Mis paganama päralt see konservatism nii atraktiivne on?

Valle-Sten Maiste

Politoloog Anu Toots: Res Publica võiks pigem otsida üles selle vana lepingu, mis Kallasega tehti. Valle-Sten Maiste: Meie liberaalid ja sotsid on püüdnud suhestuda ka oma ilmavaate juurte ning teoreetiliste alustega. Mäletame Erharti ja Hayeki ning teisalt Giddensi eestindamist lausa erakondade initsiatiivil. Neis erakondades on inimesi, kes on oma ilmavaate apologeedid ja sügavad tundjad. Konservatismi baasi ja juurte osas pärast taasiseseisvumist mingit valgustust ei ole olnud ja tundub, et ka konservatiivselt positsioneeruda püüdvad erakonnad ise on selle traditsiooniga lõdvalt ja juhuslikult seotud?

Anu Toots: Mis puudutab eesti erakondade selgepiirilisust, siis meil on kaks selgelt positsioneerunud erakonda: liberaalne Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid. Siin on omavahel suhtelises kooskõlas nii erakondade enda positsioneering, programm kui toetajaskond. Sotside õnnetus on selles, et meil ei ole nõudlust klassikalise sotsiaaldemokraatia järele. Meil jäi ehtne töölisliikumise ja ametiühingute aeg vahele ja klassikaline sotsiaaldemokraatia ei kujunenud välja. Sama mure on konservatismiga, sest konservatism on Mandri-Euroopas samuti tuginenud tugevatele töösuhetele (ametiühingud, tööandjad) ja meil neid ei ole. See ei ole ületatav lastehaigus. Need asjad ei jõuagi meile, sest tööturg on meil hoopis teistsugune, pigem postmodernne. Meil on paindlikud tööhõive vormid, palju FIEsid, IT-tööd, üksiktalunikke jne ning ettevõtted on väikesed. Üle kolmveerandi ettevõtetest on alla 12 inimesega. Neis ei saa tekkida niisuguseid lõhesid, mis toidavad konservatismi või sotsialismi. Selles mõttes on üllatav, et paljud erakonnad reklaamivad ennast konservatiivsena.

Vanim ja soliidsemgi konservatiivne erakond Isamaaliit rõhub peaasjalikult rahvuslusele. Kas traditsioonilise konservatiivsuse seisukohalt ei ole see mitte nagu maja ehitamine ilma vundamendita? Traditsiooniline konservatism jõuab rahvuse olulisuseni ju mitmete fundamentaalsemate eelduste kaudu?

Positsioneeriksin Isamaaliidu kui tsentri poole kalduva kristlik-demokraatliku erakonna. Meie Isamaliidu nõrkus on väga kitsas platvorm. See on selline pateetiline, premodernne rahvuslus. Isamaliidu viletsa valimisedu põhjus on selles, et neil on täiesti välja töötamata majanduslik platvorm. Saksa kristlikud demokraadid leidsid pärast teist maailmasõda ka need majanduslikud huvigrupid, keda kaitsta. Paremal tiival olid suurettevõtjad, vasakul proletariaat ja kristlikud demokraadid leidsid oma niši väike- ja keskmiste ettevõtjate näol. Eestis on see nišš samuti avalikult ja ametlikult täitmata. Kui vaadata erakondade programme, siis seda on meil praegu täitmas Keskerakond. Isamaaliit peaks siin oma positsiooni kõvasti tugevdama. Ilma majanduseta ja ainult sellise patriotismiga ei saa jääda püsima.

Kristlik-demokraatliku maailmavaate juurde kuulub ju ka muretsemine ühiskonna sidususe pärast. Isamaaliit on seda rolli üsna halvasti täitnud?

Absoluutselt. See eraldabki Isamaaliitu puhtast kristlik-demokraatlikust erakonnast. Viimaste jaoks on sidusus oluline. Väikeettevõtluse toetamine ei ole kristlikele demokraatidele oluline niivõrd majanduse kui ühiskonna sidususe pärast. Nii sissetulekute kui huvide sidustamise jne vaatevinklist.

Kui ma vaatan Res Publicat kui konservatiivset erakonda, siis ma ei leia ka nende riigikäsitluses ja välissuhtluses konservatiivseid jooni. Konservatism peab riiki väga oluliseks, alates politseinikust kuni tugeva välispoliitikani. Res Publica on kogu aeg rääkinud aga minimaalsest riigist: hoiame kulusid kokku ja teeme riigi lihtsaks. Konservatiividel on alati olnud tugev bürokraatia. Konservatiivne poliitik ei tohiks rääkida valitsemiskulude kokkuhoiust. Meie end konservatiivsena deklareerivad erakonnad kalduvad kas päris liberalismi või siis sotsiaalliberalismi ehk kolmanda tee kanti.

Kas niisugusel lähenemisel on mõtet ühiskonnas, kus on niigi olemas juba tugev liberaalne jõud.

Ei ole. Neokonservatism ja ka neoliberalism on ikka aseained. See, kas maailmavaade ja valitsemisprogramm asetatakse liberaalsele või konservatiivsele aluspõhjale, on traditsioonide küsimus. Mina pean eesti ühiskonna ideoloogilisi juuri nõukogude ajale vaatamata siiski pigem liberaalseteks ning ei näe seetõttu erilist pinda konservatismile.

Miks konservatismi tiitli taha pugemine siiski nii atraktiivne on?

Seda on mul raskes seletada. Võib-olla vaadatakse, et liberalismi kaubamärk on juba tugevalt Reformierakonna käes ja vasakule ei julgeta ka eriti minna. Paistab, et konservatism ei ole veel kellegi omand, ja sinna siis kõik trügivad. Siiski arvan, et laias laastus konservatiivsusele püüdlevad parteid nagu Isamaaliit, Res Publica, Rahvaliit võiksid oma spetsiifika paremini välja tuua. Ja selles mõttes on Res Publica probleemi ees. Kui Rahvaliidul on siin maainimesed ja Isamaaliidul rahvuslus, siis mis on Res Publical? Nad tegid panuse vene valijaskonnale ja kõrbesid. Siis tegid panuse noortele ja viimased Faktumi uuringud näitavad, et siin kõrbeti samuti ja et noored hääletavad Reformierakonna poolt. Mis on see täiendav nišš?

Uuskonservatismiga on kaasas käinud ka viha avangardliku kultuuri vastu ja kunsti süüdistamine ühiskonna hädades. Kas selle peale mängimist ei ole karta?

See võib olla üks kaart, mida välja käia. Arvan siiski, et eesti ühiskonnas lähevad eeskätt käiku haridusega seonduvad teemad nagu usuõpetus ja tugevam väärtuskasvatus. Kuigi nad räägivad individualismist, on hariduskontseptsioon neil pigem konservatiivne kui postmodernne.

Kaasaegsest kultuurist võib välja lugeda mõnetist pettumust individualistlikus ja lõhestunud ühiskonnas, liberaalsetes püüdlustes ning ka postmodernses kõikelubavuses. Houellebecqi ja Ellise raamatute või näiteks Kormakuri filmi “Reikjavik 101” alusel tundub, et otsitakse taas teatavat seotust ning ka kohustust ja vastutust, mis elu struktureeriks. Kas konservatismi disraelilik ja katoliiklik külg ei näi õhtumaal taas toetust koguvat? Oli ju algne konservatism ka ratsionalismikriitiline.

Ma ei usu, et poliitikas selline mõtteviis läbi lööb. Pigem on seal ikka sellist postmodernsust, vabadust, fleksibiilsust, kosmopoliitsust, fragmenteeritust jne ning üha vähem püsivust ja püsivaid identiteete. Ka üksikutes poliitika valdkondades, sotsiaalpoliitikas näiteks, on pigem volatiilsust kui püsivaid identiteete. Ja ratsionaalne argument on jätkuvalt üsna domineeriv eetiliste või normatiivsete üle.

Mõned arvavad, et peab olema palju paremparteisid, sest liitudes võib väheneda parempoolsuse toetajaskond tervikuna. Kas see on mõistlik hirm?

Ei, kindlasti mitte. Res Publical on kaks võimalust: liituda kellegagi või tabab seda varem või hiljem koonderakonna saatus. Nii palju väikeseid erakondi paremtsentrisse ei mahu. Kui küsida, kas Res Publica või Isamaaliit peaksid liituma, siis ma arvan, et mitte. See hävitaks mõlema toetajad. Pigem võiks Res Publica otsida üles selle vana lepingu, mis Kallasega tehti. Teised liidud jäävad tõenäoliselt ebarealistlikuks personaalsete antipaatiate tõttu, kuigi ka need oleksid absoluutselt võimalikud. Isama­liiduga ühinemismõte tekkis kahest mitte üldse olulisest tunnusest, et on enam-vähem võrdne toetus ja et nad väidavad end olevat mõlemad konservatiivsed. See on kõik vaid pinnavirvendus, mis ei taga efektiivsust ega valija toetust.

Taavi Veskimägi on siis õigel teel?

Veskimägi on liiga jäik kõikides oma nõudmistes. Jäikadel positsioonidel saab olla väga karismaatiline inimene nagu Savisaar. Kui sul on suhteliselt nõrk legitiimsus, siis ei anna jäikus head tulemust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming