„Minu ülikond on parem kui su erakond!”

Alvar Loog

Arthur Goldwag, Ismid ja loogiad: tõde 453 segadust tekitava mõiste kohta. Tänapäev, 2009. 360 lk. Abstraktse mõtlemise ja keelekasutuse võime, mis eristab teadlaste väitel inimest kõigist ülejäänud Issanda Loomaaia elukatest, on sotsiaalse vooruse kõrval suur epistemoloogiline nuhtlus. Sest inimese maailmas – ning kollektiivses teadvuses laiemalt – on (püsivalt) olemas vaid see, millel on nimi, mis on  sõna(de)sse püütud, keeleliselt katalogiseeritud.

Selle tehnilise printsiibi najal toimivad meie mõtlemine, mälu ja suures osas ka tunnetus. Asjade ning nähtuste puhul on inimene vahetu kogemise asemel hõivatud pigem nende mõistetavusega (üritades nime anda) või äratuntavusega (püüdes nime ja nähtust kokku viia). Inimene on sildikleepimise masin. Nimetamata nähtus on tema meelest nagu peremeheta koduloom või pealkirjata raamat. Seega märgib asjade ning nähtuste sõnaline fikseerimine üht peamist rindejoont Homo sapiens’i võitluses välise tegelikkuse  kõikehõlmava entroopia vastu. Olgugi et see kord luuakse üksnes teisel astmel – keeles. Uskudes, et meie mõistetes ning mõtlemises valitsev harmoonia peegeldab mingil moel asjade tegelikku seisu materiaalses välismaailmas, petab inimene end. Aga see on praktiliselt (eelkõige psühholoogiliselt) äärmiselt viljakas pettus.

Eriti seal, kus inimene püüab kõlavasõnaliste kontseptsioonide (nt Jumal, surematu hing, hauatagune elu jne) toel importida siia maailma mingit teleoloogilist mõtet või eesmärki, mida see muidu eneses justkui ei kanna. Semantikal on omad seadused, mida Homo sapiens on vähemalt kirjakultuuri  algusaegadest peale üritanud vahelduva edu ja visadusega kuulutada intergalaktilisteks loodusseadusteks. Teiselt poolt püüab keeleliste tähistajate alaliselt kasvav mitmekesisus maailma mitmekesisusele järele jõuda – või mõnes kohas (eriti just humanitaarias) seda koguni rikastada. Nimetused ja taksonoomiad paljunevad ning paisuvad puhtalt inertsist; intellektuaalne klaaspärlimäng sünnitab juba käibel mõistetele käigu pealt uusi vahevorme, sünteese ning pooldumisi. Individualismikultuse ja pluralismilembuse viljastavates tingimustes liigub postmodernne maailm olukorra poole,  kus peaaegu igaühel on personaalne filosoofia, religioon ja/või esteetika, oma „-ism” ning „-loogia”, või koguni mitu. Eriti just kujutavas kunstis ja muusikas, kus uudsus ning originaalsus on olnud kogu XX sajandi vältel peamisteks esteetikakriteeriumideks, püüab igaüks ajada „oma” asja.

Ja on hea, kui sellel asjal on kaubanduslik (ehk: kõlavalt krüptiline) nimi. Meediaajastu vaimuturul, mida iseloomustab ideoloogia kasvav segunemine imagoloogiaga, toimib hea nimi kaubamärgina; ism-lõpulisus tiitel on paljude kunsti-, mõtte- ja muusikavoolude puhul „koolkonna” ainus olemisõigustus ning  identiteedi peamine tugi – lubatäht meediasse, inimeste teadvusesse, kaubandusse ja ajalukku. Nii esteetikas, teoloogias kui humanitaarias käivad juba paar aastatuhandet pelgalt semantika pinnale jäävad debatid stiilis „minu ülikond on parem kui su erakond” ja vastupidi. Ning sageli on vaimuelu nähtuse keeleline esitusvorm palju huvitavam kui selle avaldumine mõnes käegakatsutavamas meediumis.

Ent milline on keele- ning tunnetusvormide (ehk laiemalt: sõnade ja reaalsuse) vahekord tegelikult, jääb inimese jaoks ilmselt igavesti mõistatuseks. Võimatu öelda, kas tegelikkus  on sõnade arvelt rikkam või vaesem. Aga sellele küsimusele lahendit otsides võib sattuda ka keskteele. Soovides näidata keelevormide olemuslikku koherentsust tunnetusvormidega, kirjutas Ludwig Wittgenstein 1918. aastal: „Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele”. Teiselt poolt on selge, et ühiskeele piir voolab meist igaühe puhul suuremal või vähemal määral üle personaalse maailma piiride, sest me kasutame adressaadina (aferistlikumad ka adressandina) pidevalt tähistajaid, mille tähendust me (päris täpselt) ei tea (ka Wittgensteini enese hilisema formuleeringuga: „tähendus on kasutus”  ei õnnestu osutatud lõhet kuidagi lõplikult kustutada). Ennetamaks ning leevendamaks seda sorti olukordi on igasuguste õpikute kõrval kirjutatud ning kirjastatud suur hulk erisuguseid entsüklopeediaid ja sõnastikke. Nüüd on siis eesti keeles tõlke vahendusel veel üks juures, mis kannab nime „ Ismid ja loogiad: tõde 453 segadust tekitava mõiste kohta”.

Ehkki pealkiri osutab, et kaante vahele on kogutud vaid „-ismi” ning „-loogia” lõpuvormiga sõnad, ei vasta sellele kriteeriumile keskeltläbi iga neljas raamatus isikunimede, aastaarvude ning tsitaatide toel defineeritud väljend.  Autor Arthur Goldwag taunib eessõnas akadeemikute „segase erikeele” kasutamist (lk 15) ning püüab seeläbi justkui pugeda neile arvukatele end haritud inimeseks pidavatele isenditele, keda valdab kõigutamatu usk, et nende käsutuses olev sõnavara on piisav kõigi (humanitaarsete) tekstide lugemiseks ning et võõrapärased sõnad, mida nende leksika ei sisalda, pole muud kui snobistlik eputamine ja hämamine. Empaatiline arusaam, et igal tekstil (nii akadeemilisel, publitsistlikul kui ilukirjanduslikul) on oma ilmumiskontekst ning auditoorium, idaneb väga vaevaliselt just Põhja-Ameerikas. 

Samast pärineb ka kestvalt kirjastajate poolt krõbisevaks-kõlisevaks konverteeritav uskumus, et kõike, alates võõrkeeltest kuni suurte mõttesüsteemideni, on võimalik omandada kui mitte just kümne minutiga, siis vähemalt taskuformaadis piltidega brošüüri abil. Ka „Ismides ja loogiates” on püütud olla üheaegselt informatiivne ja meelelahutuslik, ent pole selle tasemeni siiski laskutud. Tegu on suhteliselt korraliku teatmeteosega, kus mõisted on jagatud seitsme alajaotuse vahel: poliitika ja ajalugu, filosoofia ja kunstid, teadus, majandus, religioon, seksuaalperverssused ning eponüümid, seadused ja võõrsõnad. See jätab mulje, justkui eeldaks Goldwag, et keegi tema teose entsüklopeedilise kasutamise kõrval või asemel ka lihtsalt kaanest kaaneni läbi loeb.

Raamat on kirjutatud akadeemilises vaimus ilma autoripositsioonita, ent üksikutes kohtades (nt lk 164, kus Goldwag unustab end heietama: „Barrow ja Tipler on briljantsed füüsikud ja ma ei saa väita, et mõistan suurt osa sellest, millest nad räägivad”) tõuseb pinnale seesama omamehelik vooruseks ülendatud saamatus, mida eessõna pühitses ning raamatu kontekstis (õnneks suuresti petlikult) ette ennustas. Seksuaalperverssuste alajaotuses  on üritatud olla meelelahutuslikum, ent see on minu pettumuseks jäänud lühikeseks ning kannab eneses, nagu ka pealkiri osutab, liigselt meditsiinilisi hinnanguid. Laulusalmist tuntud kujundlikku ütlust moonide, kes on pikad-pikad-pikad, ja pardi, kes on väike, kohta võiks tarvitada ka maailmas leiduvate raskekõlaliste mõistete mastaapse mitmekesisuse ning raamatu füüsiliselt piiratud mahuvormi ebaproportsionaalsust hinnates.

Pakun, et kui otsite „Ismidest ja loogiatest” midagi konkreetset, siis üpris suure tõenäosusega te seda sealt ei leia. Raamat osutab oma puudulikkusele  kiiresti ja üheselt ise, kuna defineerimisel on kasutatud defineerimist vajavaid mõisteid, mille seletust samade kaante vahelt ei leia (nt „sinoloogia” (lk 26), „nativism” (lk 54), „isolatsionism” (lk 68, 71), „frankism” (lk 69), „plutokraatia” (lk 70), „levellerism” (lk 77), „antropomorfism” (lk 95), „analüütiline realism” (lk 95), „kubofuturism” (lk 109), „godism” (lk 122), „uusmedievism” (lk 139) jne). Vaatlusaluste mõistete valiku ning defineerimisel kasutatud nimede ja näidete osas on Goldwagi raamat (eriti just „Poliitika ja ajaloo” alajaotuses) meie lugeja tarvis natuke liiga  Ameerika-keskne. Nii näiteks leiavad seletamist eurooplase silmis äärmiselt marginaalsed „diksikratism”, „džeffersonism”, „džäksonism” jt. Seletavate näidetena on mainitud, ent mitte kirjeldatud selliseid nähtusi nagu „Bhopali surmav õnnetus” (lk 44), „Goldwateri ideed” (lk 68), „McGoverni revolutsiooni paadipõgenikud” (lk 69), „Richard Nixoni võidukas „lõunastrateegia”” (lk 72), „enragés-liikumine” (lk 74), „Alsace-Lorraine, mis tuleb tagastada Prantsusmaale” (lk 89), „Abbie Hoffmani ja Jerry Rubini jipitrikid 1960. aastatel” (lk 99) jne.

Ühes kohas toob Goldwag lihtsalt näiteks USA „viimased presidendivalimised”  (lk 70), osutamata nende toimumise aastale või tähenduslikele üksikasjadele. Olemaks teatmeteosena kasutamiskõlblik peaks „Ismides ja loogiates” olema suurel hulgal joonealuseid lisamärkusi. See sunnib tõdema, et raamat on (korralikult) toimetamata. Ja seda nii originaalis kui eestikeelses tõlkes. Selle väite tõestuseks olgu osutatud, et enamik tekstis toodud arvukatest ajaloolistest isikunimedest on varustatud eluaastatega, aga mitte kõik. Viidatud teoste puhul on paljudele lisatud ilmumisaasta, originaali pealkiri ja paarile koguni kirjastus (lk  117), ent silmatorkavalt paljudele mitte ühtegi. Lubamatult valikuline on ka tekstis kasutatud tsitaatide varustatus viidetega algallikale.

Tehnilise ebaühtluse kõrval jääb „Ismid ja loogiad” pisut pealiskaudseks ning laialivalguvaks ka sisus (see puudutab eriti „Filosoofia ja kunstide” alajaotust); sageli pole autor suutnud eristada olulist ebaolulisest. Eelöeldule lisaks kannatab raamat proportsiooniprobleemide käes (nt svedenborglusest on kirjutatud poole pikemalt kui feminismist) ning sisaldab paljudes kohtades teatmeteosele lubamatuid kõrvalekaldeid. Mõned definitsioonid on ebapiisavad, mitmes  kohas ei ava näiteks toodud ajaloolised faktid või tsitaadid üldse mõiste sisu ega päritolu. Ehkki Arthur Goldwag seletab oma teoses suhteliselt õnnestunult selliseid nähtusi nagu „šovinism”, „patriotism” ning „etnotsentrism”, on „rahvuse” mõiste talle endale siiski pisut segane. Või vähemalt mõistab ta seda erinevalt kui enamik inimesi väljaspool Põhja-Ameerikat. Nii näiteks kirjutab ta „natsionalismi” näidete varal defineerides, et: „USA vallutas oma põlisrahvad, laienes üle kogu Põhja-Ameerika kontinendi ja pidas rahvusliku identiteedi säilitamiseks [minu kursiiv – A. L.]  maha kodusõja” (lk 64) ning „20. sajandil tekkis [minu kursiiv – A. L.] maailmasõdade ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel sõna otseses mõttes sadu uusi rahvaid” (samas). Raamatus leidub ka puhtakujulisi eksimusi, mida ühes teatmeteoses endale lubada ei tohiks.

Goldwagi sõnul väitis Immanuel Kant, et „asjad iseenesest [minu kursiiv – A. L.] on meile tajumatud, kuna me tajume neid alati oma mõistusega” (lk 110). Mis pole mitte üksnes pealiskaudne ja eksitavalt hägune, vaid ka otsesõnu vale, sest Kanti sõnul ei tohiks me transtsendentsile omistada isegi mitte mitmuse vormi. Ning  Charles Sanders Peirce ei hakanud oma vaateid hiljem nimetama mitte „pragmatismiks”, nagu raamatus seisab (lk 138), vaid „pragmatitsismiks”. Hoopis iseküsimus on, kas või kuivõrd tänapäeval sedavõrd laia haardega leksikone ja entsüklopeediaid üldse raamatu formaadis enam kirjastada ning koju osta maksab. Lõplikult kätte jõudnud Interneti-ajastul tunduvad need kulukad ja ebatäiuslikud, nõuavad palju ruumi, vananevad ajas kiiresti, rääkimata interaktiivsete viidete puudumisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming