Mis on avatud rahvuslus?

Tiit Kärner

Avatud rahvuslus on mõiste, mida politoloogid ei taha tunnustada, kirjutab oma blogis Mart Laar. Seda kasutab ka sotsioloog ja poliitik Marju Lauristin („Marju Lauristin: kestlik on vaid avatud eestlus”, PM 9. II). Nagu paljud suuremahulised ja üldised mõisted (tüüpnäide „kultuur”), ei ole ka „avatud rahvuslus” täpselt määratletud. Seepärast ei ole selge, millises tähenduses eelmainitud autorid seda mõistet kasutavad. „Avatus” ja „rahvuslus” on üpris erinevad, et mitte öelda vastandlikud mõisted. Nii saab, rohkem kas esimest või teist sõna rõhutades anda sellele mõistele täiesti erineva sisu. Kui seda mõistet kasutavad enda määratlemiseks erakonnad, siis on oluline teada, millised konkreetsed poliitilised sammud see kaasa tuua võib, seetõttu oleks seda mõistet nende sammude alusel kõige parem määratledagi. Kui mingi erakond ütleb, et tema poliitika on avatud rahvuslus (näiteks eestlus), siis tuleks ka öelda, kuidas see saab võimule saades nende tegudes avalduma. Loosunglikud deklaratsioonid nagu „oleme eestlased, aga saame eurooplasteks” või „kõigil on võrdsed õigused ja võimalused oma kultuuri arendada” on väheütlevad. Inimkonda ähvardab kaks ohtu Miks siiski selline mõiste nagu „avatud rahvuslus” üldse oluline on ning miks poliitikud seda kasutavad? Asja mõistmiseks jätame poliitikud kõrvale ning pöördume teadlaste poole. Tsiteerin Claude Lévi-Straussi: „Küllap petame ennast, kujutledes, et kunagi valitseb inimeste vahel võrdsus ja vendlus, ilma et nende mitmekesisus sellepärast ohtu satuks. Ent kui inimkond ei taha jääda üksnes minevikus loodud väärtuste viljatuks tarbijaks, kes suudab sünnitada vaid värdvorme, jämedakoelisi ja lapsikuid leiutisi, siis tuleb tal uuesti aru saada, et mis tahes tõeline looming eeldab teiste väärtuste suhtes teatavat kurtust, mis võib viia nende eiramise või koguni eitamiseni. Ei saa ju korraga teisest ülimat rõõmu tunda, ennast temaga samastada, ja ühtaegu iseendaks jääda. Täielikult õnnestunud kõikehõlmav kommunikatsioon teisega seab varem või hiljem löögi alla nii tema kui ka minu loomingu originaalsuse. Suurima loomingulisuse ajajärgud olid niisugused, kui kommunikatsioon oli muutunud piisavaks, et üksteisest kaugel asuvad partnerid saaksid üksteist vastastikku stimuleerida, kuid polnud siiski piisavalt tihe ja kiire, et indiviidide ja rühmade vahelised hädavajalikud tõkked vähenenuks sedavõrd, et liiga kergeks osutunud suhtlus tasandanuks ja ühtlustanuks nende mitmekesisuse.

Niisiis ähvardab inimkonda kaks ohtu, mille ulatusest etnoloog ja bioloog ühtviisi aru saavad. Olles veendunud, et kultuuriline ja orgaaniline evolutsioon käivad käsikäes, teavad nad, et minevikku naasta küll ei saa, kuid samuti on nad teadlikud sellest, et rajale, millel inimene praegu sammub, koguneb selliseid pingeid, et rassiviha on veel üpris mahe pildike ägedast sallimatusest, mis võib juba homme maad võtta, ilma et ettekäändeks oleks vaja tuua rahvuslikke eripärasid. Et tänaseid, samuti aga lähitulevikus tekkida võivaid veelgi kardetavamaid ohtusid ohjeldada, peame mõistma, et nende põhjused on palju sügavamal kui lihtsalt teadmatuses ja eelarvamustes: me saame oma lootuse panna ainult ajaloolistele muutustele, mida on veelgi raskem esile kutsuda kui edasiminekut ideede arenguteel” (Claude Lévi-Strauss, „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”, lk 106-107).

Ülaltoodu on selges vastuolus propageeritava avatusega, sh sellega, mida tuntakse multikultuurilisuse nime all. Selleks et mõista Claude Lévi-Straussi hoiatust, on vaja mõningaid eelteadmisi. Alustame kõige üldisemast: ühiskonna areng on samuti looduslik protsess, mille võimalikku suunda ahendavad inimtahtest sõltumatud tingimused ja reeglid (loodusseadused). Üheks peamiseks teguriks on inimene ise. Inimese omadused, inimese loomus on see, mis tulevase arengu võimalusi piirab. Inimene ei sünni „puhta lehena”, umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s.t on geneetilist päritolu. Siia kuulub väga palju sellist, mida varem õpituks peeti, kaasa arvatud lõviosa mõtlemist (Daniel Kahnemani järgi nn 1. liiki mõtlemine). (Tegelikult peeti hiljaaegu peaaegu kõike õpituks, mõned peavad senini – „õpitud sugu”). Kõik see kujundab inimese tegevust erineva taseme emotsioonide (alates valu- ja naudingukäitumisest kuni inimtunneteni) vahendusel. Teine pool sellest, mis mõjutab inimeste käitumist, omandatakse elu jooksul; see ongi see, mida kõige üldisemalt nimetatakse kultuuriks. Kultuur suunab samuti inimese käitumist ning täpselt sama mehhanismi, emotsioonide vahendusel, seetõttu on käitumise algpäritolu – geneetiline või kultuuriline – sageli raske eristada. Siin aitab inimrühmade käitumise võrdlus.

Kui mingi käitumisviis on kõikjal ühesugune, on see väga tõenäoliselt geneetilist päritolu. Kultuur on aga enamat kui käitumisjuhis – ta on osa evolutsioonimehhanismist, millele inimkond võlgneb oma suhtelise edukuse loomariigis. Jutt on kultuurilisest evolutsioonist. Just seetõttu on inimene kiiresti muutuvates oludes kohanenud ja edukas olnud. Evolutsioonimehhanismil on aga olemas see, mida bioloogilises evolutsioonis tuntakse muutlikkuse, pärilikkuse ning loodusliku valikuna. Kultuurilise evolutsiooni korral on muutlikkuse ja pärilikkuse rollis just avatus ja rahvuslus. Muutlikkuse tagavad kultuurikontaktid ja põlvkondade vahetus, pärilikkuse ehk kultuuride suhtelise stabiilsuse tagamiseks on evolutsioon kohandanud aga nii geneetiliselt päritud kui kultuuripõhiseid emotsioonidega seotud mehhanisme (kultuuri spetsiifiline „teisane tähendus” tuleneb tema emotsionaalsest laetusest). Piltlikult öeldes tagab kultuuri püsivuse tunne, et koos saab elada üksnes nende inimestega, keda sa tunned, tead, armastad, kes jagavad sinuga teatud põhiväärtusi – seda nimetabki Lévi-Strauss teatavaks kurtuseks teiste väärtuste suhtes.

Ühised väärtused loovad rahvusi

Seesama ühiste väärtuste jagamine on see, mis loob rahvusi; seejuures – kui puudub lähem kontakt võõraste kultuuridega – ei pruugi inimesed seda ühtsust selgelt teadvustada. Selgesti väljendatud eneseteadvusega rahvuslus kujuneb alles suhtluse avardudes (eriti ajakirjanduse tekkides), mistõttu vahel väidetakse, et rahvus on ajalooliselt noor ning kunstlikult tekitatud nähtus. Oma geneesi tõttu on rahvuse aluseks olev ühtsustunne aga niisama vana kui kultuur, seega on tema juured vähemalt paarsada tuhat aastat vanad ning on naiivne kujutleda, et paar tuhat aastat tagasi oli oma rahva tunne kui selline olematu. Kultuur ja rahvus on seega lahutamatult seotud, need on ühe ja sama fenomeni kaks avaldust. Sellega seoses tuleb öelda, et kultuuriteoorias levinud riigi- ja kultuurrahvaste, ida ja lääne tüüpi rahvusluse jne eristamisel puudub mõte. See, et mõnede rahvuste seas on riik emotsionaalselt kõrgelt väärtustatud, tuleneb lihtsalt nende ajaloost. Riik väärtusena ei erine rahvusloome mõttes millegi poolest näiteks Muhamedi habemekarvast, millel võib mõnes kultuuris riigist suuremgi väärtus olla.

Lévi-Straussi sõnumi mõte peaks nüüd selge olema: ta hoiatab, et üha suurema avatusega, kõrvaldades indiviidide ja rühmade vahelt „hädavajalikke” (sic!) tõkkeid, oleme me hakanud lammutama inimkonnale edu toonud kultuurilist evolutsiooni ennast. Me ei sae lihtsalt oksa, mille peal istume, vaid oleme asunud puu juuri läbi raiuma. Kultuur on kollektiivne nähtus. See iseloomustab kollektiivi, mitte üksikinimest, just nii nagu mõiste „temperatuur” kuulub osakeste süsteemi, mitte üksikosakese juurde. Ja nii nagu ei ole olemas stabiilset eri temperatuuriga osakeste segu, nii ei ole võimalik ka erineva kultuuriga inimeste püsiv kooslus, see saab olla vaid üleminekuseisund. Kultuuri säilimine ja edasikandumine eeldab vastava sisuga täidetud kultuuriruumi – ühtsesse kultuuri kuuluvate inimestega täidetud geograafilist ruumi, sest kultuuri ei saa õppida – kultuuri elatakse sisse. Kõige efektiivsem tee kultuuri lammutamiseks on just see, mida ka Eestis on sel sajandil propageeritud ning praktiseeritud: nii põliselanikud kui sisserändajad peavad oma vaateid ja väärtusi vastastikku sobitama. Sellist käitumist, kus oma seisukoht kujundatakse vastavalt oletatavale üldseisukohale, on teoreetiliselt mitmes seoses (majandus, reklaamindus) uuritud. „On selge, et selline printsiip viib lõputule regressile” (Kenneth Arrow, http://www.polit.ru/article/2013/03/31/arrow/).

Seega on nii avatusel kui rahvuslusel inimkonna jätkuva arengu tagamises oma vältimatu roll, küsimus on nende kooskõlastamises ja tasakaalustamises. Avatud rahvuslust on mõtet määratleda nii, et see seda rolli täidaks. Püüan seda eespool mainitud operatiivses võtmes teha nii, et see välistaks Claude Lévi-Straussi esile toodud ohud ning oleks seejuures „neutraalne”, s.t rakenduks kõigile rahvustele (kultuuridele) ühtviisi. Poliitika, mida maailma riigid peaksid järgima, erineb märkimisväärselt sellest, mida Lääs viimased aastakümned on propageerinud. Maailm peaks lähtuma ühest selgest printsiibist: iga rahva õigus ja kohustus kogu inimkonna ees on arendada oma kultuuri ja – see on eelnevast lahutamatu – kaitsta oma kultuuriruumi ning kõigi riikide ja rahvaste kohus on neid selles toetada. See ei tähenda riigi sulgemist välismõjudele, vaid olukorra loomist, kus kultuurikontaktide areng on kultuuri sisemise arenguloogika tulemus, mitte peale sunnitud.

Avatud rahvusluse teine pool – avatus – seisneb valmisolekus vastu võtta ja tervitada neid saabujaid, kes eeltoodud põlisrahva õigust tunnustavad ja selle järgi käituvad. See tähendab seda, et iga sisserändaja peab algusest peale teadma, et võõra rahva sekka elama asumine tähendab alati teatud loobumist – loobumist nendest oma kultuuri tavadest ja väärtustest, mis on vastuvõtva rahva omadega vastuolus. Ning oma kultuuri saab ta säilitada tasemel ja viisil, mis ei muutu ohtlikuks teda vastuvõtva maa omale. Tulija kas kohaneb kohalike oludega või lahkub. Olukord, kus Lääne-Euroopa riikides ei tohi pidada jõule, sest mõnedele sisserändajatele see ei meeldi, või et Eestis tähistab osa inimesi „Eesti vabastamisena” sündmusi, mis põliselanikele tähendavad kaks inimpõlve kestnud alanduse algust, on vastuvõtmatu. Selle „vabastamise” sümboliks kujundatud kuju minematoimetamine kõige käidavamast linnaruumist oli seetõttu eesti kultuuriruumi kaitsmise vältimatu akt, konflikt ise aga puhtakujuline võitlus kultuuriruumi valdamise pärast. Rahvas, kes ei kaitse oma väärtusi, ei püsi. Eesti riigil – ja riigil üldse – on mõtet vaid oma rahva ja kultuuri kaitsjana. See mõte peaks sisalduma iga riigi põhiseaduses, olgugi et suurtel rahvastel ja riikidel pole tarvidust seda deklareerida ning isegi mitte teadvustada.

Printsiip, mille kohaselt on igal rahvusel maailmas oma suveräänne kultuuriruum, on õiglane (see ei diskrimineeri ühtegi rahvust), välistab aga ka konfliktile viivad vastasseisud. Eestis seda ei järgitud ning nii see konflikt sündiski, ehkki osutasin juba aastaid varem sellele ohule, mida samal territooriumil kahe konkureeriva kultuuri olemasolu võib kaasa tuua (vt http://www.sirp.ee/archive/2000/15.09.00/Sots/sots1-4.html). Suveräänne kultuuriruum ei pea igal juhul tähendama oma riiki, seda enam majanduslikku suveräänsust (kui see mõiste tänapäeval üldse midagi tähendab), kuid vastavad piirangud ei tohi laieneda kultuurile. Kui Euroopa liidus kasutusele tulnud mõistel „rahvusriikide föderatsioon” on mingi arvestatav sisu, siis just selline. Ja see printsiip välistab ka identsete või väga lähedaste kultuuride multiplitseerimise erinevais maailma paigus, sest see saab toimuda vaid mingi põliskultuuri arvel. „Kultuuri toomine” on alati ka kultuuri hävitamine. Sellega seoses on oluline selgesti eristada vähemusrahvusi ja rahvusvähemusi ning viimaste seas veel neid, kellel on oma fikseeritud kultuuriareaal (riigi näol või muul kujul) olemas, ja neid, kellel see puudub. Vähemusrahvustel on õigus oma suveräänsele kultuuriruumile asukohariigi sees, rahvusvähemustel on see aga kas omariikluse näol juba kusagil olemas või see tuleb neile riikidevaheliste läbirääkimiste teel leida.

Kõik see võib praeguses maailmas tunduda idealistlik ning teostamatu. Kuid see pole vähemalt põhimõtteliselt võimatu või ebastabiilne nagu multikultuurilisus (lokaalne erinevate kultuuride segu), mida aga sellest hoolimata püütakse teoks teha. Ja see on inimkonna kui terviku tulevikku silmas pidades vältimatu. Abstraktselt võttes on multikultuurilisus ju ilus, nii nagu kujutlus tuhandeaastasest rahuriigist, aga praktikas niisama teostamatu. Sellest hoolimata lõhkus näiteks Rootsi oma 2011. aasta konstitutsiooniparandustega viimased vaheseinad Rootsi kodanike ning sisserändajate vahel ning pani oma vähemusrahvuse (saamid) samale pulgale migrantidega. Šveits on aga suutnud sellisele multikultuurilisusele rahvahääletuste toel vastu seista. Rootsi (üldisemalt Lääne-Euroopa) näide on üks äärmus, teise äärmuse näiteks sobib aga Venemaa.

Putin ja multikultuurilisus

Putin oma valimiseelses programmilises artiklis („Venemaa: rahvusküsimus”) kritiseerib samuti seda, mida ta nimetab multikulturalismiks ja mis tema sõnul „tõstab absoluudiks vähemuse õiguse erinevusele, tasakaalustamata seda kohustustega põliselanike ning kogu ühiskonna suhtes”. Paraku ei tee ta vahet, kas need sõnad käivad sisserändajate või vähemusrahvuste kohta. Migratsiooni puudutavas osas ütleb ta, et „elementaarseks nõudeks inimestele, kes tahavad elada ja töötada Venemaal, on nende valmisolek omandada meie kultuur ja keel. Järgmisest aastast tuleb sisserändaja staatuse omandamiseks või selle pikendamiseks teha kohustuslikuks vene keele, Venemaa ajaloo ja vene kirjanduse, meie riigi aluste ja õiguse eksami sooritamine”, mis põlisvene alasid silmas pidades on ehk vaid õige veidi ülepingutatud nõue. (Meenutame, mida ütles vene rahvusest Eesti spordilegend Ivan (Joann) Lõssov neile oma rahvuskaaslastele, kes tulid temale kurtma, et nad ei tea, kuidas Eesti Vabariigi tingimustes oma elu seada: „Õpi eesti keel ära ja ole ise inimene”.)

Samas näeb Putin „multikultuurilise projekti põrumise” taga rahvusriigi, mida ta defineerib kui „eranditult etnilisele identiteedile püstitatud riiki”, enda kriisi. „Venemaa riiklus on unikaalne,” ütleb Putin, „me oleme paljurahvuseline ühiskond, kuid ühtne rahvas”. Rahvuslik enesemääramine on Putini järgi vaid poliitiline mäng, mida oma huvides on püüdnud kasutada poliitikud Vladimir Leninist Woodrow Wilsonini. Vene rahvas olevat end juba ammu määratlenud – „see on vene kultuurilise tuumaga polüetniline tsivilisatsioon”. „Südamik, mis hoiab seda unikaalset tsivilisatsiooni koos, on vene rahvas, vene kultuur. [—] Ühendada, kinnistada tsivilisatsiooni – see on venelaste suur missioon.” Ja nii nagu sisserändajate integreeriminegi, peab see toimuma ühtse haridussüsteemi (vene keel, vene kirjandus ja isamaa ajalugu) ning ühtse kultuuripoliitika ning massiteabevahendite (ühtsed väärtused) abil.

Kui nüüd meenutada, et Venemaa territooriumil elab arvukalt vähemusrahvusi, s.t seal on paljude rahvuste kodupaik, siis tekib küsimus, mis saab nende rahvaste keelest ja kultuurist. Nende rahvaste olemasolu vilksatab Putini tekstis ainult siis, kui ta kasutab sõna „ühtsus”. „Oma-võõra eristamise aluseks on ühine kultuur ja ühised väärtused. [—] Selline tsivilisatsiooniline identsus on rajatud vene kultuuridominandi säilitamisele, mille kandjaks ei ole vaid etnilised venelased, vaid kõik sama identiteedi kandjad, rahvusest sõltumata.” Muidugi on see kõik vaid sõnaline ekvilibristika. Ühine kultuur, ühised väärtused – see ongi üks rahvus, etniline päritolu on siis juba tähtsusetu. Piltlikult öeldes, võib olla rohelist värvi ja kombitsatega ning sellest hoolimata olla eestlane või venelane – kultuurist sõltuvalt. Sisuliselt tähendab see putinlik rahvusprogramm seda, et Venemaa vähemusrahvustega ei kavatseta arvestada, nende ainus roll on aidata tänulikult kaasa vene kultuuridominandi säilitamisele. Meenutame, et aastal 2007 võttis Venemaa vastu seaduse, millega muudeti rahvuslik-regionaalne komponent hariduses vabatahtlikuks. Sellise rahvuspoliitika korral pole imeks panna, et Venemaa väikerahvad välja surevad; tegelikult nad suretatakse välja. Tuleb nentida, et nii nagu varem proletariaadi ühtsusest rääkimisel, nii on ka Venemaa rahvaste ühtsusest rääkimise taga üks ja sama mõte – oma reaalsetes avaldusvormides pole see kunagi olnud midagi muud kui vene šovinistliku suurriikliku poliitika maskeering.

Idealism läänes ja šovinism idas

Täiesti varjamatult räägib neist eesmärkidest aga SRÜ Instituudi Balti osakonna (sic!) juhataja politoloogiadoktor Mihhail Aleksandrov (http://m-alexandrov.livejournal.com/12329.html). Innustatuna Putini presidendiametisse taasasumisest teeb ta ettepaneku asuda taas aktiivsemalt tegutsema selle nimel, et taastada Venemaa mõju Balti riikides. Selle ala tagasitoomine tema (tsiteerin) „loomulikku olekusse” olevat soovitav ja vajalik. Ja seda mitte ainult geopoliitiliselt ja majanduslikult. „See on tähtis vene rahva ühtsuse seisukohalt.” Ning ta esitab selle mõju taastamise detailse plaani. Esimesel etapil tuleb „pealöök” suunata nõrgimale lülile, s.o Lätile, eesmärgiks praeguse poliitilise eliidi võimult kõrvaldamine. Selleks tuleb tugevdada protestiliikumist, eriti vene keele staatusega seonduvat. „Selle protestiliikumise organisaatoreiks ja koordinaatoreiks võiksid olla vene organisatsioonid,” kirjutab Aleksandrov, „aga Venemaa võiks neile osutada mitmesugust toetust.”

Edasi soovitab ta asutada paralleelse esindusorgani „mittekodanike parlamendi”, kes siis kaitseks „kõigi kodanike huvisid”. Aja jooksul organiseeritakse „vene komiteed” (nimetus Aleksandrovilt) kõikjal, kus elab venelasi. „Need komiteed oleksid vene elanike tänavarahutustele mobiliseerimise vahendiks”. Tänavarahutused, kodanikuallumatus, Latgale autonoomia nõudmine ning Moskva diplomaatiline surve sunnivad Läti võime vastu võtma vene kogukonna (pro Vene poole) nõudmised. „Kui seda ei juhtu, siis areneb olukord Lätis rahvustevahelise konflikti eskalatsiooni suunas kuni tema üleminekuni jõufaasi. Sel juhul peab Venemaa olema valmis olukorda sekkuma 2008. aasta augusti Lõuna-Osseetia stsenaariumi kohaselt,” lõpetab Aleksandrov.

Selline on see taust – lapsik idealism läänes ning šovinism ja imperialism idas –, mis lubab mõista, miks on Lévi-Straussi 1971. aastal UNESCO foorumil öeldud sõnad seni tähelepanuta jäänud. Teine põhjus on sotsiaalteaduse viletsus, et mitte öelda puudumine. Üleilmastumine on muutnud aktuaalseks uued globaalsed probleemid, selles mastaabis pole aga harjutud mõtlema. Inimesed teavad, mis on sõda ja nälg, aga ohtudele, mida võivad kaasa tuua globaalne rahvaarvu langus, rahvastiku vananemine ning kultuuride nivelleerumine – sellele ei osata mõelda. Senikaua kuni ei tunnistata ühiskonna protsesside objektiivset iseloomu, pole sotsiaalteadusest mõtet rääkida. Viimase paarikümne aasta suured edusammud inimese uurimisel lubavad siiski loota, et sotsiaalteadus kui loodusteadus on tekkimas, kuid üldise arusaamise ja eriti tegudeni on veel pikk maa. „Me saame oma lootuse panna ainult ajaloolistele muutustele, mida on veelgi raskem esile kutsuda kui edasiminekut ideede arenguteel.” Kas me jõuame selle ära oodata?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming