Minister tembutab jälle

Kaarel Tarand

Marek Strandberg ehk Poe taga, pudel Bocki peos, end loojaks undan Närused ja viletsad on nad. Mitte iial ei suuda see sigatsev lumpen ja pööbel, deklaratiivne ja mittemidagiütlevaid ettepanekuid tegev keskpärane seltskond tõusta kõrgusele, mis võimaldaks mõista nende valitsemisala juhtiva ja korraldava ministri kogu vaimusuurust. Kommunism neis enestes, undamine, et neil pole raha, pillu neid sülditootjaid kui tahes suurte rahapatakate ja -kamakatega, kui jätkata kultuuriministri kõnepruugi lainetel. Kui septembris ilmus Rapla maakonnalehes intervjuu kultuuriministriga, kes oma valitsetavate kunstivaldkondade subjektidele koha kätte näitas, arvasin, et iga solvangu peale ei ole vaja reageerida. Nüüd, mil Postimehes püha üritus kordamisele läks, võiks vaikimist tõlgendada kui nõusolekut sellega, et vabas Eestis, mille põhiseaduse sissejuhatuses kultuur eraldi tähtajatu eesmärgina esile tõstetakse, võibki poliitiline klass ja selle esindajad kohelda eestlust ja selle vaimusuurust loovaid kodanikke kui mõttetuid kuluartikleid ja kohaldada nende juhtimisel okupatsiooniaja ehitusmaleva mentaalsust, stiili- ja keelemustreid. Ega ikka ei või küll. Isegi ökonoomilisest vaatepunktist hinnates pole ühtki õigustust valitsemisala närvisüsteemi stressi viivatele ministri väljaütlemistele, mis sünnitavad kümneid koosolekuid, sadu kirjavahetusi, pöördumisi ja palvekirju ning tuhandeid muremõtteid – et keda või mida ta järgmiseks ümber tegema või lihtsalt solvama hakkab. Need tunnid loovate inimeste elust on ju raisku läinud, kuna õnneks paistab suure suu tagant küllalt vähe tegutsemist ning võib eeldada, et juhumõtted mingiks poliitikaks ega eeskirjaks ei vormu. Aga üheski vallas ei maksa kodanikud ministrile palka selle eest, et see neid selles, mida nad rõõmu ja armastusega teevad, pidevalt häiriks ja traumeeriks, ühesõnaga, segaks elu.

Põhiseadusest hoolimata on Eesti poliitiline klass ja ennekõike Reformierakond kui juba 1999. aastast saadik vaid ühe lühikatkestusega (Raivo Palmaru) kultuuriministri portfelli hoidja pidanud võimalikuks lähetada riigi kultuuri juhtima selleks sobimatud inimesed ja vähemasti viimasel juhul ka oma valdkonda ning seal tegutsejaid varjamatult põlgava isiku. Austus ja usaldus aga toimib vaid vastastikuselt.

Paar näidet. Aasta tagasi algatas minister suurejoonelise kultuuripoliitika põhisuundade uuendamise, üheks valdkonnaks ka kultuuriajakirjandus. Nüüd, kui minister väidetavalt kehvale dokumendile (sest valdkonnad keeldusid tegemast enesehävituslikke ette­panekuid, ennast likvideerimast või sööstmast vaba­turumajanduse tormivoogudesse) ise viimast lihvi annab, on kultuuripoliitika kodulehel endistviisi märge kultuuriajakirjanduse kohta, et „valdkonnas läbirääkimised eestvedamise osas veel käivad”. Kellega ja kus, pole teada, sest valdkonnas ainsana tegutseva SA Kultuurilehega seda juttu igatahes pole aetud ega aeta. Asjaolu, et minister otseallikatest informatsiooni vastu ei võta, ei takista teda aga näiteks Sirbi puhul rääkimast, et keegi seda ei lugevat, ja teatamast, et tänu oma raamatukogu­poliitikale tekitas ta Võrumaale ühe lugeja.

Kui eelmine minister Laine Jänes oli kaks aastat ametis olnud, kirjutasin sellest kokkuvõtva loo „Iga armuaeg saab ükskord läbi” (Sirp 20. III 2009, nr 11). Lootsin toona naiivselt, et peaminister ja tema erakond võtavad vald­konnast tuleva sõnumi ministri totaalse ebakompetentsuse kohta teadmiseks ning teevad, kui hetk poliitiliselt soodne, ka personalimanöövri. Ei teinud ja seda vähem on ministri­vahetust oodata nüüd, mis sest, et põhjust oleks eelmisest korrast rohkemgi. Laias laastus on ministril valitsemisasutuse juhina kaks ülesannet: teha uusi eeskirju ja norme ning kindlustada tegevusalale piisav eelarvekate. Seda ei suutnud minister Jänes, sellega pole tegelenud ka minister Lang. Viimase patuks lisandub aga veel täielik kommunikatsioonivõimetus ning armastuse puudumine oma töö ja valitsemisala vastu.

Minister tavatseb rääkida, et temast saadakse valesti aru ja et ajakirjandus moonutab tema sõnu pahatahtlikult. Selle vastu on kindel rohi kirjutada ise tekste. Minister Lang teab hästi, et vähemasti tema valdkonna suurimas väljaandes ollakse püsivalt valmis tema programmilisi kirjatöid avaldama. Mida aga pole, need on tekstid. Tõestuseks väljavõte ametialasest kirjavahetusest. Toimetaja: „Kunagi oli kõneks ka üks artikkel, mis sellest on saanud/saab?” (21. IX 2011). Minister: „Sellest artiklist, mis ma lubasin, ei ole saanud midagi, sest tuleb paraku tegelda mingi pasaga nimega Rosenberg” (25. IX 2011). Ma ei tea, kas minister on tänaseks natsikurjategijaga lõpetanud, kuid teksti ikka pole ei Sirbis ega mujal. Kui see tundub pisiasja kallal norimisena, siis vabandust, kuid üksiknäitelt saab liikuda üldisele. Arvan, et kirjeldatuga sarnase vahekorra tunnevad ära kõigi loomevaldkondade inimesed ja just selline see eesti kultuuripoliitika ning selle juhtimine praegu ongi. Eesti kõrgkultuuri vaimustavat tugevust aga näitab see, et hoolimata valitsejate kümnendipikkusest põlgusest tema ilmingute vastu elab kultuur ikka oma parimaid aegu ning tema subjektid tulevad armastatud tegevusalal ennast realiseerides enamasti hästi toime. Vaid üksikud on sunnitud ellujäämise nimel ala vahetama. Mis põhjusel aga teevad seda põlastusväärset rahvast juhtides endale vastikut tööd ministrid?

President Ilves soovitab niisugustes olukordades juhinduda Marcus Aureliuse mõtteterast: „Parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks”. Algselt pisut teises kontekstis, kuid praegu igati aktuaalse soovituse on meile andnud ka Marie Under:
 
Meilt palju võetud, siiski meile jäi
me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming