„Mis on tõde?“

JAANUS SOOVÄLI

Eeldades, et tõde on naine –, kuidas? kas ei ole hästi ära põhjendatud kahtlus, et kõik filosoofid, niivõrd kui nad olid dogmaatikud, tundsid naisi halvasti? et see kohutav tõsidus, see saamatu pealetükkivus, millega nad tavatsesid tõele läheneda, olid sobimatud ja sündmatud vahendid, et naisterahvast võluda?

Friedrich Nietzsche

Simon Blackburn ei ole Eesti lugejale päris tundmatu: eesti keelde on varem tõlgitud Oxfordi „Filosoofialeksikon“ (see pälvis Sirbi veergudel ka mõningast tähelepanu) ja näiteks aastal 2009 käis ta ka Tartus „Frege loenguid“ pidamas. Maailmas on ta suhteliselt tuntud oma populaarsete filosoofiateoste tõttu: need on „Olla hea“ (2001), „Eetika. Väga lühike sissejuhatus“ (2001) ja ka siin arvustamisel „Tõde. Teejuht neile, kes segaduses“ (2005).

Blackburni „Tõde“ on raamat „ideede ja hoiakute sõjast“ (lk 13). Pealtnäha küllaltki armutust sõjast, mis on väldanud juba aastatuhandeid. Sõjast, kus vahendeid valitakse hoolikalt ja mille lõpptulemusest sõltub palju, kõik see, mida peetakse inimkonna ülimateks ja üllamateks saavutusteks, ehk tõde, mõistus ja objektiivsus. Tõsi, enda sõnul ei tõtta Blackburn oma teosega appi kummalegi vaenupoolele, vaid soovib meid harida mõlema leeri sõjariistade osas (eeldused ja argumendid), tutvustada ja hinnata nende ründetaktikaid, osutada nende nõrkustele ja tugevustele ning viimaks – kui lahinguväli on läbi käidud ja laibad kokku loetud – tulla lagedale minimalistliku alternatiiviga, mille valguses peaks kogu sõda paistma mõnevõrra mõttetu ja viljatuna.

Vaenutsevad pooled on – küllap on seda juba aimatud – absolutistid ühelt poolt ja relativistid (või tänapäevasemalt, ka kurjakuulutavamalt, postmodernistid) teiselt poolt. Blackburn lisab küll sissejuhatuses paljutõotavalt, et see konflikt ei leia aset ainult inimeste või koolkondade vahel, vaid „möllab igaühe põues, kui me leiame eneses hääli, mis kisuvad ühele või teisele poole“ (lk 14). Seda võimalust raamatus paraku edasi ei arendata, ehkki just neist „häältest“ põues tahtnuks märksa rohkem kuulda, ja konflikti on kirjeldatud ikkagi filosoofide ja mõtlejate vaadete vastandumise ja kollisioonina.

Absolutistid on siis mõtlejad, kes on veendunud, et on olemas tingimatu tõde ja puhas mõistus. Nad usuvad, et on olemas absoluutsed ja objektiivsed kriteeriumid, millega hinnata mingi väite tõesust ja väärust või ka mõne teo headust ja kurjust, ning tahavad selget, ilustamata objektiivset fakti. Absolutistid kardavad, et ilma kaitseta „postmodernse iroonia, künismi, multikulturalismi ja relativismi eest me jõuame kõik ühes koos põrgusse“ (lk 13). Relativistid seevastu pilkavad absolutisti absoluudijanu ja peavad tõde suhteliseks. Nad ei näe kusagil midagi sellist, „mis oleks selge, ilustamata, objektiivne, avatud, läbipaistev või vahetu“ (lk 16). Nad juhivad meie tähelepanu kogemuse, kultuuri ja keele sattumustele, mis kujundavad viisi, kuidas me asju kogeme.

Kuid teose sissejuhatuses ei piirdu Blackburn relativisti seesuguse kirjeldusega, vaid läheb märksa kaugemale: relativist arvavat, et kõigil uskumustel ja arvamustel on mõistuse palge ees sama staatus, et kõik arvamused on põhimõtteliselt võrdväärsed ja meil pole vähimatki alust ühe arvamuse või seisukoha või teooria eelistamiseks teisele. Veelgi enam, tänapäeva relativistid võtvat seda asjaolu rohelise tulena uskuda, „mida neile aga meeldib, ja nii suure veendumuse ja jõuga, nagu neile meeldib“ (lk 14).

Sellised relativistid oleksid nähtavasti tõepoolest ühed häbitud inimeseloomad, kuid kes siis filosoofidest õigupoolest pooldab sellist vaadet? Protagorase ütlus inimese kui asjade mõõdu kohta ehk lubaks sellist tõlgendust (Blackburn käsitleb seda üsna põhjalikult ja huvitavalt teose algusosas, kusjuures möönab õigusega, et ka teised tõlgendused on võimalikud), kuid ükski filosoofidest, kelle ta teose hilisemates faasides liigitab relativistide kilda, niisiis William James, Friedrich Nietzsche, Richard Rorty, Jacques Derrida ja mõned teised, ei esinda sellist seisukohta. Mõne puhul on Blackburn seda ka ise tunnistanud. Ühesõnaga, relativism, nii nagu ta seda on sissejuhatuses kirjeldanud, paistab vähemalt osaliselt olevat absolutisti ja vähemal määral ka Blackburni enda loodud tont ja hirmukujutelm.

Eelnimetatud relativistid õõnestavad tõepoolest mõistuse ja tõe autoriteeti, näidates, sageli ka empiiriliste uurimuste varal, kuidas meie mõistus ja teadmine on paratamatult tingitud suurest hulgast sotsiaal-kultuurilis-ajaloolis-lingvistilistest teguritest. Tõde traditsioonilises mõttes kui vastavus puhtale, vahetule, alasti faktile on nende autorite järgi absurdsus ja Unding. Seda paljastustööd, nõnda paistab, peavad aga nii absolutistid kui ka minimalistlik Blackburn kaunikesti ohtlikuks: neid näib kohutavat ja rahutuks tegevat asjaolu, et selle paratamatuks tagajärjeks on karamazovlik „kõik on lubatud!“ (mitte ainult moraalivallas) ja erinevate vaadete ja teooriate samaväärsus, mis pöörab kõik ähmaseks ja amorfseks ja katab tõe pääsmatult kinni. Üldjuhul püüavad nad argumenteerida, et seda tingitust kas üldse ei ole (teatav äärmuslik absolutism) või et see on paljuski teisejärguline ja ületatav. Kogu seda lugu tuleks aga näha hoopis teises valguses: mida enam ja mida üksikasjalikumalt paljastatakse inimteadmise materiaalsed tingimused ja tingitus, seda suurem on tõenäosus saada asjust ka tõesem ettekujutus. Selles mõttes on nn relativistid teinud tõe heaks kahtlemata märksa rohkem, kui tõeiharad absolutistid.

Blackburni ja absolutistide mure pole muidugi päris mõistetamatu ja küllap leidub autoreid, kes on inimteadmise tingituse põhjal teinud ka liigagi julgeid ja laiaulatuslikke järeldusi. Kuid mis eristab siis ikkagi Blackburni minimalismi absolutismist? Seda pole ülemäära palju. Minimalismi korral, erinevalt absolutismist ja relativismist, ei taotletavat tõe kontseptsiooni, et seletada, miks vastavad kõikvõimalikud erilaadsed väited tõele. Just selles mõttes loodab Blackburn, et minimalism toob polariseerunud debatti pöörde ja võib-olla juhatab meid sellest ka välja. Minimalismi puhul ei soovita niisiis öelda tõe kohta midagi üldist ja abstraktset, vaid keskendutakse üksikutele väidetele, küsides igal konkreetsel juhul, milles seisneb nende tõesus. Kui meile on teada probleem või küsimus, teame ka seda, milles seisneb tõde selle probleemi kohta: „Kui küsimus on selles, et kas keskpäeval meri tõuseb, siis seisneb tõde meretõusus keskpäeval. Kui küsimus on selles, kas Blair on fantasöör, siis seisneb tõde selles, kas Blair on fanta­söör või mitte“ (lk 90).

Simon Blackburni „Tõde“ on raamat ideede ja hoiakute sõjast,  mis on väldanud juba aastatuhandeid.

Simon Blackburni „Tõde“ on raamat ideede ja hoiakute sõjast, mis on väldanud juba aastatuhandeid.

www2.phil.cam.ac.uk

Küsimus ise andvat meile seega kätte suuna, kuhu tuleb hakata vaatama, et kindlaks teha, kas vastav väide on tõene või mitte. Blackburn muidugi tunnistab, et minimalism pole mingi imerohi ega kahanda näiteks „põrmugi moraalse konflikti võimalust“ (lk 94). Kui me näiteks küsime, kas surmanuhtlus on lubatud, siis tõde selle kohta seisneb surmanuhtluse lubatavuses, kuid sellega pole öeldud just palju, kui üldse midagi. Teadustega olevat aga teisiti, sest seal on võimalik lahendada konkreetsed probleemid ja küsimused üheselt. Black­burn usub, et teaduslikult kirjeldatakse maailma tõepoolest suuresti sellisena, nagu see on, s.t representeeritakse maailma korrektselt ja tuuakse esile ning avastatakse mitmesuguseid konkreetseid tõdesid (vt lk 205) – ja seda mõistagi vanas heas absoluutses tähenduses. Ta vaatleb teoses ka mõningaid argumente, mis võiksid sellist vaadet seestpoolt õõnestada, kuid ei võta neid kuigi tõsiselt ja lükkab need mõneti naiivselt ja jäägitu usuga teadusesse ja tehnoloogiasse tagasi.

Relativismi vastu sepistatud traditsioonilis-formaalsete argumentide käsitlemisel on Blackburn aga tasakaalukas. Ta ei pea relativismi seesmiselt vastuoluliseks positsiooniks (nagu seda teevad näiteks Thomas Nagel ja mitmed teised angloameerika filosoofid), mis kummutab iseenda paratamatult. Mõnes sõnastuses on see muidugi tõsi, kuid Blackburn näitab ilusti, et relativistliku positsiooni saab ilma suurema vaeva ja vaimupingutuseta visandada viisil, kus pole enesekummutusest jälgegi. Ka ülempaljastaja Nietzsche kohta (nii ta teda nimetab), kes sisustab teose ühe keskse peatüki, on tal lausuda mõndagi filosoofiliselt huvitavat ja läbinägelikku. Mitmeski kohas ta siiski takerdub Nietzsche mõtlemise ja keelekasutuse iseärasustesse, millest aidanuks välja mõnevõrra hoolikam hermeneutika.

Nagu vihjatud, väljendab Blackburn raamatus muret, et kui kaob tõe, mõistuse ja objektiivsuse autoriteet, pole enam võimalik eristada teadust pseudoteadusest, tõsist uurimistööd kergemeelsest kohvikuvestlusest, pelgalt teadusbürokraatia ees lipitsemise otstarbel avaldatud „teadusartiklit“ läbi mõeldud ja läbi tunnetatud filosoofilisest kirjatööst. Seda muret võib osaliselt jagada, kuid just selles osas õõnestab raamat kohati oma jalgealust. Üks näide. Blackburn: „Niisiis me ei kirjuta alla suurele postmodernistlikule loosungile, mille tegi kuulsaks Jacques Derrida: „Il n’ya a pas de hors-texte“ (lk 219). See on igati tunnustatav, kindlasti ei maksa kõigele ilma pikemata alla kirjutada. Kuid milline on Blackburni põhjendus? „Võib-olla on sellel oma veetlus urbanistlikele intellektuaalidele, inimestele, kes on sõnadest ja piltidest piisavalt läbi imbunud ning elulistest tegevustest piisavalt lahutatud […], et hakkavad end tõesti kujutlema virtuaalreaalsuses, omaenda uskumuste ja ütluste suletud maailmas“ (lk 219). Ja mõni lause edasi: „Ja kui buss ähvardavalt sinu poole sööstab, pole võimalik arvata, et see on üks tekst“ (lk 220). Mnjah … Küllap oleks tõsine uurija endale selgeks teinud, mida Derrida öelduga silmas võis pidada, ja mitte lähtunud õhus ripnevatest ja tõenäoliselt kohvikuvestluse kergemeelsuses väljendatud mõtteuidudest.

Sellistele kohtadele vaatamata on tõsist uurimistööd raamatus hulganisti. On hea meel, et seda teost saab lugeda eesti keeles ja seejuures väga heas ja ladusas tõlkes. Raamat peaks pakkuma huvi kõigile, keda huvitavad nii praegused kui ka märksa varasemad arutelud ja argumendid tõe mõiste ümber. Kindlasti saab seda edukalt kasutada mitmetes filosoofialoengutes. Rõõmu valmistab seejuures ka asjaolu, et küllaltki suur hulk kirjandust, millele Blackburn on teoses viidanud, on juba samuti emakeelde tõlgitud ja eesti lugejale tuntud. Vastavad viited on joonealustes märkustes ka ilusti välja toodud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar