Mina usun

Kaarel Tarand

 

Mulle ei meeldi see, et peaminister Ansip ühe nädalaga oma seisukohta riigieelarve küsimuses täielikult muutis. See võib ju paista kompromissikunstniku kena etteastena, kuid väheveenvaks teeb meelemuutuse fakt, et märkimisväärselt uut informatsiooni peaministrile Eesti majanduse olukorra kohta vahepeal ei laekunud. Ja veel enam see, et ega ta ju ei põhjendanudki meelemuutust muuga kui „rahva usuga”. Peaminister kirjutas Eesti Päevalehes: „Kui usk ükskõik millise kiirelt vastu võetud negatiivse eelarve majandust tervendavasse toimesse on tugev, tuleb see eelarve ka kiirelt vastu võtta. Kui on usk sellesse, et negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega viivitamine võib esile kutsuda võimulahususe kriisi, tuleks negatiivne lisaeelarve viivitamatult vastu võtta.”

Seega on majandusarvestus taandatud puhtakujuliseks usuküsimuseks. Kui usume, siis maksud laekuvad, kui ei usu, siis ei laeku. Peaminister vabastab end sel kujul vähimastki vastutusest. Kui negatiivne eelarve ei peakski majandust tervendama, siis pole probleem ometigi peaministris või tema arvutajates, vaid rahva nõrgas usus. Kui kulutuste kokkuhoid osutub kas ebapiisavaks või ülemääraseks, on see kõik ju tehtud parlamendi usuliste tunnete rahuldamiseks ja seega ka parlamendi, mitte valitsuse asi.

Nagu juba mitmel pool on osutatud, kipuvad Eesti riigieelarved igal aastal kuhjaga täituma, planeeri neid siis kui tahes optimistlikult või ettevaatlikult. Kolm aastat tagasi oli täitumine 104%, kaks aastat tagasi 109% ja mullu 108% algselt kavandatust. Visakem nüüd pilk nende aastate esimeste kvartalite tulemustele. 2006. aastal täitus eelarvest I kvartaliga 21,4%, tänavu 21,1%. Kaks aastat tagasi tähendas I kvartali tulemus aasta kokkuvõttes 109%, mis sest, et 4 x 21,4 = 85,6, aga mitte 109. Tõe huvides olgu lisatud, et puhas maksutulu laekus 2006. aastal tõesti tänavusest paremini ja seda eriti käibemaksu osas. 2006. aastal koguti käibemaksu jaanuarist märtsini kokku 25,5% aastaplaanist, tänavu ainult 18,1%. Kõiki makse kokku võttes aga on suhtarvuline saak vastavalt 22 ja 19,5%. Pole teab mis dramaatiline vahe.

Kuid nagu eestpoolt juba näha, ei ole lihtsa aritmeetikaga siin midagi peale hakata, tegu on usuküsimusega. Näiteks Eesti Pank arvutab ja usub korraga. Keskpanga majandusprognoos on juba aastaid alati veel tagasihoidlikum kui rahandusministeeriumi oma. Ministeerium on meie majanduse võimekust alahinnanud kuni 10%, keskpank järelikult veelgi suuremas ulatuses. Jäägu keskpangale tema usk, et majanduskasv Eestis ei tule tänavu 3 ega 4, vaid ainult 2%. Kui peab paika Ansipi usk selle kohta, et rahva ja riigikogu usk lisaeelarvesse viib majanduskasvu jälle üles, siis veab keskpankurite nõrk usk neid seegi kord alt.

Niisiis, tõde rahajumala olemasolu kohta ei ole, kõik on vaid usuküsimus. Ehk oleks seetõttu ülikoolidel aeg majandus sotsiaalteaduste alt religioonide juurde usuteaduskonda üle viia. Riik aga peaks täiesti ilmselt tõmbama koomale neid asutusi, mis ennustamisega tegelevad. Võrdluseks: on terve rida majandusharusid, mille tulem on ilmastikuga otse seotud. Millegipärast ei arva riik, et selle riski maandamiseks peaks ülal pidama nelja sõltumatut ennustuskontorit, mis kõik kasutaksid samu lähteandmeid, kuid jõuaksid alati erinevate ilmaennustusteni. Konservatiivne ennustus ei lubaks peaaegu kunagi selget ilma, radikaalne aga pakuks päikeselõõma taevas ka öösiti. Kuidas peaks kujundama oma tegevust üks kaugkütte ettevõte nende lähteandmete vahel laveerides? Ringiga majanduskasvu juurde tagasi jõudes: kas see, et soojatootjatel sooja talve tõttu halvasti läks, oli majandusele tervikuna kasulik või kahjulik? Ja mida teha olukorras, kus see, mis on inimesele majanduslikult kasulik (sääst), kajastub majanduse üldarvepidamises kahjulikuna? Nutta või naerda? Või uskuda?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming