused. Maailmasõtta kistud Saksamaa vajas tööjõudu nii põllumajanduses kui tööstuses. Saksamaa kiirustas 1940. aasta alguses sakslastest talupoegade ümberasustamisega Volõõniast ja Galiitsiast ainult sellepärast, et nad jõuaksid Reich’i enne kevadtööde algust. Rikkamate saksa rahvusgruppide puhul, nagu seda olid baltisakslased, vajati nende materiaalseid vahendeid. Seetõttu olid ka ümberasumise protokollides Eesti ja Lätiga kesksel kohal majanduslikud küsimused. Sealjuures väidetakse tihti, et Eesti oli Saksamaa soovide  suhtes äärmiselt vastutulelik, sest Saksamaa kinnitas jätkuvaid majanduslikke huvisid Baltikumis. Kindlasti ei tohi alahinnata ka natside rassipoliitilisi eesmärke. 1939. aasta Poola sõjakäigu lõpul avastasid sakslased, et nad ei ole enam „Volk ohne Raum”. Poolalt olid vallutatud tagasi enne Esimest maailmasõda Saksamaale kuulunud alad, kuid ilmnes, et piirkond on „Raum ohne Deutsches Volk”. Rassilistel motiividel ja igasuguse vastupanu elimineerimiseks algas Lääne-Poolas poola rahvusest eliidi väljakihutamine juba Poola sõjakäigu lõpul ning nende asemele otsustati paigutada saksa  rahvusgrupid. Üheks motiiviks, mida baltisaksa ajalookirjutus püüdis kaua aega eitada või alahindas, oli Hitleri ja tema ideoloogia paleus baltisakslaste hulgas.

Vähetähtis ei olnud see, et Hitlerist oli saanud 1939. aastal maailmapoliitika tõeline staar, keda vaadati kas imetluse või hirmuga. Baltisakslaste hulgas domineeris esimene – imetlus. Paljud sakslased Euroopas nägid Führer’is sakslaste kantslerit ning mõistagi fastsineeris baltisakslasi Hitleri retoorika rahvuskaaslaste kaitsmisest välismaal. Kõigele lisaks julgustas saksa rahvusgruppe Saksamaa konkreetne  tegevus „rahvuskaaslaste kaitsmisel”, sest 1938. ja 1939. aasta konfliktides astuti välja rahvuskaaslaste õiguste eest. Seepärast oli baltisakslasigi, kes ootasid Hitlerilt saksa vähemuse kaardi kasutamist sissetungil Baltikumi ja territooriumi ühendamist Reich’iga. Muidugi sõltus nii baltisakslaste kui ka paljude teiste saksa rahvusgruppide käekäik Saksamaa materiaalsest toetusest, mis oli just Hitleri võimuletulekuga märgatavalt suurenenud. Aga sellegi võib kirjutada Hitleri soosingu arvele. 1939. aasta 6. oktoober oli vähemalt nendele baltisakslastele, kes ootasid peatset Saksamaa sissetungi, pettumiseks.  Seekord stsenaarium ei kordunud. Hitler kutsus hoopistükkis rahvuskaaslased „kodumaale” (Heim ins Reich) lahendama „uusi ajaloolisi ülesandeid”.

Ümberasumise ettevalmistust saatis 6. oktoobrist massiline propaganda, millega nimetati mahajääjaid saksa rahvuse reeturiteks ning rahvusest võõrdunuteks. Kõhklejatele ja ümberasumise vastastele korrati, et ümberasumise tõttu suletakse kõik saksakeelsed organisatsioonid, ilmumise lõpetavad emakeelsed ajalehed ja suletakse saksa õppekeelega koolid. Kahtlemata aitas paljusid sakslasi raske otsuse langetamisel ka Eesti Vabariigi ja Saksamaa sõlmitud kokkulepe  varanduslike küsimuste kohta. Ümberasujate mahajäänud vara hakkas realiseerima selleks loodud Usaldusvalitsus. Varanduse müügist saadud tulu, millest tuli maha arvestada solidaarselt rahvuskaaslaste kõik võlad, kanti üle Saksamaale. Selle alusel lubati ümberasujatele mahajäänud vara eest kompensatsiooni. Loomulikult võib ümberasumise juures nimetada muidki motiive, mis räägivad sageli üksteisele vastu. Näiteks on baltisakslased väitnud ka seda, et lahkuti sellepärast, et Eesti juhtkond alistus NSV Liidu nõudmistele.

Olgu, kuidas sellega on, kuid tagantjärele teame, et ümberasujatel tuli elada üle rida  kannatusi ja pettumusi. Esimese ümberasujate laeva, mis jõudis 20. oktoobril Danzigi, suunas kohalik natsidest juhtkond hoopistükkis edasi Stettini, sest saabunuid peeti liiga vanadeks. Samuti osutus keeruliseks elamispinna hankimine ja töö leidmine. Paljudele oli suureks pettumuseks elukoht rahvuslikult heterogeenses Poolalt vallutatud Warthegaus. Rahvaste sulatusahjust, nagu seda piirkonda vahel nimetati, olid baltisakslased 1945. aastal sunnitud Punaarmee eest põgenema läände. Pärast sõda tekkis Lääne-Saksamaal mitu baltisakslaste keskust, tänu mille säilis nende identiteet veel aastakümneid.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming