Mismoodi ma lõpetan kolmanda džinni…

Liisa Ojaveer

Kaljo Kiisk ja Lisl Lindau. “Džinnimäng”, 1984. UGALA “See on minu elus niisugune epohh, mis kahtlemata mulle kui teatriinimesele oli tohutult tähtis, oluline. Ma sain paljudest asjadest palju õigemini ja täpsemalt aru, kui mingid teoreetikud iial suudaks seletada. See elu, kahekesi niisugust tükki teha. Hakkamegi elama! See andis mulle niisugust materjali, mida ma võisin hiljem jagada. See jääb minu mällu, minu tunnetesse ja hinge.

Esietendusel kummardasime, saime lilled. Ja siis tuli Liisu ja kinkis mulle lille. Igal etendusel kinkisime teineteisele lille. See ei olnud mingi näitemäng, vaid see oli meile mõlemale vajalik.

Ma pole elus ei näitleja, ei inimesena niisugust asja teinud ja kas ma teengi enam. See, kuidas me seal kinoliidu konverentsisaalis Liisuga proove tehes kogu aeg istusime, oli pööraselt huvitav.”

Nii rääkis veel mõni aeg tagasi Kaljo Kiisk Lindau raamatu jaoks Ugalas 1984. aastal lavale jõudnud “Džinnimängust”, mis oli temale üle pika aja olulisim lavatöö ja Lisl Lindaule jäi viimaseks.

Käisin “Džinnimängu” vaatamas palju kordi ja alati läksin etendusele väikese ärevusega: mis tunded täna laval on? Sest tõesti, iga kord nägin laval geniaalset improvisatsiooni või nagu Kaljo Kiisk ise on öelnud, oli iga etendus neile endale absoluutselt uudis.

“Vaadake, sümfoonias peab ära mängitud saama, ütleme do-re-mi. Sümfoonia ilu algab aga sellest, kuidas helilooja selleni jõuab, do-re-mi-fa, noh, kõik nii nagu teada, aga võib minna dieesidega, bemollidega, võib käia edasi, võib käia tagasi, võib selle pisikese maa – do-re-mi – teha selliseks… Niisuguse vahemaa jätsime teadlikult endale vabaks. Mul oli iga etendus ühtlasi ka proov. Oleks olnud ka neljasajas etendus, ikka oleks ka see olnud proov, sest mina ei teadnud, mismoodi ma lõpetan teise vaatuse, mismoodi ma lõpetan esimese vaatuse, mismoodi ma lõpetan kolmanda džinni…”

Mul on kahju, et Kaljo Kiisk  ei saanud 2. septembril tulla Liisu Lindau 100. sünnipäevapeole Tallinna Linnateatris. Aga eile ütles mu kümneaastane poeg, kui olime saanud kurva teate: “Võib-olla tahtsid nad omavahel nii väga kohtuda ja juttu ajada. Nüüd on see ju võimalik.”

Aitäh, Kaljo!