Modernsus on üks pikk kodusõda

Andrzej Leder: „Ühiskonnas peituvad reeturid võimaldavad naabruskonna impeeriumidel Poola iseseisvust alatasa hävitada – see mudel on kujundanud kogu Poola intellektuaalse ajaloo.“

LAUR KAUNISSAARE

Konservatiivse PiSi ainuvõimuga on Poolas murdumas 50 aastat kestnud liberaal-konservatiivne konsensus. Konflikti ajaloolisi juuri selgitab Poola Teaduste Akadeemia Sotsioloogia- ja Filosoofiainstituudi teadur Andrzej Leder.

Näib, nagu käiks Poolas praegu aegluubis kodusõda.

Andrzej Leder: Teate, modernsus kui selline on aegluubis kodusõda. Prantsuse revolutsioonist saadik on Prantsusmaal iga teatud aja tagant olnud revolutsiooniline või siis kontrrevolutsiooniline olukord. 1968. aasta tudengirahutuste ajal tahtis näiteks de Gaulle saata Reinimaal asuva Prantsuse armee Pariisi peale. Ta lendas Reinimaale, ja ainult sellepärast, et kommunistlikud ametiühingud peatasid üldstreigi, leiti poliitiline lahendus. Ka USAs on kodusõja järelmid praeguseni tunda, isegi Trumpi võib näha kui järjekordset pööret selles pikas ajaloos. Ma ei ütle, et Poolas kujuneb olukord brutaalsemaks kui kusagil mujal, aga jah, modernsus ise ongi üks pikk kodusõda.

PiSil (Prawo i Sprawiedliwość – hetkel ainuvõimul olev erakond Õigus ja Õiglus) on Poola parlamendis absoluutne enamus. 2016. aasta lõpus leidis aset korralik parlamendikriis. Milline võib olla Poola areng 5–10 aasta pärast?

Ma ei arva, et puhtalt poliitilisel tasandil oleks oodata suuri muutusi. PiSil pole küll konstitutsionaalset enamust, aga absoluutne enamus on neil käes. Ma ei usu, et keegi suudab Kaczyński kukutada – ta on selleks praegu liiga kõikvõimas. Ka ideoloogiliselt on nad tugevad. Nad on parandanud inimeste sotsiaalset tuge, nii et neil on üsna stabiilne toetus. Kui ei juhtu midagi väga ebatavalist (aga poliitikas võib alati kõike juhtuda), siis ootab meid ees kaks tsüklit PiSi valitsust, kokku kaheksa aastat.

Andrzej Leder

Kultowe Rozmowy

Ja jäävad vaid opositsiooni oaasid? On ju Varssavi linnapea Platforma Obywatelkast (enne PiSi valitsust juhtinud erakond Kodanikuplatvorm) ja samasugune on olukord teisteski linnades.

Jah, see on tõsi. Aga PiS teeb kindlasti kõik, et saada võimule ka linnades. Kohalikud omavalitsused on järgmine suur konflikt. Üldiselt arvan, et on kaks suurt ohtu. Esiteks – mis juhtub Prantsusmaal? Kui Marine Le Pen valitakse Prantsuse presidendiks, Prantsusmaa korraldab referendumi ja tõesti lahkubki Euroopa Liidust, siis see on ELi lõpp. Üksi Saksamaa kogu ELi käigus hoidma ei hakka. Kui EL lakkab olemast, siis läheb Kaczyński täiesti avalikult autoritaarse riigi suunas – ta valib Erdoğani tee. Kui aga Le Peni ei valita või kui ta valitakse, aga Frexit jääb olemata ja EL püsib, siis püüab Kaczyński konfrontatsiooniga tagasi hoida ja piirdub malbema autoritaarsusega.

Aga te ei arva, et inimesed, kes praegu valivad PiSi, võivad mingil põhjusel ja mingil hetkel seda enam mitte teha?

Ei usu. Aga siin on veel üks aspekt. Ma arvan, et liberaal-konservatiivne konsensus, mis Poolas pool sajandit on valitsenud, on lõppenud. Konservatiivid ründasid liberaale ja liberaalide meelest ei ole koalitsioon konservatiividega enam võimalik. Ma arvan, et on toimumas sügav murrang Poola poliitilises ideoloogias.

Tulevikku ennustades ütleksin ma esiteks: tuleb uus vasakpoolsus. Ja teiseks: liberaalid hakkavad kaaluma oma võimalusi. Kas püüda valitseda üksi (ja Platforma Obywatelka kogemus ütleb, et see on võimalik, aga raske) või tuleb luua alliansse. Ja kuna konservatiivid neid enam ei taha, pöörduvad nad vasakpoolsete poole. Ma arvan, et me elame ajal, mil Poolas võib ilmuda uut laadi poliitiline kultuur: vasak-liberaalne.

Ma ei mõtle vaid kultuurilist vasakpoolsust, vaid ka majanduslikku, sest selle võimalik toetaja on suur hulk prekariaadist ehk alamkihist, mis pole praegu poliitiliselt üldse esindatud. PiS esindab küll traditsioonilisi töölisi, aga mitte uut prekariaati. 50% poolakaid ju ei käi valimas, suur hulk neist on tõenäoliselt just see prekariaat. Siin on vasakpoolsetel tööpõld lai – kuidas taasluua usk poliitiliste protsesside mõjutamisse. Oluline on ka kultuurilis-poliitiline raamistik. Selgeks näiteks toimuvast murrangust olid hiljutised abordiõigust käsitleva seadusandluse ümber toimunud protestid. Just selles liikumises ühinesid tsentristlikud liberaalid, ma ütleksin isegi, et liberaalsed konservatiivid ja Poola vasakpoolsed. Aga muidugi see võtab aega. Vähemalt 8–10 aastat.

Poola ühiskond näib olevat lõhestunud, selles valitseb emotsionaalne konflikt. Teie paar aastat tagasi ilmunud raamatut „Uneskõndijate revolutsioon“ („Prześniona rewolucja“) peavad paljud üle aastate parimaks selgituseks praegust Poolat halvavate probleemide põhjuste kohta.

Praeguse Poola mõistmiseks on võib-olla kõige olulisem mõista, millal ja kuidas tekkis Poola keskklass. Esiteks – keskklassi väljakujunemine on kõigi ühiskondade puhul protsess, mis on oma olemuselt revolutsiooniline. Poolas toimus see perioodil 1939–1956 välise surve mõjul ja ühiskonnale endale teadvustamatult. Just sellepärast ütlengi ma raamatu pealkirjas, et see revolutsioon toimus Poolas nagu uneskõndijatega, mis on viide ajaloolasele David Ostile.

Enne II maailmasõda oli Poola ühiskond sotsiaalselt ja sümboolselt üsna arhailine, mõneti postkeskaegne ühiskond. Domineerivaks grupiks olid aadlipäritolu (szlachta) haritlased ja sõjaväelased. Suure enamuse – 70% ühiskonnast moodustasid aga talupojad, kes polnud küll täiesti esindamata, aga siiski poliitiliselt nõrgad. Seejuures sõltusid talupojad aadlist ka kultuuriliselt. Keskklassi, isegi petite bourgeoisie, moodustasid peamiselt juudid ja vähemas osas ka sakslased. Eriti Poola kesk-, lõuna- ja idaosas (seejuures isegi väikestes linnades) olid kõik kingsepad, turukauplejad jne 60–80% ulatuses juudi rahvusest.

Millised tagajärjed olid sellel olukorral ühiskonna arengule?

Väga konkreetsed. 1920ndate alguses, mil toimus Poola-Nõukogude sõda, ütles valitsus, et armeega liituvad talupojad saavad maad. Nad lubasid maareformi. Midagi sellist polnud Poolas enne sõda kunagi olnud. Maa-aadli (ziemiaństwo) võim oli blokeerinud kõik katsed seda teostada. Kuid ka pärast sõda oli maareformi teha keeruline. Teisalt – Poola esimene president Gabriel Narutowicz valiti suuresti vähemusrahvuste, eriti juudi vähemuse häältega (teda toetasid muidugi ka etnilised poolakad, eriti liberaalid ja sotsialistid). Ja just sellel põhjusel poola rahvuslased ta ka tapsid, tahtes sellega veel kord näidata, et Poolas pole kohta juutide poliitilisele suveräänsusele.

Kui siis 1939. aastal Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa Poolasse tungisid ja riigi hävitasid, pani see alguse revolutsioonilisele protsessile. Sakslased ja venelased üheskoos praktiliselt hävitasid Poola riigi poliitilise ja kultuurilise eliidi. Ühtlasi hävitasid sakslased shoah’ käigus juudid (enne sõda oli Poolas 3 miljonit juuti, pärast sõda 200 000). Juutide tapmine tekitas tohutu ühiskondliku tühimiku, mille võisid nüüd täita poolakad. Enne oli kingsepp või kaupmees juut, nüüd astus tema asemele poolakast kingsepp. Kolm miljonit inimest kadusid ja kolme miljoni teise inimese elus avanes võimalus. Üle 30miljonilisest elanikkonnast 3 miljonit muudab täielikult oma ühiskondlikku positsiooni – see on poliitiline revolutsioon.

Okupeerinud Poola, viis Nõukogude Venemaa (peamiselt poliitiliselt motiveeritult – nad tahtsid oma ühiskondlikele muudatustele vaeste talupoegade toetust) viimaks läbi ka tõelise maareformi. See reform murdis maa-aadli senise ülemvõimu – ja seda mitte ainult majanduslikul, vaid ka kultuurilisel tasandil. Aadel aeti välja oma kodudest, nad ei saanud enam elada endisel moel, nende lapsi ei võetud ülikoolidesse ning kogu nende kultuur sai külge põlastusväärse märgi. Selsamal stalinismi ja terrori perioodil asustati miljonid inimesed linnadesse, et ehitada üles peamiselt Nõukogude sõjalisi vajadusi teeniv tööstus. Kõik need paralleelsed protsessid muutsid täielikult Poola ühiskondlikku kihistust.

Kuidas?

1953. aastaks oli kujunenud täiesti uus olukord. Poola ei olnud äkitselt enam ülekaalukalt agraarühiskond – üle 50% rahvast elas nüüd linnas. Ja teiseks – tekkinud oli uus keskklass. Sel oli kaks tiiba. Esiteks võimupõhine – parteiaparaat, riigiaparaat, ajakirjandus, julgeolekustruktuurid jne. Teiseks – selles kommunistlikus ühiskonnas tekkis ka oma majanduslik keskklass: tehasedirektorid, poodide ja kooperatiivide juhatajad. Inimesed, kellel oli valmisolek majandusküsimustes. See eelkõige talupoeglikku päritolu inimestest moodustunud uus ühiskonnakiht oli kõrgajal kokku umbes 2–3 miljonit inimest. See uus keskklass asendas täielikult sõjaeelse peamiselt juutidest ja haritlastest koosnenud keskklassi.

Andrzej Leder: „Ühiskond liigub suurema hierarhia, tööliste või prekariaadi vähesema sõnaõiguse poole. Siin võib selgesti näha Franco Hispaania või Mussolini Itaalia jooni – riik võtab paternalistlikult vastutuse, kuid ei taga mingisugustki poliitilist emantsipatsiooni.“ Pildil valitsusevastane meeleavaldus eelmise aasta märtsis Gdańskis.

Janek Skarzynski / AFP / Scanpix

Kuidas neid muutusi ühiskondlikult mõtestati?

Nad kõik asetusid sõjaeelse poola intelligentsi loodud intellektuaalsesse traditsiooni, mis põhines poola rahva pideval võitlusel sissetungijate vastu. Selle traditsiooni jätkumisel jäi vahepeal toimunud ühiskondlik revolutsioon täiesti märkamata. Ükski traditsiooniliselt legitiimne Poola poliitiline jõud selle muutuse eest vastutust ei võtnud. Poola kommunistid justkui võtsid, aga nende puhul on alati küsimus, kuivõrd nad ikka olid sõltumatud ja kuivõrd sõltusid Nõukogude Liidust. Ja tagajärjeks oli, et narratiivses ja sümboolses mõttes mingit revolutsiooni ei toimunudki. Toimus vaid Saksa ja Nõukogude okupatsioon ja poolakate vastupanu nendele. Ajalugu jutustatakse Poolas just sellisena, eriti pärast 1989. aasta pööret.

Milline on tollase ühiskondliku revolutsiooni mõju tänapäeva Poolale?

Meil on suur keskklass, kes valitseb täielikult kogu Poola poliitikat. Ja ometi puudub selle keskklassi võimul ja hegemoonial igasugune legitiimsus. Sellest ei osata isegi rääkida. Just selle legitiimsuse puudumise tõttu saabki Jarosław Kaczyński praegu seda hegemooniat nii kergelt rünnata. Sümptomaatiline on Donald Tuski ütlus: „Me ei taha mingit ideoloogiat, me ei taha utoopiat, ma tahame, et torudes voolaks soe vesi.“ See on vägagi praeguse Poola keskklassi mõtlemine. Nad ei näe endal mingit missiooni. „Me tahame, et Poola oleks kõige tootlikum riik!“ – see oleks hea kapitalistlik utoopia. Aga ei! Poola keskklass taandab kogu oma missiooni normaalse olme säilitamise tasandile, ja see on Poola traditsiooni jaoks poliitiliselt liiga nõrk ideoloogia. Kaczyński võib kergesti öelda, et neil ei ole ideid, nad on küünilised, nad on nõrgad, aga meil on suur ideaal, mis suudab mobiliseerida masse.

Kas „Uneskõndijate revolutsioon“ on ainult Poola-spetsiifiline või saab sama analüüsimudelit rakendada ka teiste Ida-Euroopa ühiskondade puhul?

Ma olen tunnetanud, et see mõttekäik on mõistetav ka mujal. Kindlasti Ungaris ja ilmselt ka Rumeenias ja Slovakkias. Need on riigid, kus olid kaua samasugused ühiskondlikud kihistused – valitsev aristokraatia, juutide suur osa majanduselus ja poliitiliselt suurema mõjuta talupoegkond. Nii olid ka kommunistide ja natside toodud muudatused nendes riikides sarnased. Üks Ida-Euroopa ühiskond on tõeliselt teistsugune – see on Tšehhi. Põhjuseks on, et nemad ei olnud nii kaua postfeodaalsed, postkoloniaalsed.

Keda esindab teie narratiivis praegu PiS?

Nad esindavad huvitavat eri valijagruppe ühendavat allianssi. Nende valijad on osalt sellestsamast uuest keskklassist – aga see osa, kes eriti ei poolda ühiskonna moderniseerimist. Provintslikkus on seejuures pigem mõtteviisi kui elukoha küsimus. Väikeste provintsihotellide, mööblitehaste, toiduainete hulgimüügikettide või bensiinijaamakettide omanikud, õlletöösturid. Nemad ei taha liiga palju globaliseerumist ja konkurentsi. Nad ei taha kultuurilisi muutusi. Nad eelistaksid, et Poola jääks selliseks, nagu ta oli – globaliseerunud maailmast pisut isoleerituks. See on üks ja minu arvates kõige tugevam osa PiSi toetajatest. Nad toetasid PiSi, sest see vastab nende huvidele, aga ka nende traditsioonilisele eluviisile. Teiseks – inimesed, kes olid 1989. aastal alanud muutustes kaotajad. Need muutused olid tohutu võit keskklassile, aga paljud talupojad ja inimesed, kes elavad traditsioonilistes tööstuspiirkondades, näiteks Sileesias, kus on nüüd 30–40% töötust ja pole ka lootust mingitki tööd leida – nemad kaotasid. Kolmas rühm on noored, kes otsivad suurt ideed. Platforma Obywatelska valitsuse maailmavaade oli äärmiselt pragmaatiline ja noortele sellest ei piisanud, nad otsisid laiemaid sihte. Seejuures tuleb märkida, et paljude noorte sotsiaalne olukord on üsna keeruline, sest neil ei ole korralikke töölepinguid, nad ei saa kodulaenu, lastesaamine on majanduslikult raske jne. Nad tajusid end marginaliseerituna ning PiSi välja pakutud ideaal ja lootus tõotasid neile suuri muutusi. Ja neljas mõjur on katoliku kirik, mis on eriti tugev maapiirkondades. Need neli gruppi kokku tekitasid piisava mõjujõu, et muuta poliitilist tasakaalu.

Omal ajal (1980ndatel, isegi 1970ndatel) toetas ka Solidaarsust väga suur osa ühiskonnast. Kas PiSi toetuse juured on kuidagi seotud ka Solidaarsusega? Räägitakse, et osa PiSi toetajaid tunneb Solidaarsuse suhtes teatud reedetust.

Jah, aga esmalt üks parandus. 1970ndatel ei olnud Solidaarsusel mingit massitoetust. Tollal oli see väga elitaarne opositsiooniline dissidendiliikumine. See oli küll suurem kui ükskõik missugune liikumine Nõukogude Liidus, aga siiski elitaarne. Alles koos ametiühingutega muutus Solidaarsus massiliseks, isegi revolutsiooniliseks ühiskondlikuks liikumiseks, mille autoritaarne kommunistlik režiim 1980ndatel sõjaseisukorra tingimustes maha suurus. PiS seevastu tuli võimule demokraatlikus ühiskonnas. Tal ei ole kunagi olnud nii suurt toetust kui Solidaarsusel. Nende toetus on üle 30%. Ja Poolas käib valimas vaid 50% rahvast. Nii et see 30% on ka 30% 50%-st, kes käis valimas.

Andrzej Leder: Teiste parteide killustatus annab PiSile suure võimu. Kuid võrreldes näiteks Ungari Fidesiga, kes sai 2010. aastal konstitutsioonilise enamuse, on seda siiski vähe. Ja võib-olla just seda nõrkust tajudes tahabki PiS praegu läbi suruda süsteemseid muudatusi.

See reetmise küsimus on seotud Poola müütiliselt õilsa ajalooga. Nagu te teate, oli Poola enne XVIII sajandit aadlivabariik ja sellisena võimas suurriik. Seejärel jagasid Poola omavahel ära absolutistlikud Preisimaa, Austria ja Venemaa, kelle vastu aadelkond korraldas iga 30 aasta järel ülestõusu. See mudel on kujundanud kogu Poola intellektuaalse ajaloo – ühiskonnas peituvad reeturid võimaldavad naabruskonna impeeriumidel Poola iseseisvust alatasa hävitada. See on võimas ühiskondlik müüt, mida aina korratakse. Viimatine kordus on 1944. aasta Varssavi ülestõus. Selleks et veenda valijaid oma moraalses legitiimsuses, oli Kaczyńskil idee (ja Smolenski katastroof andis selleks ka suurepärase võimaluse), et ajalugu kordub. Poolal on reeturitest valitsus, mis koosneb vana kommunistliku režiimiga seotud uuest keskklassist. Sellele lisandus veel, et ka Lech Wałęsa on reetur, sest ta istus kommunistidega ümarlaua taha ja üldse oli ta julgeolekuteenistuse agent. Ainukesed tõelised patrioodid, kes seisavad Poola rahva eest, oleme meie. Ja venevastasuse poolest tuntud Lech Kaczyński tapsid venelased ise. See müüt võimaldas PiSil ühendada kõik oma toetusrühmad ühe, väga mobiliseeriva narratiivi taha, mis oli andnud neile legitiimsuse. PiSi vastastel midagi sama head vastu panna ei olnud. Varem oli vastaste hüüdlause olnud: me tahame olla nagu lääneriigid. Aga pärast 2008. aastat see lääne eeskujule tuginev moderniseeriv ideoloogia enam ei töötanud. See ei olnud kriisi valguses enam usutav.

Olen kuulnud PiSi-vastaseid poolakaid väitmas, et mingis mõttes on PiSi ideaal 1950-1960ndate Władysław Gomułka rahvuslikult sotsialistlik võimuperiood. On see pelk provokatsioon või on tõesti tõsi taga?

Ma arvan, et umbes nii ongi. Õigupoolest mõistis Gomułka 1960ndatel, et revolutsioonilised ideaalid – internatsionalism, võitlus imperialismi vastu – on surnud. Keegi ei uskunud enam nendesse. Gomułka võimuaparaadi moodustavate inimeste arusaam endast oli eeskätt: me oleme poolakad, talupojad ja praegu oleme võimul meie. Nende meelest oli parim narratiiv rahvuslikult sotsialistlik. Ja 1960ndate lõpuaastate Poola muud iseloomustavad jooned ehitati just selle ideaali ümber. Just sel ajal kujunes rahvusliku sotsialismi pedagoogiline nägu – õppekavad, kõrgharidus, ajalookäsitlus. Ainuke erand oli, et Gomułka oli kirikuvastane. Aga kui 1970ndatel tuli võimule Edward Gierek, lõppes isegi see vastasseis.

Kas Gomułka stiilis kommunismil oli tolleaegses Poola ühiskonnas suur toetus?

Ma arvan küll. 1956. aastal toimus Gomułka kui poliitiku toetuseks Poola ajaloo üks suuremaid rahvakogunemisi. Sada tuhat. Ainult Johannes Paulus II tuli tervitama rohkem inimesi. Ja Giereki ajal see jätkus. Temaaegne Poola oli väga stabiilne ja konfliktideta ühiskond. Valitsus toetas tugevasti põllumajandust ja tööstus arenes stabiilselt. See kõik oli muidugi võimalik tänu laenudele lääneriikidest (Saksamaalt, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, USAst) ja tohututele välisinvesteeringutele. Giereki puhul ei väljendunud see küll rahvakogunemistes, aga ühiskonna toetus talle oli võib-olla isegi suurem kui Gomułkale. Inimesed ütlevad praegu, et ei taha kommunismist kuuldagi, kuid väljendavad selgesti mõtet, et tahame sellist elu nagu Giereki ajal. Poes müüakse praegu isegi sinki, mille nimi on Sink Nagu Giereki Ajal (Szynka jak za Gierka). Ideaali kehastus.

Kuidas see sink on ka?

Normaalne sink. Kvaliteet pole halb, aga ka mitte midagi erilist.

Millised muutused tõi Solidaarsus?

PiSi toetajad on pigem inimesed, kes ei olnud Solidaarsuse ajal aktiivsed (osa oli tollal selleks ka liiga noor). Aga isegi kui nad mäletavad kommunismiaegset opositsiooni, on üsna levinud suhtumine: nad ei olnud meist paremad, nad olid reeturid ja kaasajooksikud. Paradoksaalselt aga on PiSi hulgas üksjagu kommunistliku Poola aegseid võimuaparaadi liikmeid. Hea näide on Stanisław Piotrowicz, PiSi juristist rahvasaadik, kes valmistab ette kõiki Poola Konstitutsioonilist Tribunali puudutavaid seadusi ning need seadused on oma vormilt väga kommunistliku Poola aegsete sarnased. Piotrowicz oli 1980ndate sõjaseisukorra ajal prokurör ja tegeles just demokraatliku opositsiooniga.

Ometi ütlete ju ise, et vastupidi – just PiSi retoorika on, et nende vastased on kommunistide kaasajooksikud ja nemad ise on tõelised poolakad, kes võitlesid anastajate vastu.

Esiteks, nagu te teate: tänapäeva maailmas ei ole koherentsus tõe peamine tunnus. Me elame tõejärgses maailmas. Donald Trump võib öelda täna A ja homme B ja Kaczyńskiga on samamoodi. Ta võib öelda, et Piotrowicz oli hea mees (isegi, kui ta oli kommunistliku Poola ajal prokurör) ja see tähendab, et ju ta siis oli hea mees. Tihtilugu väljendavad sedasama ka teised samasuguse taustaga PiSi poliitikud: me olime paremad, kui kõik need Jacek Kurońid ja Adam Michnikud (demokraatliku opositsiooni intellektuaalsed liidrid). Nad võisid olla opositsioon, aga nad olid privilegeeritud. Kuroń oli ju 1950ndatel pioneeriorganisaator, ütlevad nad. Michniki isa oli Stalini-aegne kohtunik. Kommunistlik eliit või opositsioonieliit – nii kõlab retoorika. Vahet pole, kõik nad kuulusid julgeolekustruktuuri. Aga meie, tolleaegsed keskastme prokurörid, ja nii ütleb Piotrowicz, infiltreerusime süsteemi ja õõnestasime seda seestpoolt. Poola praeguse ühiskonna vanema põlvkonna harjumused on väga seotud 1960. – 1970. aastatega. Tollal sündis modernne Poola tsivilisatsioon. Neil on hilisemaid muutusi väga raske vastu võtta. Neile on see identiteediküsimus. Nad püüdlevad tagasi oma 1960ndate identiteedi juurde.

Te rääkisite, et Poolas on olnud pikaajaline rahvuslikult konservatiivne konsensus. Ka justkui liberaalsema Platforma Obywatelska puhul on tegu siiski parempoolse erakonnaga ja parempoolseid jõude on veel. Millises seisus on praegu Poola vasakpoolsus ja millised on selle juured?

Ma ütleksin, et nende seis on dramaatiline: kuna vasakpoolsed on väga killustunud, ei saanud nad parlamendis ühtegi kohta. Esiteks on postkommunistlikud vasakpoolsed, kes on pisut seotud roheliste ja veel mõne alternatiivse jõuga. Nende toetus on langenud umbes 5%-le. Teiseks on uued vasakpoolsed – erakond nimega Razem (Koos). Nende toetus on umbes 3%. Razemi juhid on 30–40aastased – ma tean seda, sest paljud neist on minu õpilased. Nad on oma poliitilises programmis väga orienteeritud Skandinaaviale. Nad ütlevad, et vasakpoolsetele on tähtis tulevik, mitte minevik. Aga kui nad tahavad saada tõeliseks erakonnaks, kellel on ka korralik toetus, tuleb neil paratamatult suhestuda ka traditsioonilise vasakpoolsusega.

Mis puudutab ideoloogilist, poliitilist ja kultuurilist tasandit, siis tõelist vasakpoolsust kohtas Poolas viimati 1960. aastate alguses, ja pigem opositsiooni kui võimu poolel. Riigivõim kaldus üha enam rahvuslikku sotsialismi. Tuntud poola luuletaja Czesław Miłosz kirjutas tollal, et selline kommunistlik partei on ONRi järeltulija. ONR (Rahvusradikaalne Laager) oli paremäärmuslik, isegi fašistlik liikumine II maailmasõja eelses Poolas, mis, muide, tegutseb nüüd taastatuna jälle. Sellele tendentsile kommunistlikus parteis vastandus revisionistlik grupp. Märgiline oli Jacek Kurońi ja Karol Modzelewski 1964. aasta avalik kiri, milles nad kuulutasid, et uus nomenklatuurne klass ekspluateerib töölisi ja vaja on revolutsiooni. Selle väga vasakpoolse teksti eest pani kommunistlik võim nad trotskismis süüdistatuna vangi ja nii sündiski demokraatliku opositsiooni alusmüüt.

1970ndatel seevastu otsustas Michnik ja kogu see poliitiline grupp, et nad tahavad luua koalitsiooni kirikuga. Nad hakkasid tegema koostööd konservatiivsete katoliiklike intellektuaalidega nagu Józef Tischner, Tadeusz Mazowiecki, Andrzej Wielowieyski jt, et moodustada demokraatlik opositsioon KOR (Tööliste Enesekaitsekomitee). Liit kirikuga oli tollal üsna nutikas käik. Nii tekkis tulevasele Solidaarsusele kaks tugevat toetusgruppi – töölised ja kirik. Seejuures muutus vasakpoolne opositsioon palju vähem vasakpoolseks, neist said pigem liberaalid. Igasugune vasakpoolsus kadus ühiskonnast täielikult – riigivõimu poolel oli rahvuslik sotsialism, opositsiooni poolel liberaalne konservatiivsus.

1980ndatel tuli konservatiivne revolutsioon USAs ja Suurbritannias, mis tugevdas ka Poolas just konservatiivide ja nende liberaalide positsioone, kust toetati neoliberaalset majandusideoloogiat. Kui siis 1990. aastal opositsioon võimule tuli, olid nad täielikult valmis III Poola Vabariigist ehitama riiki, mis on juriidilises ja majanduslikus mõttes liberaalne ja ideoloogiliselt konservatiivne. Vasakpoolsusele seal mingit kohta ei leidunud. Isegi Aleksander Kwaśniewski ja Leszek Milleri retoorikas, kes võitsid valimised (mõlemad Poola Ühendatud Töölispartei järglasena sündinud Poola Sotsiaaldemokraatlikust Parteist) polnud midagi vasakpoolset. Kwaśniewski oli rohkem liberaal, Miller oli rohkem rahvuslane, aga tegelikult oli see puhas neoliberaalsus.

Lastetoetuse tõstmine 115 euroni, erimaksud pankadele ja välismaistele ostukeskuste kettidele, alampalga tõstmine 40% – näib, nagu rakendaks nüüd hoopis parempoolne PiS vasakpopulistlikke võtteid?

Sellepärast võimegi nimetada ka PiSi poliitikat rahvuslikuks sotsialismiks ja mitte puhtalt rahvusluseks ega puhtalt konservatiivsuseks. Probleem on selles, et paljudele vasakpoolsetele teevad need sammud PiSi moekaks. Neile ei meeldi küll väga nende rahvuslikkus ja konservatiivsus kultuuriküsimustes, aga see on esimene valitsus, kes tõepoolest aitab vaeseid. Ja see on ka tõsi.

Ent pikas perspektiivis on nende muudatused täiesti rahva huvide vastased. Näiteks on majandusministril plaan Poola majanduse arendamiseks. Seimis (pl sejm) on palju juttu investeeringutest jne. Aga seal pole sõnagi ametiühingutest. Kui lugeda haridusreformist, siis on selge, et linnade keskklass saab parema hariduse. Aga riigis tervikuna hakkab haridustase langema. Kui vaadata tervishoiureformi, siis vaestele väljaspool suuri linnu läheb tervishoid kallimaks ja raskemini kättesaadavaks kui varem. Ühiskonna pikaajaline areng liigub suurema hierarhia, tööliste või prekariaadi vähesema sõnaõiguse poole. Siin võib selgesti näha Franco Hispaania või Mussolini Itaalia jooni – riik võtab paternalistlikult vastutuse, kuid ei taga mingisugustki poliitilist emantsipatsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming