Milliseid ülikoole vajab Eesti?

 

Tallinn saaks oma humanitaar- ja sotsiaalteaduste ülikooli, kui ta asutaks vastava kolled?i koos Tartu ülikooliga. Möödunud aasta septembrikuust alates toimub Eesti ajakirjanduses terav ja mitmekülgne arvamuste vahetus Eesti ülikoolihariduse tuleviku üle. Debati inspireeris Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ) kava asutada Tallinna ülikool (TlnÜ). Arvamustevahetus võttis aeg-ajalt ülikoolidevahelise ja isegi linnadevahelise sõnasõja kuju, milles lahinguvõite said maitsta mõlemad pooled. Vastasseisu säravamad paarid olid Tartu ülikooli (TÜ) rektor Jaak Aaviksoo ja TPÜ rektor Mati Heidmets, linnapead Laine Jänes ja Tõnis Palts, TÜ filosoofiaprofessor Margit Sutrop ja TlnÜ algatava kogu liige, filoloogiaprofessor Rein Raud ning juuraprofessorid Paul Varul ja Igor Gräzin. Neile assisteerisid TÜ professor Jaak Kangilaski, Eesti Humanitaarinstituudi rektor Tõnu Viik, kirjanik Mihkel Mutt ja paljud teised. Lisaks käis paralleeldebatt Eesti Teadlaste Liidu kodulehel, kus avalik väitlemine leidis elavat ja emotsionaalset kommenteerimist. Tartlased on sõnasõjas püüdnud leida argumente Tallinna ülikooli asutamise vastu, tallinlased aga põhjendusi, miks Tartu ülikool neid ei rahulda. TlnÜ ülalpidamiseks TÜ kõrval polevat Eesti riigil piisavalt vahendeid, ei rahalisi ega intellektuaalseid.

Tartlaste argumendid

Tartlaste ümberlükkamatuteks argumentideks on jäänud faktid, et rahvusvaheliselt tunnustatud teadustööl põhinev akadeemiline ülikooliharidus on tõepoolest koondumas Tartusse. Sealsed õppejõud ja teadlased on kõrgema kvalifikatsiooniga, produktiivsemad teadustööde publitseerijad ja ka edukamad teadus- ning arendustegevuse raha kasutajad. Ka teisest TÜ põhilisest trumbist, tema ligemale 375-aastasest ajaloost, akadeemilistest üliõpilastraditsioonidest ja rahvusvahelisest tuntusest on tallinlased püüdnud pigem mööda hiilida. Samas kumas tartlaste sõnavõttudest aga läbi hoopis pragmaatiline hirm. Tallinna ülikooli asutamisega võib mitte ainult osa Tartu vaimust, vaid ka paljud Tartu suurima tööandja töökohad Tallinna minna. Sellepärast tuligi J. Aaviksool Tallinnas asutatud uued ülikoolid ristida ?paberülikoolideks ning sealsed professorid ja rektorid pelgalt tarka juttu puhuvateks asjameesteks?. Tallinn vastas sellele visiooniga TÜ muutumisest Tallinna ülikooli kolled?iks. Hiljem seda seisukohta küll pehmendati ning teadusringkondades peetakse seda nüüd haridusest eemalseisva maamehe lapselikuks barbaarsuseks, mis on andestatav. Üht-teist Tallinna ülikooli asutajate argumentidest uue ülikooli kasuks jäi aga siiski ka sõelale. Tartlased on Tallinna ülikooli asutamise teele suutnud veeretada mitte ainult sisulisi, vaid ka bürokraatlikke tõkkeid. Võib isegi väita, et poliitiliste jõudude vahekord Eesti kõrghariduspoliitika kujundamisel on Eesti teadus- ja haridusministeeriumis kujunenud vanemate ja suuremate avalik-õiguslike ülikoolide kasuks. Veelgi enam, ?Haridusministeerium kui suurima ülikooli poliitikaosakond? (T. Viik). Seda väidet kinnitab fakt, et debati ühe vahetulemusena otsustas valitsuskoalitsioon mitte finantseerida Tallinna ülikooli tulevaseks peahooneks mõeldud hoone ehitust ning venitab teistegi otsustuste tegemisega. Kuid kas kiiresti tehtud otsused on alati õiged?

Tallinna ülikool on hiljaks jäänud

Mõistagi on Euroopa Liiduga ühinemine toonud kaasa kõrgharidusturu suurema avatuse ning üha tiheneva konkurentsi, seda nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolide jaoks. See annab üliõpilastele suuremad õppimisvõimalused välisriikides ning suurendab ka õppejõudude mobiilsust ja välisõppejõudude töötamisvõimalusi Eestis. Ka Eesti ülikoolihariduse ees seisab ülesanne muutuda järjest rahvusvahelisemaks ja järgida ELi liikmesriikide poolt alla kirjutatud Bologna deklaratsioonist tulenevaid kõrghariduspoliitika euroopaliku reformimise nõudeid. Sellises kontekstis on elujõulise uue Tallinna ülikooli asutamisega jäädud lootusetult hiljaks, seda oleks pidanud tegema kohe pärast iseseisvuse taaskehtestamist. Ka TÜ reformimisega ning selle laiendamisega Tallinna suunas on hilinetud (see õnnestus näiteks ajalehel Postimees, millest on kujunenud kindlalt Eesti suurim päevaleht). Kuid siin on võimalik veel viga parandada, pealegi on TÜ juba võtnud üle Õiguse Instituudi Tallinnas. Kõigi Eesti ülikoolide ja kõrgkoolide ühiseks mureks on Eesti kehv demograafiline olukord, mis paratamatult toob juba 3 ? 7 aasta pärast kaasa kohalike üliõpilaste arvu märgatava vähenemise. Haridusstatistika näitab, et üliõpilased koonduvad üha enam suurte avalik-õiguslike ülikoolide ümber ning nendest on saanud isegi suurimad tasulist õpet pakkuvad ülikoolid Eestis. 2003. aastal õppis avalik-õiguslikes ülikoolides pisut üle 40 000 üliõpilase, neist 45% ehk ligemale 18 000 Tartus. Kõigis eraülikoolides kokku õppis aga vaid 6400 üliõpilast, mis oli 1500 võrra vähem kui 2001. aastal, mil eraülikoolide üliõpilaste arv saavutas ajaloolise maksimumi. Tänaseks on mitmed Tallinna eraülikoolid juba lõpetanud oma tegevuse ning nii ei kujuta ka eraülikoolid tulevase Tallinna ülikooli kasvureservi. Tallinna ülikooli ?madallendu? (M. Sutrop) pole kõrgemale tõstnud ka deklaratsioonid, et ?Tallinna Ülikooli tegevus ei toimu kuidagi Tartu arvelt? (T. Viik) ja ?Tallinna poolt ei tähenda Tartu vastu? (T. Palts). Ühtegi Tallinna ülikooli kavandatava peahoone vundamendi täitjat peale eesti maksumaksja pole aga senini isegi välja pakutud. Debatt küll peaaegu ei puudutanud Tallinna ülikooli asukohta Tallinnas. Kuid kesklinn pole selleks kahtlemata sobiv ei miljöö ega ka finantsilistel kaalutlustel. Tallinnale oleks parim lahendus ülikoolilinnaku koondumine kompaktsele territooriumile kesklinna läheduses või isegi äärelinna. Vastamata on jäänud ka tartlaste argument, et mitme humanitaarkallakuga riigiülikooli finantseerimine riigieelarvest ei võimalda maksumaksjate raha ja haridusressursside võimalikult efektiivset kasutamist. Veelgi enam, maksumaksjate rahaga Tallinna ülikooli tekitamine sunniks eraülikoole ja nende sponsoreid oma tegevust koomale tõmbama, sest kaua Eesti ärimehed ikka kõlvatu konkurentsi tingimustes eraülikoole jõuavad pidada. Nimelt rakendab riik eraülikoolide suhtes nende väljakurnamise poliitikat, eraldades riigiabi avalik-õiguslikele kõrgkoolidele isegi nende erialade puhul, kus turukonkurents võiks vabalt toimida. Lisaks ei keela riik avalik-õiguslike ülikoolide ristsubsideerimist ja isegi dumpingut eraülikoolide suhtes. Tallinna ülikooli algatamist oli aga vaja vähemalt selleks, et sundida TÜ juhte pingutama oma teenuste kvaliteedi tõstmise ja juhtimise reformimise nimel. Nüüd on Tartu ülikool seadnud eesmärgiks jõuda Euroopa saja parema ülikooli hulka ning laiendada märgatavalt välisüliõpilaste õpetamist, milleks oldi valmis appi palkama isegi skandaalne Mart Susi. Seega, jah, Tallinn vajab oma arenguks ülikooli, kuid mitte uut ja nõrka ülikooli, mille taga on vaid kümmekond ambitsioonikat entusiasti, kellest pealegi nii mõnigi juba on ametis mõne teise riigi ülikoolis. Tallinn saaks oma humanitaar- ja sotsiaalteaduste ülikooli, kui ta asutaks vastava kolled?i koos Tartu ülikooliga. Tartu ülikooli üle-eestilise kolled?ite võrgu edasiarendamisel võiks lähtuda eelkõige Suurbritannia kogemustest. Näiteks Oxfordi ja Cambridge?i ülikooli juurde luuakse peaaegu igal aastal juurde mõni uus erakapitali kaasamisega asutatud kolled?. Isegi kogu Inglismaal ei mõelda uute ülikoolide asutamisele, vaid üksnes uute kolled?ite loomisele. Üldiselt liberaalses turumajanduslikus riigis on vaid üks eraülikool, seegi väga väike ega kuulu eraisikutest omanikele.

Vajame ülikoolireformi

Hiljuti külastasin aga ka näiteks uut Oxfordi ülikooli Saidi rahvusvahelist ärikooli (The Said Business School, University of Oxford), mille campus?e rajamiseks eraldas araabia päritolu multimiljonär Said 20 miljonit naela (ligemale 500 mlj Eesti krooni) üksnes selle eest, et kolled? hakkaks kandma tema nime. Ärijuhtimist vaid magistri- ja doktoriõppetasemel õpetava uus kolled?i rahvusvaheliselt kõrge taseme tagab aga kolled?i asutamisest alates Oxfordi ülikooli majandusteaduskond oma kogemuste ja õppejõudude kvalifikatsiooninõuetega. Eestis oleks vaja rahvusülikooli, mis suudaks haridusteenuseid ka eksportida Põhja- ja Ida-Euroopasse. Kuid selleks on vaja ülikoolihariduse, eelkõige Tartu ülikooli reformi, kujundada iseseisvate kolled?ite võrgustik, detsentraliseerida juhtimine ning anda teaduskondadele ja kolled?itele rohkem iseseisvust. See looks eeldused uute kolled?ite loomiseks ka Tallinnas, miks mitte isegi välismaal. Eesti ülikool peaks konkureerima Euroopa ja maailma ülikoolidega, Eesti-sisene konkurents võiks aga toimuda kolled?ite vahel. Kahjuks Tallinna Õigusinstituudi ülesostmisega TÜ poolt konkurents õigusõppes aga sisuliselt lämmatati. Kirjeldatud tulevikku silmas pidades oleks vaja muuta Eesti ülikooliseadust selliselt, et loodaks uued võimalused eri tüüpi ülikoolide ja kõrgkoolide koostööks, uute iseseisvate kolled?ite kujundamiseks, avalik-õiguslike ja erastruktuuride koostööks ja isegi liitumiseks ülikoolihariduse ja teaduse valdkondades. Vastasel korral pole Eestil loota edu haridus- ja teaduspotentsiaali realiseerimiseks ning oma Nokia leidmiseks. Seega pakun välja, et Eesti vajab rahvusülikooli, mis koosneks tugevatest rahvusvahelisel tasemel haridus- ja teadustööd tegevatest ning omavahel konkureerivatest kolled?itest. Kuid sellise ülikooli loomiseks on eeldusi vaid Tartu ülikoolil, sest tema brand maksab Eestis ja maailmas. Paradoks! Poliitikutel ja haridusjuhtidel on, mille üle alanud aastal mõtteid vahetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming