Mis keeles räägib tuumajaam?

Kaarel Tarand

Jaanipäeva järel, siis, kui soome-ugri hõimusuhete epitsenter nihkus hetkeks Uuralite taha Hantõ-Mansiiskisse, anti Soome ja Eesti peaministrile üle järjekorras teine „tarkade meeste raport”, nimekiri ettepanekutest kahe riigi koostööks aastani 2030 („Eesti ja Soome koostöö võimalused 2008”). Raport, mille seekordseteks koostajateks suursaadik Jaakko Blomberg ja Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk, on Eesti välissuhetes unikaalne dokument. Ühegi teise riigiga Eesti seda laadi raporteid koos ei tee. Valitsustele on dokument muidugi vaid soovituslik, mistõttu ettepanekutest võib realiseeruda ainult osa või mitte ükski. Need on võimalused, mitte koalitsioonileping.

Nagu müüdi, nii ka osteti. Raporti meiepoolne koostaja Gunnar Okk turustas meie ajakirjandusele põhiliselt energiateemat, oma vana armastust. Ja seetõttu pole ka ime, et Eesti lehtedest võib küll lugeda kavatsusest teha Eesti-Soome ühine tuumaelektrijaam Eestisse, kuid mitte sellest, kes ja mis keeles seal tööle hakkab. Ega ometi inglise või vene? Või pigem ikka soome või eesti või uues, kontrollitud ahelreaktsiooni käigus sündivas ühiskeeles? Teisisõnu, kuidas võiks toimuda kahe hõimurahva vaimne lähenemine kõrvuti sellega, et rajatakse uut ühist majanduse infrastruktuuri ning ühendatakse olemasolevat?

 

Meie olematu panus

Loomulikult leidub hariduse, teaduse, kultuuri ja meedia alajaotus igas kõikehõlmavas riiklikus dokumendis. Tarkade meeste raport pole erand. Lihtsaid ühistegevuse ideid on, nagu näiteks soovitus „soodustada eesti keele õpetamist ja eestikeelse põhihariduse andmist Soomes ning soome keele õpetamist ja soomekeelse põhihariduse andmist Eestis”. Jah, see oleks tore võimalus neile, kes elavad alaliselt naaberriigis. Esialgu on need Eestist Soome siirdunud küll lihtsamal tööl majanduspagulased, kelle rahvustunne või -teadlikkus ülearu kõrge pole ja kes, nagu majanduspõgenikud igal maal, esimesel võimalusel ümber rahvustuvad või soodustavad igati oma laste assimileerumist. Vastupidine olukord – soomlased, kelle lapsed Eestis soomekeelset põhiharidust vajaksid – tuleks pigemini kõne alla.

Põhikoolide baasile tihedaid kultuurikontakte või vaimuilmade ühisosa kasvatamist rajada pole eriti realistlik plaan. Kuid just see oleks riikide-rahvaste edasise lähendamise seisukohalt oluline. Ühises vaimuilmas peaks ideaaljuhul olema huvi teise vastu võrdselt suur. Praegu see nii ei ole, aga raport ei näe ka ette ühtki tõsist abinõu olukorra parandamiseks. Eesti vaimuilma kujundamisse on sekkunud terve hulk soomlasi. Kui globaalse kaaluga Max Jakobson kõrvale jätta, sest tema tegutses üsna kitsas nišis, võib nimetada näiteks Martti Turtola eestlasi ülimalt erutanud ajalooraamatuid kindral Laidonerist ja president Pätsist. Vähem vastuvaidlemist ja proteste on esialgu veel tekitanud Juhani Salokannel oma aprillis ilmunud raamatuga „Sivistystahto” („Kultuurijanu”) Jaan Krossist ja Eesti vaimueliidi oludest okupatsiooniajal. Postimehes regulaarselt kirjutav Jarmo Virmavirta on oma kolumnidega avalik püsiärritaja. Kui otsida muudest avalikest ja mittetulunduslikest nurkadest, siis isegi kevadtalvel asutatud muinsuskaitse ümarlauda juhib soomlane Mika Orava. Nii et asi on kaugelt laiahaardelisem kui äri, Stockmann ja Kesko, HK ja Atria, UPM ja Enso. Võime tagasi mõelda kaitseväe staapidele, kus Soome (eru)kolonelid end aastaid tõeliselt koduselt tundsid. Soomlased on Eesti kohta aktiivselt arvamust avaldanud ja mis teha, kui üksikjuhtudel ka täiesti ebaõnnestunult, nagu hiljuti ühe Taisto Sinisalo vaimse pärijannaga juhtus. Tähtis on see, et Soome on Eesti vaimusfääris kohal ja mitte ainult telesaadete kujul. Eesti on uuemas soome kirjanduses sage tegevuskoht. Lõpuks, kui üks kõige tavalisem ajakirjanduse väliskorrespondent (mis sest, et staažikas ja teenekas) osaleb presidendi vastuvõtul riigi sünniaastapäeva puhul, on seegi märk Soome kohalolekust.

Mida meil on vastu panna? Õigupoolest mitte midagi ja peame endistviisi leppima Hella Wuolijoe omaaegse panusega. Eesti vasteid Helsingis eeltoodud loendile ei ole ja lähiaastail ilmselt ka ei tule. Eestlased käivad küll aeg-ajalt Helsingis doktoritöid kaitsmas, kuid ei uurita Soomet ja soomlust, vaid ikka Eestit ja eestlust. Millal võiks mõni eestlane saada Helsingin Sanomate püsikolumnistiks, kes mitte ei selgita Eesti asja, vaid lahkab Soome elu? Pole näha. Rahvusringhäälingul pole alalist korrespondenti Soomes, seega ei saa keegi ka Soome iseseisvuspäeval kutset presidendilossi. Et olukord just niisugune on, pole tingimata okupatsiooni pärand või eestlaste saamatus ja andetus või siis Soome ühiskonna suletus, mis väiksemat venda ligi ei lase. Eriti vabaduse ajal on eestlased suureliselt Soomest mööda vaadanud väitega, et vabal Eestil on Euroopasse otsetee, mis ei käi Soome kaudu. Rumal väide, aga kahandab küllap niisugusenagi Soomet ainena ka Eesti humanitaarteadlaste teemavalikus.

 

Hõre kultuuripeatükk

See kõik oleks võinud ka raporti kirjutanud Blombergile ja Okile teada olla või silma jääda. Aga paistab, et kultuurielu on raportööridele olnud üsna võõras ala ning nad on seda käsitlenud endale arusaadavas, ametkondlik-ärilises võtmes. Struktuurselt, võiks irooniliselt öelda. Nad kirjeldavad rahvuskultuure kui subjekte globaalses konkurentsis. „Kuna valdaval osal loovaladest on vahetu majanduslik sisu, võivad nad osutuda oluliseks majanduse konkurentsivõime seisukohalt,” on kirjas raporti kultuuripeatükis. Nad ütlevad, et kultuurikontaktid toimivad, kui loojate olme (kõhutäis ja peavari) korras. Mis tähendab, et kultuurivahetuse tihendamiseks tuleb alustada majanduslikust tugistruktuurist.

Raportis on kultuurilise ühistegevuse kohta neli ettepanekut:

– asutada Eesti ja Soome ühine kultuurifond;

– luua Eesti kultuurikeskus Helsingis ja Soome kultuurikeskus Tallinnas;

– toetada kaasaegsete sõnaraamatute väljaandmist;

– uurida Eesti ja Soome koostöövõimalusi kultuuriekspordi alal eesmärgiga töötada välja ühine kultuuriekspordi kava.

Head mõtted kõik, aga seda on vähe, otse häbematult vähe 22 aasta plaani kohta. Otsisin lisa ringhäälingu alalt, sest Eesti ja Soome rahvusringhäälingul on kauaaegne koostöö traditsioon. Tõsi, vastastikku alaliste korrespondentpunktide loomine on ettepanekuna kirjas, lisaks aga ainult ettepanek konverentsi korraldamiseks, et uurida koostöö võimalusi. Tõdemusest, et ka Soome kommertskanalite programm on nii hea, et tasuks eestlastel vaadata, kaugemale raportöörid ei jõua.

Kui kultuurikäsitluse keskmes on kultuuri majanduslik tulem, siis on ringhäälingus okupatsiooniajaga võrdväärset kultuurilist mõjutajat muidugi raske näha. Okk ja Blomberg kirjutavad: „Kultuurieksport pakub väikestele kultuuridele uusi arenemisvõimalusi. Eriti tähtis on loovsektori ettevõtluse arendamine ja kultuuri vahendajate, produtsentide, agentide ning agentuuride tegevusvõimekuse tõstmine. Nende vähesus või isegi puudumine on peamiseks takistuseks kõrgetasemelise kultuuri jõudmiseks rahvusvahelisele turule”. Õige, kaugemate ekspordikanalite lahtilükkamiseks vajavad loojad riigi tuge. Ma kahtlen sügavalt, kas seda tuge on otstarbekas ja odav pakkuda tulundussektori vahendusel. Pigem ikka otse. Ettekujutus, justnagu oleks iga looja majanduslikus mõttes täiesti abitu ja vajaks püsivat hoolekannet agendi jne näol, võib küll olla õige alaealisi ekspluateeriva popmuusikatööstuse osas, kuid mitte mujal. Ma millegipärast ei usu, et kultuurimaaklerid loojate seljas tagasihoidlikumad oleksid kui kinnisvaramaaklerid majaomanike kukil.

 

Subtiitrid – ülesande võti

Aga esialgu on meil koduturgudelgi vastastikku puudujääke küllalt. Ettepanekuid nende puudujääkide likvideerimiseks raportöörid paraku ei teinud, peale väga vanamoodsate. Kuigi, nii lihtne oleks olnud ju kokku viia naaberkeele oskuse kahanemine mõlemal pool lahte, digitaliseeruv ringhääling ning kõrgkultuur. Selle asemel kirjutatakse, et „valitsused peaksid toetama oma keele õpetamist ja õpetajate koolitamist naaberriigis”. Ja et „koolid peavad lisama oma õppekavadesse naaberriigi ja selle kultuuri tutvustamise”. Enne sellise lause kirjapanemist tasuks haridusministeeriumidest uurida, kas kooli õppekavas on mõni vaba auk ka, kuhu seda kenadust lisada. Või on hoopis nii, et oma osaga pole rahul ja tahavad niikuinii tükke õpilaste uneajast juurde emakeele ja kirjanduse, matemaatika ja füüsika, keemia ja kehalise kasvatuse, religiooni ja riigikaitse õpetajad. Ei mahu sinna õppekavasse midagi juurde. Hoopis iseasi oleks, kui soome keel lisataks võimalusena kohustuslikku võõrkeeleõppesse (praegu saavad koolid valida inglise, prantsuse, saksa ja vene keele vahel).

Esimeses järjekorras tuleks Eestis püüda taastada kunagi hiiglaslik Soome-huviline auditoorium. Selleks on tõepoolest vaja minimaalsetki keeleoskust. 30-40 aastat tagasi saavutati see Põhja-Eestis isegi subtiitrite abita, lihtsalt Yle kanaleid vahtides ja mõistatades. Televisioon on tänaseni suurepärane abivahend passiivse keeleoskuse tekitamiseks. Kui esmase mõistmise tasand käes, püüavad paljud edasi – nähes, et pole see keel nii raske midagi. Raportööride sõnu kasutades: „Oleks lühinägelik anda käest demokraatlikule riigile ülioluline võimalus suhelda ühiskonnaliikmetega televisiooni kaudu”. Eesti ja Soome valitsusest oleks lühinägelik mitte kasutada võimalust oma riiki naabrile armsaks teha, varustades oma avaliku ringhäälingu programmid subtiitritega. ETV saateid peaks olema võimalik vaadata soome subtiitritega ja vastupidi. Ja, mis veel olulisem, tuleb hoolitseda, et mis tahes viisil (kaabel, satelliit jne) telepildi hankijal oleks need kanalid tasuta käes. Mõistagi meeldiks mulle, kui sama teed läheksid ka mõlema riigi eratelekanalid. Sundida ei saa, töö avalikest vahenditest kinni maksta aga küll.

Niiviisi tekitatud algeline keeleoskus on olnud aastakümneid tähtis osa Soome sillast. Uuel ajal on sel ka majanduslik sisu. Näiteks muudaks see raamatuturgu, suurendaks potentsiaalsete kultuuritarbijate hulka kõigis sõnakunsti valdkondades. Olulist ja otsest abi Kirde-Eestisse rajatava tuumaelektrijaama personali otsingutel subtitreerimine ei paku, kuid pole vajagi. Tuumajaama ehitamine, olgugi raporti enim afišeeritud ettepanek, realiseerub 55st ettepanekust tähtaegselt kõige väiksema tõenäosusega. Miks, sellest kirjutan aastal 2015.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming