Mitteliberaalse demokraatia ohtlikkus

Väärtuskonservatiivide ja -liberaalide konfliktiehitus on seda edukam, mida hõredam on mälu. Nähtused, mida liberalismi rünnates esile tuuakse, on tunduvalt hilisema päritoluga kui liberalism ja konservatism.

ANDRES HERKEL

Kui Vladimir Žirinovskist sai aastaid tagasi Venemaa Liberaal-Demokraatliku partei juht, siis mõjus see anekdoodina. Liberaalid ja demokraadid olid kohkunud, aga lõpuks koguti end ning muiati klounaadile kohaselt. Mingit mõistenihet Žirinovski endaga kaasa ei toonud.

Nüüd aga tungib meie mõistekasutusse komme nimetada liberaalideks vasakpoolseid. Kui kellegi teemad poliitikas keskenduvad homo- ja lesbiõigustele ning ultrafeminismile, siis nimetatakse teda liberaaliks, neile vastandujad kutsuvad end konservatiivideks või ka väärtuskonservatiivideks. Sellega antakse kerge põhjus lüüa konservatiividele otsa ette vana- ja natsimeelse märki. Selle keelenihke viljelejad ei tunne Edmund Burke’i ja John Stuart Milli filosoofiat. Veel enam, nad isegi ei mäleta, et ka Winston Churchill oli konservatiiv.

Nende ja teiste mõistemuutuste tagamaa saab muu seas selgemaks, kui lugeda Soome parempoolsete artiklikogumikku „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“ (koostanud Timo Vihavainen jt). Autorite koondhoiaku üldistamiseks annavad koostajad ühe väga olulise vihje: nad ütlevad, et sallijaskonna ja väärtuskonservatiivide kaevikusõda pole ühiskonnale kasulik. Küll aga sisaldab raamat ülevaate väärtuskonservatiivi terminoloogiast: kultuurimarksism, tolerastid ja muu sellesarnane kraam.

See, kuidas on saanud klassikalisest liberalismist, mis oli algselt parempoolne ja isikuvabadusi kaitsev mõttevool, „vasakpoolne väärtusliberalism“, napist sõnastikust ei selgu. Muu hulgas on ka liberaalsest demokraatiast saanud end uuteks konservatiivideks nimetava seltskonna vaenlane. Mina olen harjunud teistsuguse mõistekasutusega, mille puhul „mitteliberaalne demokraatia“ on lihtsustatult öeldes demokraatia puudumine. See pole muidugi esimene kord, kui liberaalsele demokraatiale püütakse vastukaalu leida. Jeltsini ajal kõneldi Venemaal juhitud demokraatiast ning hiljem leiutas Putini nõunik Vladislav Surkov „suveräänse demokraatia“ mõiste.

Pisut keerulisemalt seletades saab mitteliberaalsest demokraatiast rääkida sel juhul, kui demokraatiale omased institutsioonid ei toimi, on uinunud olekus või lootusetult korrumpeerunud. Riigis on küll parlament, kohtud, valitsus ja omavalitsused, aga võimude lahusust ei ole. Kuna valimised pole vabad ega ausad ning kohtunikeks kinnitatakse vaid lojaalsed inimesed, siis ei saa parlament ega kohus vabalt toimida.

Umbes sellises tähenduses kasutab liberaalse ja mitteliberaalse demokraatia mõistet Fareed Zakaria. Tema „Vabaduse tulevik“ on minu meelest üks kõige olulisem poliitikaraamat üldse ja selle täiendpealkirjaks on „Mitteliberaalse demokraatia ohud tänapäeva maailmas“ (eesti keeles ilmunud 2005. aastal). Zakaria räägib autoritaarsetest ja korrumpeerunud riikidest ning mõistab liberalismi selle sõna klassikalises tähenduses, nagu seda on siiani mõistetud ka Eestis.

James Gillray. Koalitsioonitants, 1783. Pildil on Frederick North, Charles James Fox ja Edmund Burke.

Wikimedia Commons

Tõsi on aga see, et Zakaria raamatu eesti keeles ilmumisest möödunud kaheteistkümne aastaga on ohud kasvanud ja liberaalset demokraatiat rünnatakse mitmelt suunalt. Selline demokraatia edendamise missioon, millega tegelevad mitmesugused siirderiikide kodanikuühiskonda toetavad fondid, aga ka OSCE/ODIHR ja Euroopa Nõukogu, kohtab sihtriikides järjest raevukamat vastupanu. Aserbaidžaan asus demokraatialevitajaid ära ostma ja me ei tea siiani, kui palju altkäemaksuraha ja millistele Euroopa poliitikutele Danske panga Eesti filiaali kaudu tegelikult liikus. Venemaa seevastu on iseenda ja demokraatiamissioonide vahele ehitanud autoritarismi, valede ja agressiivsuse müüri, millest mõistlikud kontaktid läbi ei ulatu.

Samal ajal on poliitika järjest enam üles ehitatud teravale vastandumisele ning liigub isolatsionismi suunas. Isolatsionismi puhul ei defineerita liberaalset demokraatiat keskse väärtusena. Kapseldutakse, mitte ei kiirata positiivset eeskuju. Ilmselt on just selline nihe esile toonud ka nihked mõistekasutuses. Seejuures on nn laiahaardeparteid kõikjal Euroopas kinni jäänud kartellikompleksi, mistõttu tundub poliitika valijale liiga suletu ja vastikult korruptiivsena. Parema alternatiivi puudumisel annab see tuule tiibadesse parteidele, mis on resoluutselt Euroopa-vastased, levitavad vandenõuteooriaid, kasutavad väärtuskonservatiivi sõnastikku ning õhutavad sageli ka Putini-Venemaa imetlemist.

Tõsi, näiteks Balti riikide ja Poola poliitikamaastikul on sõbrasuhteid Putini Venemaaga raskem maha müüa, mis tähendab, et konservatiivide-liberaalide konfliktiimport peab Venemaaga seotud küsimustes võtma teistsuguse seisukoha, kui seda teevad näiteks Marine Le Pen Prantsusmaal või äsja Bundestagi pääsenud Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Seda enam tuleb rõhutada, et need riigid ja režiimid, kus on mindud liberaalse demokraatia hülgamise teed (Venemaa, Valgevene, Aserbaidžaan), ei sobi meile eeskujuks. See, kui liberalismi samastatakse pagulaskvootide, homopropaganda või lihtsalt eurobürokraatiaga, on lame ja eksitav. Liberalism on oma olemuselt vabadus, sealhulgas ka see vabadus, mille me oleme endile riigina üles ehitanud. Eesti vabanemine oli liberaalse demokraatia võit koos kodanikuühiskonna muljet avaldava väljendusega, mille tulemusel sai teoks õigusjärgsete kodanike registreerimine ja toimusid Eesti Kongressi valimised. Paraku on need sündmused meist nüüd juba ajas nii kaugele jäänud, et uue ajastu väärtuskonflikte saab edukalt üles ehitada ka neid väärtuslikke mälukihte ignoreerides.

Väärtuskonservatiivide ja -liberaalide konfliktiehitus on seda edukam, mida hõredam on mälu. Kõik need nähtused, mida liberalismi rünnates esile tuuakse, on tunduvalt hilisema päritoluga kui liberalism ja konservatism ideoloogiatena. Konservatismil ja liberalismil on palju ühiseid juuri. Meenutagem, et Edmund Burke’i peeti ta eluajal pigem liberaaliks kui konservatiiviks. Tema alalhoidlikkus seisnes aga eeskätt selles, et ta püüdis teravalt vastanduvate seisukohtade vahel kompromissi leida.

Ka Eesti poliitikas enne erakonnamaastiku halvavat kartellistumist saavutatud edu põhines avatusel ning liberaalsel konservatismil. Näiteks oskasime me olla majandusküsimustes liberaalsed, aga rahvus- ja kodakondsuspoliitikas ennast alalhoidvalt konservatiivsemad.

Lugeja ehk märkab, et olen siinses artiklis vältinud EKRE nimetamist. Teen seda nüüd, aga üldse mitte selleks, et hakata sajandat korda üles lugema, milles kõiges EKRE eksib ning miks on ta vastik. Hoopis olulisem probleem on saamatus EKRE kui nähtuse haldamisel. See on see, kui minnakse lihtsalt kaasa väljast sisse imporditud kultuurisõja tehnoloogiatega. See on see, kui meedia täiesti süüdimatult aitab kaasa sellele, et kooseluseadusest tehakse kohalike valimiste keskne teema. Ja see on ka see, kui üleolevalt suhtutakse osasse Eesti ühiskonnast, kes ei ole piisavalt tänapäevane, liberaalne, maailma näinud ja salliv.

Toon näite. 2015. aasta septembrist, kui Euroopat raputas intensiivne pagulastulv ja ka Eestis kerkisid esile sellega seotud hirmud, üritati süüdata Vao pagulaskeskuse seina.

Me ei tea selle juhtumi asjaolusid siiamaani, aga kindlasti äratas see rohkem tähelepanu kui mis tahes teine sellesarnane juhtum. President Toomas Hendrik Ilves tegi terava avalduse ja kutsus kõiki parteisid toimunut hukka mõistma. Sarjata sai osa eestlaste pime pagulashirm. See reaktsioon ei oleks mul eriti teravalt meeles, kui ma ei oleks olnud järgmisel päeval Vabaerakonna telgiga väljas ühel Karksi rahvaüritusel.

Kõige enam köitis kirgi presidendi avaldus. President Ilves ei olnud oma parima populaarsuse juures ja külakandi rahvamees pole ta kunagi olnud, aga minu hämmastuseks tunnetasid kohalikud inimesed, et ta rääkis süütamisest nii, nagu pagulasmasse pelgav rahvas oleks süüdi. „Me pole alaealised jõmpsikad ega hullud,“ oldi solvunud. Ja pealegi – mis tahes muudele süütamiskatsetele ja tavalisele ebaõiglusele ühiskonnas riigijuhtidel tähelepanu ei jätku. Ma ei räägiks sellest, kui nii oleks kõlanud paari inimese arvamus, telki kogunes korralik väitlusklubi. Presidendi avaldust üle lugedes adusin, et see oleks võinud olla vähem hüsteeriline, aga selle tõdemuseni poleks ma jõudnud, kui ei oleks olnud Karksi kohtumist.

Umbes sel ajal tekkisid EKRE-l eeldused hakata liberaalse demokraatia tähendust negatiivseks pöörama. Kahtlemata on president Ilves oma esseedes ja kõnedes liberaalse demokraatia aluseid särava intellektuaalsusega kaitsnud, aga kõik see käis kõrgel ja kaugel, mitte Karksi telgis. Meie inimestel puudus piisav võimalus liberaalset demokraatiat kõnetada ning eriti pärast Ärma talu arvete avalikku lugemist tundusid selle väärtusalused paljudele lihtsalt võltsid. Ilves pole selle võõrandumise ainus süüdlane, aga kahetsusväärselt sai temast selle sümbol.

Soomlaste kogumikus on Joonas Konstigi artikkel „Kultuurisõja anatoomia ehk Kuidas sallivus põhjustab sallimatust“. Selle peamine paatos on näidata, et sallijaskond ei suuda ühiskonna hoiakuid pelga valgustustöö ja propagandaga suurema sallivuse suunas pöörata. Pigem on oht, et see annab vastupidise tulemuse. Sallimatuse uurijale Karen Stennerile viidates järeldatakse, et kultuurilise mitmekesisusega kokkupuutumine ja selle ülistamine on kindlaim viis ärritada neid, kes on loomult sallimatud ega taha lasta oma igapäevast keskkonda teistsugususega tasakaalust välja lüüa.

Samas vaimus on kirjutatud Jukka Aakula artikkel „Hea ühiskonna alus on usaldus“. Robert Putnamile tuginedes kinnitab ta, et usaldus on suurem seal, kus on rohkem ühesuguse taustaga inimesi ja mitmekesisus ei lähe üle piiri. Tõsi, usaldust on erinevate inimrühmade vahel võimalik kasvatada – näiteks Ühendriikides seob valgeid ja mustanahalisi evangeelne usk.

Need lood peaksid meile tegelikult avama paremäärmusluse edu tausta. Tulihingeline vaidlus nendega valab õli tulle ega lahenda ühtegi meie ees seisvat probleemi. Tegeleda ei tule mitte EKREga, vaid inimestega, kes ühel või teisel põhjusel poliitikuid enam ei usalda ja on kaotanud ühiskonda koos hoidva algatusvõime. Nad võivad haarata EKRE kui viimase õlekõrre järele, sest muud tuge ei ole. Autoritaarne isiksus, kes pole harjunud lahendama probleeme koostööga, läheb kergelt kaasa vaenlaste otsimise ja vandenõuteooriatega. Ta võib kergelt kaasa minna ka liberaalset demokraatiat halvustava retoorikaga. Võitlev feminism, multikulti ja homopropaganda aitavad sellele kaasa – vahel teadlikult, enamasti aga tulenevalt empaatia puudumise tõttu militant’ide leeris.

Niisiis oleme me silmitsi kahe paralleelse probleemiga. Meil on hulk inimesi, kes on kaotanud usalduse poliitikute vastu, kes on hirmunud, ehmunud ja endasse sulgunud. Teiselt poolt on olemas maailma seletamise terminoloogia ja paradigma, mida paremäärmuslikud liikumised mujal maailmas on juba suurema või väiksema eduga kasutanud. Selliste liikumiste ideoloogia paneb kahtluse alla vabaduse kui sidusa ühiskonna peamise aluse ning on sellepärast ohtlik.

Seejuures ei tohi kahtluse alla panna avatud rahvusluse positiivset mõju ühiskonna sidususele. Rünnak rahvusluse vastu lõhub usaldust ja ühiskonna sidusust. On aga olemas ka rahvusäärmuslased, kes käituvad Euroopas nagu uimastisõltlased ja on häälte ehk oma igapäevase doosi nimel valmis iga virvatulukesega kaasa minema. Nähes, et Euroopa Liidu vastasus toob hääli, võetakse see omaks. Nähes, et Pat Buchananist ja teistest Ameerika paleokonservatiividest alguse saanud kultuurisõja terminoloogia ja ideoloogia toob edu, võetakse ka see kõhklusteta üle. Liberaalse demokraatiaga võitlusesse minnes astutakse paratamatult Putini-Venemaa ning ostetava kaaviaridiplomaatia poolele.

Eesti tee ei tohi olla liberaalide ja konservatiivide konflikt. See viib meid ummikusse nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Edasi saab minna sealt, kus avalduvad liberalismi ja konservatismi parimad jooned.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht