Mõnikord ja mõnda on usaldada võimatu

Kaarel Tarand

Jaanuar ja veebruar on traditsiooniliselt auhindamise kuud. Kultuurielus kestab tunnustamine läinud aasta tegude eest suure suveni, aga suurem osa riiklikust tunnustusest on praeguseks kodu leidnud. Teenetemärgid – annetatud (mis sest, et vähem kui kunagi varem). Riigi kultuuri- ja teaduspreemiad – kätte saadud.

Kõlab ehk kummaliselt, kuid minu meelest sai kõige suurema auhinna tasuks pikaajalise tegevuse eest Eesti  riigilt riigireetur Hermann Simm. Talle kingiti elu. Mis tahes ilmajao riikluse ajaloos on selline kingitus ikka pigem erand kui reegel. Sest reeturi palk on läbi ajaloo olnud surm. Eesti Vabariigil kui noorel riigil on muidugi teistsugune traditsioon. Valdav osa riigireeturitest mõisteti 1920ndatel aastatel tähtajalisse vangistusse või siis pääsesid nad vabadusse uusi riigivastaseid tegusid sooritama 1930ndate lõpu armuandmise alusel. Ilmasõdadevahelise aja eesti kommunistile oli kõige karmim karistus ikka kommunistide paradiisi ehk nõukogude Venemaale  väljasaatmine. Eesti vanglas oli ellujäämine tagatud, võitluskaaslastest Venemaal aga ei elanud Stalini „puhastusi” ja terrorit üle peaaegu ükski.

Taastatud Eesti on oma riigivastaste vastu olnud sõjaeelsest võimust veel hoopis leebem. Kommunistide (kes küll ütlesid, et nad ei ole kommunistid, vaid ainult kommunistliku partei liikmed, kes tegelevad selles organisatsioonis Eesti vabadusvõitlusega) tegevust ei keelatud, kuritegeliku käitumise eest minevikus (kollaboratsioon) ei karistatud, isegi otsene ja ametlik kuulumine repressiivorganitesse  anti andeks seninägematul viisil – ülestunnistuse eest, mis pealegi kaitsepolitsei kätte saladusena hoiule anti. Ja mõelgem hetkeks, kas on midagi juhtunud nende KGB kaastöölistega, kes end kaitsepolitseis üles andmata unustasid ja kelle nimi Riigi Teatajas ära trükiti. Ei midagi muud, kui et nad ei saa tööd avalikus teenistuses. Näiteks Tartus üliõpilasi ja õppejõude taga kiusanud Vanemuise tänava kaadriohvitsere on uue aja tänava- ja meediapildis ikka kui toimetulevaid kodanikke nähtud. Ilma vihata.  See kõik meenutab, millise raevuga on nõukogude kollaboratsioonis aktiivselt osalenud „armsad kaasmaalased” alates põhiseaduse taaskehtestamisest Eestis võidelnud näiteks „Plats puhtaks!” loosungi all toimunud tegeliku sorteerimistöö vastu.

Praegu ei leidu küll Simmi avalikku õigustajat, kuid ma ei kahtle, et mõtteviisilt kamraade, kes süüdistavad Simmi ainult oskamatuses, mis viis vahelejäämiseni, mitte moraalses roimas, luusib Eestis ringi nii mõnigi. Plats jäi puhastamata nii 1992–1994, kui isamaalased seda konkreetselt lubasid, hiljem aga seda enam. Pole siis ka ime, et ühel hetkel purskus protest selle vastu välja kujundlikus ja semiootikute käes lõpuni uuritud hüüdes „Kommarid ahju!”. Ka see loosung ajas ju herilasepesa väga ärevile ja nii mõndagi NLKP liiget tabab hüsteeriahoog, kui teda nalja pärast tänaval selle kena hüüdlausega tervitada. Kaitsepolitsei on avalikkust rahustanud teatega, et kuigi kaitseministeeriumis võetakse ette ümberkorraldusi, pole alust ühtki Simmiga kokkupuutunut vähimalgi määral kahtlustada. Muidugi mitte, aga kahtlustada tuleb  hoopis mujal. Simmi kuriteod Eesti Vabariigi vastu olid rajatud okupatsiooniaja suhtele KGBga. Suhe luureorganiga katkeb ainult surmaga, on universaalne reegel. See kehtib nii vabas kui ka mittevabas riigis.

Need inimesed, KGB kaastöölised 1970-1980ndatel, vastutasid muuseas ka meilt rahvana mälu röövimise eest. Paljud neist on ju tänaseni täies elujõus. Oleks ehk mõistlik endalt küsida, et kui üks aastatetagune kagebiit oli valmis seda (kurja) jälle tegema, siis miks mitte ka paljud teised. Mõelgem nendele inimestele oma  koolis, kursusel, suguvõsas, töökohal, keda me kahtlustasime võimalikus pealekaebamises, nuhkimises, ettekandmises okupatsiooniajal. Mõelgem neile, kes toona rääkisid ja kirjutasid kenade inimeste kohta jõledusi ja laimu. Kas saame olla kindlad, et nad ei tee seda jälle?

Võimalik muidugi, et mõnda inimest kahtlustati ülekohtuselt. Võimalik, et mõni patune on leidnud oma jumala ja meeleparanduse ning on valmis pigem tuleriidale minema kui uuesti kuritööle. Võimalik, et paljud ei tee praegu aktiivselt Eesti-vastast tööd, vaid on „uinunud agendid”. Aga kui  olud lähevad kehvemaks? Mina ei kahtle: nad teeksid seda jälle. Mõned võib-olla teevad praegugi. Faktiks jääb, et usaldada neid ei saa. Mitte kunagi. Ja kui me tänavu palju räägime sellest, et ühiskonnas tuleb usaldus taastada, siis see on lihtne näiteks kodaniku suhetes põhiseaduslike institutsioonidega. Aga see on võimatu suhetes tegelike või potentsiaalsete riigireeturitega. Lööge või maha, aga kommunisti või kagebiiti, kes väidab, et on „eks”, ma usaldama ei hakka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming