Mitmekülgne universum

Sandra J?a

Performance „Explosion. Part 6. Alma Mater” („Plahvatus. Osa 6. Alma mater”). Yrr Jonasdottir / Non Grata 26. mail peeti „Diverse Universe’i” ühe üritusena Pärnus Academia Non Grata majas performance’i-konverents. Festivalil esinevad kunstnikud, kes tihti on seotud alternatiivsete kogukondadega, mille liikmete üks ühendavaid tegureid on kunst, said igaüks rääkimiseks aega viis minutit. Teist sama palju sai publik aega küsimuste esitamiseks. Tulemus oli tempokas ja informatiivne konverents.

Steve Vanoni Californiast Sacramentost tutvustas oma kollektiivi HorseCow. Tegemist on 20 inimesest koosneva kogukonnaga: kunstnikest, muusikutest ja luuletajatest elektroonika-ala ülikooliprofessorini. Elatakse bussides, olemas on suured vabaõhustuudiod, korraldatakse suuri pidusid ning kontserte. Omamoodi miniühiskond, kust naljalt lahkuda ei taheta. „Koostöö, et teha kunsti/kultuuri, mis on suurem kui ükskõik kes meist eraldi,” defineeris Vanoni oma kogukonna toimimispõhimõtte, mis kehtib kahtlemata üldisemalt. Ta tutvustas ka pulse jet’i , enda valmistatud agregaati, mille heli kostab kuni miili kaugusele, millega saab tuld teha ning suures koguses värvi välja paisata – tavaliselt alasti inimeste peale – ja mida HorseCow seltskond oma performance’ites sageli kasutab. „Oma lõbuks. See on teatud šokeerimisviis, mis äratab igaühe üles,” kõlas Vanoni vastus küsimusele, miks nad seda kõike teevad.

Hoopis teistsugust suhtumist ja elulaadi esindab „Diverse Universe’ile” sojaõlil töötava veoautoga sõitnud kollektiiv GoGoTrash, kellele kuulub klassikaline ökokommuun Berliini lähistel Kesselbergis. Asutakse kunagises Stasi pealtkuulamiskeskuses mäe otsas, ehitiste kompleksis, mida paar aastat skvotiti, enne kui 2004. aastal GoGoTrashi liikmete poolt oksjonil kollektiivselt ära osteti. Permanentselt elab kommuunis 30–50 inimest, rõhutati oma avatust kõigile huvilistele. Selle miniühiskonna suurim ühendav põhimõte on looduslähedane eluviis ja distants tarbimisühiskonnaga. Toitu valmistatakse niipalju kui võimalik elaval tulel, võimalikult palju tehakse tööd lahtise taeva all, tegeletakse nii orgaanilise maaviljeluse kui traditsiooniliste käsitööliikidega, milleks on olemas töökojad. Sedakaudu jõuame GoGoTrashi peamise kunstina kvalifitseeruva eneseväljenduseni, milleks on (tarbimis)ühiskonnakriitilised atraktiivsed moe-show’d leidmaterjalidest kostüümidega. Ostetakse vaid teipi, kogu muu materjal on taaskasutatud leitud prügi, et etenduse kaudu edastada oma rohelise mõtteviisi sõnumit.

Samamoodi miksib poliitilist aktivismi ja performance’i-kunsti Berliini kunstnikerühmitus Open Space, keda esindasid selleaastasel „Diverse Universe’il” Andreas Stadler ja Michael Steger. Orion Maxted, kunstnik ja kirjutaja Brightonist, ehitas oma mänguteooriat ja kunsti siduva ettekande üles nn vangi paradoksile, mida ingliskeelses maailmas tuntakse nime all „Tuvid ja haukad”.

Kim Baek-Ki ja Jung Ki Bok Koreast rääkisid 500  sealset performance’i-kunstnikku koondavast isetekkelisest organisatsioonist KOPAS – Korea Performance Art Spirit. Koos tegutsetakse 2002. aastast. Juba kuus aastat korraldatakse Korea eksperimentaalkunsti festivali, samuti väiksemaid performance’i-üritusi. Tohutult muljetavaldav oli aga korea tegevuskunst ise: suurejoonelised paljude osalejatega etendused, mis mõjuvad oma läbimõeldud visuaalsete kujunditega pigem abstraktselt kui narratiivselt või deklaratiivselt. Suur osa on värvil kui sellisel. Ühte etendust valmistatakse ette kuni kuus kuud ning neid käib vaatamas keskmiselt kahe tuhande pealine publik. Korea kunstnike sõnul on seal viimase kümne aasta jooksul suhtumine performance’i-kunsti tuntavalt muutunud ja üha rohkem neid kunstiringkondadest kaugel seisvaid inimesi, kes tulevad seda vaatama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht