Mis teeb Eesti ajaloo ikka huvitavaks?

Olaf Mertelsmann

Rahvuslikud narratiivid ei ole veel mingil juhul oma aega ära elanud.        Eelmises Sirbis (17. IX) ilmus Karsten Brüggemanni huvitav artikkel „Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?”. Kahtlemata nõustun ma temaga enamikus punktides. Sellele vaatamata olen ma mõnede vaatenurkade puhul veidi teist meelt. Viivitamatult kirjutaksin ma alla väitele, et kvalitatiivselt hea ajalookirjutus toitub võrdlustest ja konteksti paigutamisest. Kuid „rahvuslikud narratiivid” ei ole veel mingil juhul oma aega ära elanud. Euroopas tegeleb enamik ajaloolastest  oma maa ajalooga, ülekaalukalt kirjutatakse omaenda emakeeles kohalikule lugejaskonnale, mis koosneb ajaloolastest, tudengitest ja teistest ajaloohuvilistest. Juhul, kui nad peaksid jõudma uute avastusteni, siis võivad need suures ajalises nihkes leida isegi tee kooliõpikutesse. Ajaloolased avaldavad oma töid ka võõrkeeltes rahvusvahelise lugejaskonna tarbeks ja mõned ajaloouurijad on välismaal esindatud  isegi rohkem, kui oma kodumaal, kuid transnatsionaalsest ajalookirjutusest oleme tegelikult veel üsnagi kaugel. Ma kahtlen, et see üldse kunagi domineerivalt nii olema hakkab. Võib-olla on „transnatsionaalsuse” puhul samuti tegemist vaid lühikese moeröögatusega, nagu neid on ennegi nähtud (linguistic turn, spatial turn, cultural turn jne).   

Paljud ajaloo aspektid on huvitavad pigem rahvuslikul või regionaalsel tasandil. Ma kahtlen, kas näiteks traditsiooniliselt kirjutatud kolmsada lehekülge hõlmav „Abja-Paluoja ajalugu XX sajandil” leiaks kunagi mõne avaldamisest huvitatud kirjastuse või arvukalt lugejaid väljaspool Eestit. See võiks aga saada reaalsuseks  juhul, kui kasutatud dokumendid või lugu on erakordsed või võiksid huvitava juhtumina näitlikustada paljusid teisi. Seetõttu jääb rahvuslik ja regionaalne ajalookirjutus ka tulevikus historiograafias domineerima – ja seda vaatamata teaduse rahvusvahelistumisele, mille ilmekaks näiteks on ju ka Karsten Brüggemanni tegevus. Teiste sõnadega: kõik Eesti ajalugu puudutavad teemad ei saagi ega peagi välismaalastele  huvitavad olema, kuid on seda Eesti lugejale. Teaduse rahvusvahelistumise kiuste jäävad ajaloos püsima rahvuslikud traditsioonid, koolid, mõtlemisviis ja ka see, kuidas ajaloost kirjutatakse. Meie Brüggemanniga võime pingutada palju tahame, aga ka kahekümne aasta pärast saab lugeja meie tekstide puhul aru, et oleme koolis käinud, tudengid olnud ja oma doktoritöö kirjutanud Saksamaal. Veelgi suuremad on ajaloo rahvuslikud erinevused koolides. Seetõttu ei usu ma ka, et näen oma elu jooksul terves Euroopa Liidus ühtse ajalooõpiku kasutuselevõttu koolis.       

Ajalookirjutus elab näidisjuhtumite uurimisest1 ja näidete väljatoomisest, võib isegi väita, et see koosnebki nendest. Milliseid juhtumeid, sündmusi või protsesse uurida, sõltub ka sellest, kui palju uuritavat materjali meie ajani on jõudnud. Ilma dokumentideta on näidisjuhtumi uurimuse kirjutamine raskendatud. Samas olen ma nõus Brüggemanniga, et on olemas töid, mis on liialt spetsiifilised ja kus on laskutud liiga sügavale detailidesse. Heade näidisjuhtumite uurimuste puhul on äärmiselt oluline, nagu mainib ka Brüggemann, nende vastavasse konteksti asetamine ja võrdlused. Ei tohi siiski unustada ka teoreetilist ja metoodilist lähenemist, õnne rikkalike arhiiviallikate leidmisel,  võimalik, et ka provokatiivse teesi või huvitava küsimuseasetuse sõnastamist. Võimalik, et allikate olemasolu korral õnnestuks tõepoolest kirjutada Abja-Paluoja ajalugu ühe Põhja- ja Ida-Euroopas asuva poliitiliste režiimide käigus suuri ja olulisi muudatusi läbi teinud väikese kogukonna põneva uurimusena. Kui võtta siia juurde võrdluseks veel kogukondi Šotimaalt, Kastiiliast, Galiitsiast ja Baierimaalt, siis  võimegi juba oma uurimusele pealkirjaks panna „Maakogukonnad XX sajandi Euroopas” („Rural Municipalities in 20th Century Europe”) ja võib-olla leiame isegi mõne inglise keelekeskkonnas tunnustatud kirjastuse, kus oldaks nõus meie raamatut avaldama.     

Kahtlemata pakub Eesti kogemus tsaaririigi või Nõukogude Liidu koosseisus  piisavalt ainest teemadele, mis oleksid ka rahvusvaheliselt huvitavad. Nõustun ka Brüggemanniga, et nii sotsiaal- kui ka argipäevaajalugu on Eestis praegu kahjuks liiga vähe esindatud. Võimalike teemade ja küsimusepüstituste hulk, mis tuleks ühe näidisjuhtumi uurimuse puhul kõne alla, on iseenesest piiramatu, limiteerivaks faktoriks on siinkohal esmajoones vaid arhiivimaterjalide olemasolu.     

Iga näidisjuhtumi uurimus, kus käsitletakse Eesti ajalugu näitlikustamaks üldisi arengutendentse Baltikumis, tsaaririigis, Nõukogude Liidus, Ida-Euroopas, Euroopas või ka maailmas ning mis oleks nii teoreetiliselt kui ka metoodiliselt rahvusvahelise teaduse hetkeseisuga kooskõlas, oleks huvitav nii välismaal kui ka kodumaise publiku jaoks. Me ei pea üldsegi seisma jääma impeeriumi puudutavate küsimuste  juurde või veelgi vähem Eestit maailma nabaks pidama. Demograafilisi või sotsiaalseid muutusi, industrialiseerimist, moderniseerimist, hariduse ekspansiooni, sõjakogemusi, kultuurialaseid murranguid, riiklikku vägivalda, soorolle, linnastumist, migratsiooni, poliitiliste režiimide analüüsi, rahvustevahelisi suhteid ja paljusid teisi teemasid annab Eesti näitel ja olemasolevate allikate varal nõndaviisi  uurida, et see ka rahvusvahelist kõlapinda leiaks. Need, kes armastavad veidi rohkem vürtsi, võivad uurida ka samaka-ajamist ja alkoholi smugeldamist (nagu näiteks Raimo Pullat) või näiteks prostitutsiooni või vägistamisi. Määrav on, et tulemus on piisavalt heal tasemel esitatud ja seostatud teaduse aktuaalse seisuga. 

Brüggemanni poolt välja toodud põhjused ei ole kindlasti ainsad, miks Eesti ajalugu välismaal õigupoolest ei tunta.  Siia hulka kuuluvad näiteks ka professionaalsete ajaloolaste suhteline vähesus, keeleline barjäär ja nende kolleegide nappus, kes ei vaja tõlkijat, kui tahavad inglise, saksa või vene keeles midagi avaldada. Pealegi näib mulle, et rida töid ei ole teoreetilismetoodiliselt tänapäeva tasemel ning Eesti ajalugu „müüakse” liiga harva nn näidisjuhtumi uurimusena. Alahinnata ei tohiks ka välismaa teatavat ignorantsust väikeste riikide ja regioonide ajaloo suhtes. Kuid, tunnistan, ka mina pole veel kunagi lugenud Luksemburgi või Islandi ajalugu, ikka ainult üksikuid artikleid, kus mõlemat mainitud riiki on esitletud kui näidisjuhtumit. Kolleeg Brüggemann on minuga kindlasti ühte meelt, et ajaloo eriala doktorante tuleks julgustada valima teemasid ja püstitama küsimusi, mis võimaldaksid tulemuse avaldada ka välismaal. 

1 Fallstudien (sks k), Case Studies (ingl k) – näidisjuhtumite uurimise puhul on tegemist metoodilise lähenemisega sündmustele, olukordadele, isikutele vms, mida kirjeldatakse esmalt nende eripära esile tuues, et jõuda seeläbi nende üldisema tähenduse mõistmiseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming