Ministeeriumi mõttest

Kaarel Tarand

  Lappasin uudishimust läbi erakondade valimis- ja pärisprogrammid, et teada saada, mida nad lähiaastateks kultuurielule lubavad. Kultuur, teadagi, on parteiprogrammis kui ilukirjanduse žanris kohustuslik peatükk. Loomulikult selgus, et kõike, mis meil juba on, saab lähiaastail rohkem ja paremini. Kultuur on tähtis igale erakonnale. See on paberite järgi alati nii olnud, mistõttu jääbki arusaamatuks, kuidas on saanud võimalikuks kultuuriraha osakaalu langus riigieelarves.

Kõigi erakondade kultuuriprogrammid on konservatiivsed, kõik mõtted liiguvad seal ainult status quo säilitamist teenides, ainult et igal aastal aina absoluutväärtuselt suurema, kuid rahvuslikust rikkusest suhteliselt väiksema rahahulga eest. Sel viisil püsivad ka kõik praegused kitsaskohad, mille lahendamist ju võimulepürgijatelt eeskätt tuleks oodata ja loota. Raha lisamine olemasolevale ei tekita kultuurielu struktuuris arvestatavaid muutusi. Möönan, programmides on nüansierinevusi ja mõni uus algatuski, kokku aga need praegust voolusuunda ei muuda.

Erakonnad räägivad õigustatult ja häbenematult, et nende eesmärk on pääseda võimule, et siis oma ideid realiseerida. Loomupärane soov valitseda katab paraku erakondade kujutelmades kõiki inimtegevuse alasid. Sealhulgas kultuurielu, mille kohta põhiseaduses on lakooniliselt märgitud: “Igaühel on õigus vabale eneseteostusele” (§ 19) ja “Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad” (§ 38). Kui vaimne tegevus peab olema vaba, siis mida on seal valitseda? Ega suurt ei olegi. Seetõttu pole ka kultuuriministeerium mitme muu ministeeriumiga kõrvutatav valitsemisasutus, vaid, nagu kirjas ministeeriumi põhimääruses ministeeriumi ülesannete loendis, korraldaja, toetaja, osaleja ja informeerija.

Siit jõuangi küsimuseni, milleni erakonnad, vähemasti programmide järgi otsustades, pole jõudnud: miks Eesti täitevvõimu koosseisus üldse peaks olema iseseisev kultuuriministeerium? Isamaaliidule tuleb eelmise väite osas erand teha, sest mäletatavasti oli kultuuriministeerium 1993 – 1995 ühendatud haridusministeeriumiga, kuid siis lahutas Tiit Vähi valitsus need uuesti. Kahjuks ei ole ükski hilisem valitsus Vähi viga uuesti paigata julgenud.

Erakonnad on kultuuriministeeriumi vähesest kaalust ja tähtsusest täitevvõimu süsteemis aru saanud küll. Miks muidu saadetakse sinna juba aastaid ministriks nii-öelda teise ešeloni poliitikuid? Kui kelleski peaks leiduma usku, justkui tähistakski iseseisva kultuuriministeeriumi olemasolu sümboolselt seda, et riigivõim vastavalt põhiseadusele peab kultuuri esmatähtsaks, samaväärseks raha, majanduse, hariduse ja riigikaitsega, siis sellele võib vastata, et ühe käega väärtustab, teisega ehk võimulolijate personaliotsustega nullib selle. Kui erakonnad saadavad kultuurirahvale sõnumi, et teid määrame valitsuses esindama ja teie elu korraldama inimese, keda me poliitikuna ise tõsiseltvõetavaks ei pea, siis pole ka põhjust uskuda, et ministeerium oma sümboolse tähenduse valija silmis välja kannaks.

Paradoksina on iseseisev kultuuriministeerium kultuurielu arengu pea ainus takistaja Eestis. Mitte et seal midagi kurja sepitsetaks. Aga kehtivas valitsemissüsteemis on vaimuelu kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi vahel pooleks löödud, mis loob takistusi sisulisele ühistegevusele, tekitab asjatut dubleerimist ning vähendab ligipääsu maksumaksja rahale. Miks nii, saan siin vaid väga lühidalt põhjendada, kuid loodan pärast uut aastat seda poliitikutega Sirbi veergudel põhjalikumalt klaarida.

Esiteks raha. Mida suurem valitsemisala, seda mõjuvõimsam on minister valitsuses. Haridusel ja kultuuril on küll praegu valitsuses kaks häält (mida saab alati teineteise vastu välja mängida), kuid nende summa on väiksem kui oleks ühendatud ministeeriumi ühe ministrihääle kaal. Eelarve suuruselt jääks ühendatud ministeerium alla vaid sotsiaalsfäärile, praegune kultuur on pisem riigikaitsest, põllumajandusest ja isegi rahandusest.

Teiseks veel tähtsamast: kui me ei näe ega hakka nägema muuseumides, raamatukogudes ja ka ringhäälingus haridussüsteemi loomulikku osa, siis kellele ja milleks me neid üldse peame? Turistidele? Meelelahutuse vormina? Kas tee olümpiavõitudeni ei algagi enamasti koolispordist? Kui nii, siis miks peaks selle juhtimine olema killustatud?

Teoorias on täitevvõim küll üks tervik, kuid proosalises tegelikkuses on täitevvõim täis ametkondade ja inimeste rivaliteeti. Kuni haridus, teadus ja kultuur pole ühe mütsi (ministri) all, on nad teineteise edu halvavad konkurendid. Kui keegi kardab, et kaunite kunstide ja kaunite sportide osakonna kolimine Tartusse tähendaks kultuurielule olulist tagasilööki, siis küsigu endalt, mitu korda ja millise eduga ta on viimaste aastate jooksul kultuuriministeeriumis “kultuuri asja” ajamas käinud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming