Mina ei olnud rahvarindes

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Kunagi 800 aasta pärast löövad ajaloolased tuliseid lahinguid selle üle, kuidas käis XX sajandi lõpukümnenditel Eesti iseseisvuse taastamine. Ajas ja materjalis orienteerumine ei saa olema lihtne. Juba praeguseks on selle aja ja olude kohta kokku kirjutatud mägede kaupa teoseid, mis oma erapoolikuselt ei jää sugugi alla Läti Henriku omaaegsele šedöövrile, mis paneb meie aja ajaloolased siiani piike murdma. Segamini ilmub kõrvaltvaataja objektiivsusele pretendeerivaid ja „Mein Kampf’i”- tüüpi telliskive, mille koosmõjus on lähiajaloo koondpilt hakanud hägustuma ka sündmustes osalenute silmis. Iseloomulikult eksitaval viisil on võetud seisukord kokku laupäevase Postimehe juhtkirjas, mille lüüriline autor väidab: „... Rahvarinde liikumine [on] Eesti ajalukku jäänud ikoonilisena – kogu rahva üksmeelse vabadussoovi väljendusena. Oma olemuselt oli Rahvarinne ühiskondlik kokkulepe, mis sündis võimaluste akna avanedes. Selleks oli vajadus ja inimesed ning, mis kõige tähtsam, idee.” Hoopis täpsemini iseloomustaks Rahvarinnet loosung, mida see massiorganisatsioon algusest lõpuni päris elus vapralt kandis: „Liiga vähe, liiga hilja!”. Selles ei ole midagi halvustavat, massid ei saa kunagi olla samal ajal avangard. Aga hea on, kui mass oma ajaloolist rolli omakasupüüdlike juhtide mesisõnade tõukel üle tähtsustama ei hakka. Ajaloos realiseerus ainsana Eesti vabanemise rahvarindega versioon, kuid juhul, kui ka eestlased ei oleks „punaimpeeriumi lagundanud” – nagu mõnele suurushullustuses meeldib mõelda –, võib mürki võtta, et ei N Liitu ega Vene impeeriumi oleks oma hiilgeaegade piirides praegu olemas. Kolossi kokkuvarisemiseks olid objektiivsed põhjused, mida eestlaste tegevus või tegevusetus sugugi väärata poleks saanud.

Juhtkirja tsiteeritud väites on kõik järjekorras valesti. Esiteks pole lähiminevikku akadeemiliselt veel korralikult läbi uuritud-kirjutatud (mida ka Postimees möönab), seega ei maksa sündmuste arengust ette tõtata. Teiseks ei puutunud kogu rahvas üldse Rahvarindesse. Kolmandaks, õnneks polnud mingit üksmeelt ja veel vähem ühiskondlikku kokkulepet. Kui midagi vabanemisaastate segaduses üldse ühiskondlikuks kokkuleppeks pidada, siis 1991. aasta 20. augusti otsust iseseisvus taastatuna välja kuulutada. Ja lõpuks, Rahvarinde eripära oli see, et algusest kuni lõpuni suutsid selle juhid oma tegelikku ideed avalikkuse eest hoolikalt varjata – eeldusel, et mingi geniaalne idee siiski oli.

Rahvarinde asutamisaja avaldatud dokumentidest leiab järgmisi pärle: „Rahvarinde juhtmõtteks on sotsialistlik demokraatia ja pluralism, liiduvabariikide suveräänsus ja kõigi rahvuste kultuurautonoomia, kodanikuõiguste kaitse. / Rahvarindes osalemise tingimuseks on NLKP uuenduskursi aktiivne toetamine. / Rahvarinne juhindub kõiges NLKP strateegilisest põhiliinist”. Rahvarinde, aga ka üldisemalt NLKP apoloogiate üks tüvimotiive on varjatud kavatsuste, „seestpoolt õõnestamise” idee, mis ausalt võiks kuuluda vaid poolearulistele ja paduküünikutele. Väitesse, nagu oleks lausetesse NLKP juhtivast jõust peidetud iseseisvusiha, peab paraku suhtuma kui muinasjuttu. Kahtlemata oli Rahvarindes ja tema juhtkonnaski (siis, kui komparteil asi käest libises ja kontroll kadus) ausaid ja isamaalisi inimesi, kuid algataja kavatsus polnud (ja pole tänaseni) vaba ja demokraatlik, Tartu rahule rajatud Eesti, vaid iseenesele nomenklatuurse positsiooni kindlustamine, teistest parem elu ühiskonnas, mida ohjaval riigikorralduse vormil on vaid teisejärguline tähtsus.

Selge see, et ka aprillis 25 aastat tagasi leidus Eestis küllalt inimesi, kes ei soovinud mingil tingimusel teha koostööd komparteilastega ja nende juhitud Rahvarindega. Sel ajal, kui kuskil telestuudios visandati rahvaliikumist kommunistide juhtimisel, avaldas see rahvas tuhandete kaupa meelt näiteks Tartus muinsuskaitsepäevadel. Sini-must-valge, mitte punalipu all.

Tartu üliõpilased näiteks oli üks selgete piirjoontega suur grupp ühiskonnas, kes Rahvarinde idee algusest peale kõlbmatuna kõrvale heitis. Mingi abitu tugirühm tekkis vaevaga värvatud üliõpilastest ehk alles 1988. aasta sügisel, kui ärksam osa tudengitest vanu üliõpilasorganisatsioone taastas ja häälekalt iseseisvust nõudis. Selline moraalitu narrus nagu „NLKP strateegilise põhiliini” tunnistamine ei ilmunud isegi üliõpilaste unedesse.

Häda oli selles, et mõne silmatorkava erandiga (nagu Marju Lauristin) ei paistnud Rahvarindes tegutsenud ülikooliga seotud isikud välja just eriliste veendunud demokraatidena. Küll võis neid ehtsate sovetihingedena kohata oma üliõpilaste peale parteis kaebamas käimas (nagu Viktor Palm) või (isegi veel aastal 1989!) algatamas NLKP parteikoosolekutel üliõpilaste eksmatrikuleerimist poliitilistel põhjustel ehk maailmavaate ja sõnade pärast.

Ja üldse, komparteilased olid ju juba üle nelja aastakümne oma jutu järgi loonud heaolu-Eestit. Seda nii käpardlikult, et elu kogu aeg viletsamaks läks. Vähemasti vaimses plaanis, vabaduste mõttes. Miks küll oleks pidanud neile saamatutele konformistidele veel ühe võimaluse andma, neid toetama nende järjekordse udumõtte realiseerimispüüus? Polnud juhus, et juunis 1988 toimunud noortefoorum Edgar Savisaare kui mõttetu tagurlase sisuliselt välja vilistas ja oma ürituselt minema saatis. See sündmus peegeldas üldisemaid hoiakuid, ikka sedasama „Liiga vähe, liiga hilja!”.

Nüüd iseendale ausambaid või muuseume rajada on veel hiljem kui hilja. See on siiski üsna ohutu, kuigi avaliku raha eest ebaaus tegevus. Hoopis häirivam on, kui võltsitud ajaloopildi foonil hakkab jõudu koguma nn rahvusühtsuse iha. Äge kriis võib hulgad hetkeühtsusele mobiliseerida, kuid ühtsus ehk arvamuste vähesus paljususe asemel ei saa olla vaba ühiskonna püsiseisund. Rahvusühtsuse jutlus on teisisõnu ikka võimumonopoli nõue. Seda sorti „rinnetest” soovitan alati hoiduda. Vabaduse nimel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming