Mitte ühinenud, vaid lahutatud rahvad

Mihkel Mutt

ÜRO reformimise ebaõnnestumises väljendub rikaste ja vaeste maade püüdluste kasvav lõhe. ÜRO pole asi iseeneses, vaid peegeldab maailma. Äsjase tippkohtumise nigelate tagajärgede üheks peapõhjuseks on süvenev lõhe Ameerika ja Co ning arengumaade prioriteetite vahel.

Ühtedele on tähtis võitlus terrorismi ja massihävitusrelvade leviku vastu ning inimõiguste ja demokraatia eest. Teiste prioriteedid on stagna, vaesus, võlad, aids ja muud haigused. Neil kahel komplektil on kõrgemal tasandil kindlasti ühisosa, aga ülivaeste riikide leivamure taustal mõjub rikka riigi julgeolek paratamatult abstraktsemalt.

Oma algdokumendis taotles Kofi Annan tasakaalu nende püüdluste vahel, aga lõppvariandis olid mõlemad väga nüsitud.

Tundub, et mainitud lõhe põkkub laiema paradigmaga, milleks on vastukaalu otsimine USA-le. Selles rollis tahavad erinevad jõud näha ELi, ÜROd või tõusvat Hiinat.

Vastukaalu otsimine on mõistetav sedavõrd, kuivõrd USA ei ole loobunud oma erirollist maailmas, vaatamata komplimentidest multilateraalsusele ja ka mõningale koostööle ELiga näiteks Iraani küsimuses.

Mõistetavalt tunnevad paljud väiksemad või arengumaad – aga nemad on ÜROs enamikus – end kaitsetuna ja muretsevad oma tuleviku pärast. Osalt seetõttu luhtusid ka mõned reformikavad. Näiteks oli plaanis anda peasekretäri ametkonnale suuremad volitused. ÜRO-le on pidevalt ette heidetud kriisidele reageerimise aeglust. Nüüd tahetigi luua paindlikum ja kiirem võimalus. Seda vastustas aga väike grupp arengumaid, kes kartsid, et nõnda libiseb võim peaassamblee käest üldse ära. Viimane on neile ainus võimalus oma häält üldse kuuldavaks teha.

Suurtel olid omad pretensioonid. Võeti küll vastu otsus, et ÜRO-l on õigus sekkuda, kui elanikke ähvardab genotsiid või sõjakuriteod, aga oma valitsus neid ei kaitse. See ei meeldinud Hiinale ja Venele, kes nägid selles oma “monoteismi” õõnestamist, üks seoses Tšetšeenia, teine Tiibetiga.

Kuigi vaatlejad täheldasid, et tülijoon reformide pärast ei läinud niivõrd USA ja arengumaade, kuivõrd grupi nn blokiväliste maade ning kogu ülejäänud seltskonna vahel, on Kuuba, Venezuela, Süüria, Pakistani vastutöötamine siiski osa arengumaade kontekstist. Näiteks kurikuulsa inimõiguste komisjoni asemele loodud inimõiguste nõukogu puhul ei tahetud loobuda regionaalse esindatuse printsiibist. Ühelt poolt on see mõistetav, regionaalsuse printsiip peaks olema ÜRO üks nurgakive. Samuti on paljudel hirm, et Ühendriigid võivad saada carte blanche’i sekkumiseks, kus aga ise tahavad. Ent just tänu regionaalsusprintsiibile sai varem võimalikuks absurdsus, et inimõiguste komisjoni juhatas Liibüa ja Sudaan oli selle liige.

 

Mida Ameerika õieti tahab?

 

Mitte nõrka ÜROd, aga mitte ka tugevat, mis võiks talle konkurentsi pakkuda. Ta tahab tõhusat ja ausat, läbipaistvat, integraalset ja aruandekohustuslikku igal tasandil. Milleks? ÜRO peab olema efektiivne tööriist, haamer, mis haamerdaks Ameerika huvide eest ja demokraatia ning vabaduse leviku eest maailmas – nii nagu USA viimaseid kujutleb.

Samas on Ameerika poliitikud (näit Newt Gingrich) öelnud selgelt, et kui ÜRO ei parane, siis Ameerika suhtumine muutub nii platooniliselt kui ka praktiliselt. “Sest ÜRO võib ka luhta minna, aga USA ei tohi luhta minna ja peab vastaval juhul leidma ja kasutama teisi viise, kuidas edendada oma ideaale.” Praktikas tähendab see, et kui praegu maksab USA 22 protsenti ÜRO ülalpidamiskuludest, siis see võib väheneda, kui Ameerika tunneb, et ÜRO töötab tema ideaalide vastu.

Võtame võitluse terrorismiga. Kohtumisel võeti vastu otsus, et “terrorismi ei tohi õhutada”. Aga kui ei suudetud kokku leppida, mis asi terrorism on, siis kas pole see otsus sõnakõlks? Mida ei tohi õhutada? (Kõrvalepõikena. Ka eestlaste metsavendlus oleks praegu terrorismina hukka mõistetud. Seda teeks meie n-ö Kõige Suurem Sõber.)

Ameerika heidab ÜRO-le ette, et kuigi see ei ole demokraatlikult aruandluskohustuslik, on tal rahvusriigiga sarnaseid ambitsioone. Näiteks tahab ta kehtestada uusi seadusesüsteeme ja rahvusvahelise käitumise norme. USA aga ei taha, et ÜRO kitsendaks tema õigust maailmas sekkuda ja oma suva järgi abiga asjakäiku stimuleerida. Kuigi Ameerika annab maailma vaesteabiks ainult 0,12 protsenti SKPst, teeb see aastas siiski 18 miljardit dollarit. Konservatiividele käib närvidele, et keegi otsustab kongressist täiesti mööda minnes, kuidas Ameerika peab kulutama viie aastaga 80 miljardit.

On selge, miks Bushil on vaja Boltonit. Too ei tseremoonitse, vaid ütleb otse välja, mida teised (kaasa arvatud Valge Maja) peab ometi pisutki läbi lillede ütlema. Boltonil oli Kofi Annani algversiooni kohta 750 parandusettepanekut. Lõpptulemusega ütles Bolton end väga rahul olevat. See olevat vastanud tema piiratud ootustele.

 

Millist ÜROd on vaja?

 

ÜRO püstitab endale ebarealistlikke eesmärke ja sellest johtuvalt ootab maailm temalt liiga palju. Nii on see ka nn millenniumi eesmärkidega, millest on ette teada, et need jäävad saavutamata. ÜRO ei suutnud pidurdada Saddami, aga ei suutnud ka Bushi. Mis puudutab rahuvalvamist, siis üle poole riikide on sõjategevus pärast sinikiivrite lahkumist uuesti alanud.

Millist ÜROd me siis vajame? Siin on vastuolulised mõttemallid. Ühelt poolt ironiseerivad ameeriklased eurooplaste üle, et viimastele piisavat, kui ÜRO üldse olemas on. Polevatki tähtis, et see tõhusalt funktsioneeriks. Tõsi, kuigi ka eurooplased tahavad ÜROd reformida, pole nende kriitika nii armutu kui USA oma. Samas on aga eurooplaste sihiseaded ja lootused seoses ÜROga (näit vaesuse ja haiguste kaotamine) mitu korda suuremad kui USA-l. Siin oleks justkui vastuolu. Ent kas ei peegeldu siin (mandri)eurooplaste pikaajaline usk heaoluriiki? Nii nagu nad viimase ajani küllalt üksmeelselt tahtsid rohkem ühiskonda, nii nad tahavad ka rohkem ÜROd.

USA tahab, et ÜRO oleks efektiivne. Aga mitte kui supranatsionaalne maailma uueks loomise vahend, vaid pigem aktsioonipartei.

 

Kokkuvõtteks

 

Positiivse tulemusena mainitakse rahuloome komisjoni loomist, mis on mõeldud konfliktist väljuvatele riikidele stabiilsuse saavutamiseks. Aga kes garanteerib, et tegu pole järjekordse retoorikaga?

Tore, et tegeldakse saareriikide ja maalukus riikide probleemidega. Seevastu Julgeolekunõukogu reform, millest enne tippkohtumist kõige rohkem räägiti, jäi täiesti sinnapaika. (Nii et Bushil kadus võimalus Schröderile valimistel tünga teha – oli ta ju mõista andnud, et ei toeta Saksamaa soovi püsiliikmeks saada.) Analoogiliselt Euroopa Liiduga on hakatud ka maailmaorganisatsioonide raames kõnelema “soovijate koalitsioonidest”.

Selle valgel, mis toimub maailmas, on Euroopa ühinemine ikkagi elitaarne projekt. Idabloki maade elanike majandusliku elujärje vahe Läänega oli mitu korda väiksem kui neil mõlemal alla-ühe-dollari-päevas-riikidega, kus elab kolm miljardit.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming