Millist eliiti on vaja tänases Eestis?

Anu Toots

Mõnevõrra üllatavalt lehvitavad üht proletaarlaste hüüdsõna just need eliidi liikmed, kes nimetavad end liberaalideks. Poliitikast kõneldakse tihti metafooride keeles. Ühiskonna kriisiaegadel see soodumus tavaliselt tugevneb. Ühest küljest tundub kriisiaegadel autoritaarsuse oht reaalsem, mistõttu on õhus alati rohkem hirmu nii füüsilise kui vaimse terrori ees. Metafoorid võivad varjata ja pehmendada sõnumi karmust, ent ka vastupidi, teenida sotsiaalset vastandamist.

Nii juhtus see maikuus kaks aastat tagasi, kui Eesti seisis vaimse kuristiku servale ohtlikult lähedal. Metafooride kasutamist kriisiaegadel põhjustab ka see, et mitmed senised teooriad ühiskonna toimimise kohta löövad kõikuma.  Tärkavate nähtuste ja seoste jaoks pole veel korralikke kontsepte ega oskussõnu ning teadlastele tundub lihtsam anda oma mõte edasi kujundite keeles. Ka praegu räägivad kõik kriisist. Ühtede silmis on see eelarvekriis, teiste meelest pigem katarsis, ühiskonna enesepuhastus, kust tullakse välja hoopis teistsugusena. On kostnud ka mõtteavaldusi, et praegune kriis on võrreldav 1920ndate suure depressiooniga. Tolle aja  sotsiaalteaduslik mõte oli omanäoline: põhivooluks said inimkäitumise ja sotsiaalsete suhete psühholoogiline seletamine, pöörduti irratsionaalsuse ja hüperreaalsuse, alateadvuse ja seksuaalsuse poole. Popiks said Freud, Jung, Picasso ja Dalí. Käsitlustes tõusetus ka võimu teema. Kes saab ühiskonnas võimule? Millist kapitali peab selleks omama? Millised omadused peavad olema ühiskonna koorekihil? Mille toel nad valitsevad?

Näiline püüd siiralt kõiki aidata

Itaallane Vilfredo Pareto, kes alustas ühiskonna kihistumise  uurimist majandusliku jõukuse alusel, jõudis peagi tõdemuseni, et see pole ainus (ja võib-olla isegi mitte peamine) tunnus, mis seletab inimeste kuulumist eliiti või sinna mitte kuulumist. Iga aeg dikteerib sinna sobiva valitsemispsühholoogia. Kapitalistliku majanduse tõusuaegadele on Pareto meelest tüüpiline nn rebaste eliit. Nende valitsemisstiil sarnaneb muinasjuttudest tuntud rebase toimetamisega: mesimagus kauniskõne, demagoogia, näiline püüd siiralt kõiki aidata. Kes siis ei teaks muinasjuttu rebasest, kes aitas karupoegadel juustukera poolitada.

Kuigi Pareto suri enne, kui Wall Streetil must  neljapäev kätte jõudis, ennustas ta õigesti majanduskriisi saabumist ja ühes sellega rebaste eliidi asendumist lõvide omaga. 1922. aastal tuli võimule Mussolini, peaaegu samal ajal Stalin, 1933. aastal Hitler ja 1936. aastal Franco. Lõvid on hoopis teistsugused loomad: julged, halastamatud, oma ohvritega nad dialoogi ei pea. Milline võiks aga olla Pareto eliiditeooria tähendus Eestile aastal 2009? Rabe katse asendada rebaste stiil lõvide omaga tehti siis, kui riigikogus moodustati „krokodillide komisjon”. Ebameeldivaid sõnumeid eelarve kärpimisest ei toonud Reformierakond,  isegi mitte oravad, vaid hoopis krokodillid. Ninasarvik, kes demokraatiaõpiku kohaselt pidanuks ründama, ei teinud krokodillidest suuremat väljagi. Pareto kirjeldatud eliidi vahetumist ei tulnud, sest majandussurutis polnud veel jõudnud sellise tõsiduseni, et nõudnuks eliidi väljavahetamist.

Eliiti kuuluv Taavi Veskimägi nendib, et praegugi pole arusaamine olukorra tõsidusest tippametnike enamikuni jõudnud. Pareto aga hoiatas, et eliit peab ringlema, vastasel juhul langeb ühiskond stagnatsiooni. See oht on Eestis praegu palju tõsisem kui mudasel jõekaldal mõnulevate krokodillide asendumine  mõne äkilisema loomaga. Kogu Eesti poliitiline maastik näib olevat justkui insuldijärgses halvatuses, isegi parteide reitingud on külmunud, vaatamata sotsiaal-majandusliku ümbruskonna suurtele muutustele. Sestap tuleb edasi viivat mootorit otsida teistest eluvaldkondadest, on ju oma eliit olemas igaühel neist. Pareto metafoorset lähenemist kasutades ütleksin, et Eesti vajab praegu tööhobuste eliiti. Sellist tüüpi liidreid, kes stoilise rahuga oma põldu edasi künnavad, löögu välku või paistku päike. Tööhobuse kuvand eestlase mõttemaailmas on  igati positiivne: ta astub mõõduka sammuga, ei peruta ega tee rumalusi, ta pole hellitatud ilusa elu ega peene toiduga, näib vaikne ja kuulekas. Võib tunduda, et tööhobune on solidaarne kõigiga. Solidaarsusest on praeguses Eestis saanud laialt käibel loosung. Sellest räägitakse palju, seda lausa nõutakse.

Mõnevõrra üllatavalt lehvitavad seda proletaarlaste hüüdsõna just need eliidi liikmed, kes nimetavad end liberaalideks. Ehk on see katse krokodill uuesti rebaseks moondada? Rebane püüdis karupoegadele juustu jagades olla samuti solidaarne, lisaks  ka absoluutselt asendamatu. Rebane ei kõnelnud karukestele eneseväärikusest, ei veennud neid oma jõududega hakkama saama. Nii ei räägi ka riigi koorekiht just sageli inimväärikusest, vaid ikka solidaarsusest ja solidaarsusest. Tööhobune ei taha olla kõigiga solidaarne. Vaevalt on tal sooje tundeid parmudest ja kärbestest vereimejate vastu. Ükskõikseks jätab tööhobuse ka tema liigikaaslase – tõuhobuse käekäik. Mitte et siin suuri tülisid oleks. Sel ajal kui tõuhobust uhke maasturi haagis ühest mõisast teise sõidutatakse, künnab tööhobune vaiksel sammul kuskil Põlva- või Vooremaa  kandis savikat põldu. Nad lihtsalt ei kohtu. Ja kui kohtuksid, poleks neil vist omavahel millestki rääkida. Nii nagu oleks raske leida ühist jutuainet Playboy kaanetüdrukul ja ülikooli raamatukogus väitekirja kallal pusival politoloogiadoktorandil. Ega tööhobustest palju kuulda polegi, väga väheseid neist teatakse nimepidi. Nad töötavad, ei eksponeeri ennast. Sagedamini kirjutatakse uudisteportaalides Ilma-Peebust, TõehetkeLilitist ja teistest. Vahepeal saab sealtsamast  lugeda ka, et mõni „teadlane ütles” või „sotsioloog arvab” . Mõned neist teadlastest suudavad tekitada avalikkuses oma sõnadega koguni resonantsi. Kuigi nende sõnadest ei lähe majandus ülesmäge ega hakka tööpuudus vähenema, ohkavad inimesed kergendatult: tänu jumalale, on veel inimesi, kes oskavad vabalt ja mõistlikult mõtelda. Samamoodi on rahustav näha, et Marju Lauristin on endiselt Tartu ülikoolis ning Erik Terk ja Heido Vitsur pole oma majanduskäsitluses teinud kannapöördeid. Paras annus stabiilsust kulub segastel aegadel ära. 

Stabiilsus ja tagasihoidlikkus võivad tööhobustele ka ohtlikuks saada. Ühed tööhobused kardavad, et kolletav meedia labastab nende tõsiteaduslikud mõtted, teised põevad mittestandardsuse hirmu. Tuleb ju teaduses oma põldu kündvatel tööhobustel sobituda „objektiivsete” hinnangute raamistikku, kus kõik kirja pandud sõnad on bürokraatliku täpsusega standardiseeritud, klassifitseeritud ja loendatud. Mittestandardsuse kompleksi põdev teadlane ei kirjuta artiklit siis, kui on jõudnud vaimustava ideeni. Ta võtab ette määrused ja eeskirjad ning kalkuleerib kainelt, milline ETISe kategooria  kirjatöö tuleks toota, et sobituda standardisse. Ega ta oma kirjatööd naudigi, selles pole indu ega sära. Tavaliselt toodab ta vaid prahti, teadussaastet, mida keegi ei loe. Nii saab tööhobusest tükitööline, proletaarlane, kes jääb ühes tuhandete teiste endasarnastega ühiskonna eliidi hulgast välja.

Teaduslik jume parteipoliitilistele ideedele

Mõned tööhobused võivad langeda ka edevuse lõksu. Tahaks ju nemadki avalikku tähelepanu, kas või kordki oma nime Delfi avalehele või nägu telepilti. Õnneks tulevad siin rebased ise hobustele appi. On ju tänapäeva trend teaduspõhine riigivalitsemine;  jutt partei programmilistest põhimõtetest või valijaskonna esindamisest kõlab kuidagi vanamoodsalt. Niisiis otsivadki rebased üles mõne tööhobuse, kes nende parteipoliitilistele ideedele teadusliku jume annaks. Siin tuleb küll vahel ette natuke ragistamist, sest osa tööhobuseid on ikka pagana aeglased – nad tahavad mõtlikult ja põhjalikult oma vagu ajada. Aga rebasel on uuringu tulemusi kohe vaja: monumendid tahavad püstitamist, vallad liitmist, muulased lõimimist. Eks tööhobuselegi avalda mõni asi survet. Pole see alati edevus, vaid ka lihtne soov ühe korraliku kaerakõhutäie järele,  see sunnib rebasega kokkuleppele. Paraku pakuvad kiiruga tehtud uuringud harva tõsiseid avastusi; pigem saame kinnitust sellele, mida ennegi teadsime. Näiteks kuuleme, et eestivenelaste hulgas on toetus NATO-le väiksem kui eestlaste seas või et eesti mehed purjutavad naistest rohkem. Kui pressikonverents läbi, kaamerad kokku pakitud ja tähelepanust veel elevil rebane minema sõitnud, asutab minekule ka tööhobune. Tema saatus on nagu tõuhobuselgi, keda pärast glamuurset parkuurivõistlust vaid vähesed mäletavad. Mis silmist, see südamest. 

Tööhobuse suhe oma peremehega on ikka üksjagu keeruline olnud. Hobusel on jonnakust, et mitte täita peremehe igat tahtmist või totrat käsku. Talle meeldib oma vagu ise ajada, kuigi ta seda alati väga välja ei näita. Hobune peab aga oma peremehest ka lugu, viib rõõmupeol purju jäänud peremehe vankriga ikka ilusti koju. Ja kui siis peremees järgmisel hommikul pohmelusest ärkab, vaatab ta tööhobuse küntud rukkipõldu, mis nüüd kenasti tuules voogab, ning õhkab heldinult: „Ilus oled, isamaa”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming