Mitut kriisi on vaja?

Heido Vitsur

Eesti on neoliberaalse üleilmastumisega kõige innukamalt kaasa läinud ja nüüd suurimate kahjusaajate hulgas. Jaak Valge ja Kalev Sepp on kirjutanud Eestile väga vajaliku raamatu, kuid andnud sellele ilmaasjata tagasihoidliku pealkirja „Üleilmastumine ja globaalprobleemid”. Ilmselt oleks olnud parem, kui nad oleksid kasutanud mõnevõrra täpsemat pealkirja. Näiteks „Maailm viimase pooleteise sajandi jooksul: poliitika, majandus, demograafia ja keskkond; ressursid, huvid ja areng”. Ei tule meelde, et Eestis oleks ilmunud mõni raamat, kus oleks esitatud  kõiki ülaltoodud meie kirjanduses ja meedias vähest kajastamist leidnud probleeme nii kontsentreeritult, seejuures avatud omavahelisi seoseid piisava reljeefsusega, kuid kiretult ja erapooletult.

Kuid samavõrd kui on märkimisväärne raamatu sisu, on seda ka asjaolu, et Valge ja Sepa raamat on peaaegu täiesti avaliku tähelepanuta jäetud. Üks põhjusi võib, nagu öeldud, olla pealkirjas. „Üleilmastumisest” on  ammu saanud sõna, mis võib tähendada ühteaegu kõike ja eimidagi. On üks asjatundjate ebapraktiline jahumine, pealegi selline, kus otseselt meist midagi ei sõltu. Kuid elame ka ühiskonnas, kus polegi enam kombeks keerulisi asju avalikult arutada. Kaldun arvama, et peamiseks põhjuseks, miks Valge ja Sepa kirjutatut pole tähele pandud, on see, et raamat on paljudele väga ebamugav. „Üleilmastumine ja globaalprobleemid” tuletab meelde, kui vildakalt  ja ühekülgselt oleme maailma seni kujutanud ja tahame ka edaspidi kujutada. Kirjutisi, mis oleksid pidanud Eestit erutama ja tegutsema panema, on varemgi täielikult maha vaikitud. Näiteks 2008. aasta suvel kirjutasid Claudio Zucchelli ja Dag Kirsebom Eesti majandusest ja majanduspoliitikast raamatukese „Hard landing.” Seegi jäi tähelepanuta. Ometi olid autorid palju ettenägelikumad ja avameelsemad kui meie keskpank või  valitsus.

Veel enam, see raamat sobib praegugi selgitama seda, miks Eesti koos Läti ja Leeduga on majanduskriisist kõige enam haavatud maad maailmas ning miks meil läheb taastumisele tunduvalt rohkem aega kui teistel. Valge ja Sepa raamatus on kirjeldatud maailma sellisena, nagu see on, kasutades samasuguseid termineid, nagu tarvitatakse majanduspoliitika peavoolu käsitlustes mõlemal pool Atlandit ja ka Aasias. Vastuseid otse  ei anta, nende leidmine on jäetud lugeja ning avalike arutelude hooleks. Kuigi kogu raamat on huvipakkuv, peaks erilist tähelepanu osutama peatükkidele, kus käsitletud Teise maailmasõja järgset maailma ja selle sotsiaalmajanduslikku korraldust, külma sõja lõppu ja ühepolaarset maailma selle järel. Mõelgem kapitalismi „teise kuldajajärgu”, aastate 1950–1970 majanduslikele ja sotsiaalsetele saavutustele. 1960. aastate alguseks, viieteistkümne aastaga,  oli Lääne- ja Põhja-Euroopas pea igal maal hakkama saadud heaoluriigi ülesehitamisega. Seda ei hakatud tegema siis, kui majandus oli täiesti taastatud ja rikkad saanud sama rikkaks kui enne sõda, vaid siis, kui olukord oli kõigile väga raske.

Kakskümmend aastat sõja lõpust purukspommitatud ja vaesunud Euroopas ja kakskümmend aastat iseseisvas Eestis. On, mida võrrelda ja mille üle mõelda. Heaoluriik ei hakanud murenema iseenesest,  vaid neoliberaalse globaliseerumise surve all. Nii pidigi juhtuma, sest neoliberalism oli mitmes mõttes tagasipöördumine XIX sajandi äri põhimõtete juurde. Tulemus oli ootuspärane: majanduslik tõus ei kergitanud sugugi mitte kõiki paate, nagu lubatud. Peamiseks võitjaks tuli arenenud maade elanikkonna nn kuldne promill, kes oli kasvatanud viimase nelja aastakümnega oma osa rikkuses ümmarguselt kolm korda ja taastanud seeläbi  oma Esimese maailmasõja järgse osa maailma rikkuses.

Eestis räägitakse sellest ääretult vähe. Seepärast pean meie lugejale kõige olulisemaks raamatu V osas „Neoliberaalne üleilmastumine” kirjapandut. See on lühitutvus protsessiga, mille tulekut valmistati ette aastakümneid, mis algas paar aastakümmet enne meie iseseisvumist ja mis on meid mõjutanud paar aastakümmet. Eesti on maa, mis on selle protsessiga üldtunnustatult kõige innukamalt  kaasa läinud ja nüüd suurimate kahjusaajate hulgas. Sama oluline kui meie lemmikmüütide asendamine kiretu informatsiooniga on ka teave majanduse ja rahvastiku omavaheliste seoste kohta, olgu siis tähelepanu all rahva vanuseline struktuur, sündimus, migratsioon või ajude väljavool. Praegu on olukord selline, et me ei taha üheski neist oma võimaluste piirajat eriti näha. Oleme sisuliselt võtnud suuna rahvastikuprobleeme ignoreerida, kuigi asi on keerulisem kui emapalga ülemmäära tõstmine. Paraku ei sõltu raamatu usaldusväärsus üksnes sellest, kui korrektselt on seal käsitletud põhiteemat, vaid ka illustreerivast taustmaterjalist. On raske uskuda autorite esitatud andmeid ja järeldusi, kui raamatus on kirjas, et esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel osales mõnikümmend sportlast üksikutest riikidest. Sportlasi oli Ateenas siiski 285 ja koguni kolmeteistkümnest riigist.

Pole just palju,  aga hinnang saab teise mõõtme, kui võtame arvesse, et Euroopas oli sel ajal riike üksnes poolteist tosinat ning peale ameeriklaste ei saanud mujalt kedagi oodata. Teist laadi nõutust tekitas leheküljel 66 toodud väide, nagu olnuks Norman Angelli seisukoht, et suurriikidel on mõttetu üksteisega sõdima hakata, maailmas üldlevinud. Briti intellektuaalid võisid ju Angelli uskuda, aga maailma valitsused ja sõjaväelased päris kindlasti mitte. Inglaste  seisukohta on kerge mõista: otse või kaudselt oli toona suur osa maailmast nende kontrolli all, nad olid oma positsiooniga ülimalt rahul ning soovisid, et nii jääkski. Angelli raamat oli oma võimsust kaotavale impeeriumile kui palsam. Kuid me ei tohi jätta kahe silma vahele, et Angelli „Suurele illusioonile” aasta hiljem sekundeerinud kindral von Bernhardi raamat „Saksamaa ja järgmine sõda” polnud sugugi vähem mõjukas. Selle raamatu  kolm peatükki on aus ülestunnistus, milleks Saksamaa end ette valmistas. Nende pealkirjad olid: „Õigus pidada sõda”, „Kohus pidada sõda”, „Maailmavalitsemine või allakäik”. Ja just Bernhardi raamatus oli kirja pandud see, mis määras pikaks ajaks Euroopa, kui mitte maailma saatuse.

Siiski pean möönma, et ka Angelli kirjatööl võis olla mõju Euroopa saatusele – ükski valitsus Euroopas ei pidanud mõeldavaks pikemat kui mõnekuulist sõda. Nii oli  isegi end sõjaks kõige enam ette valmistanud jõul Saksamaal nitraate varuks üksnes poole aasta jagu ja kui keemikud poleks õppinud õhust lämmastikku tootma, oleks elu võib-olla tõesti läinud Angelli valemi järgi. Peatusin sellel seigal seetõttu, et vaadata tulevikku. Nii nagu enne Esimest maailmasõda seisid vastamisi Angell ja von Bernhard, on pärast kriisi vastamisi neoliberalismi ja heaoluriigi mudeli pooldajad. Kui kulus kaks  maailmasõda, et aru saada, et parem oleks arvestada Angelli seisukohtadega, siis mitut kriisi on vaja mõistmaks, et jätta siin ilmas kõik turujõudude otsustada pole kõige parem valik? Valge ja Sepa raamat on igatahes üks samm sellel teel, et kriise oleks vähem või et need poleks nii laastavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming