Milline seksuaalsus? Selline, nagu soovite

Hent-Raul Kalmo

Asudes lugema Michel Foucault? ?Seksuaalsuse ajalugu?, tunnevad paljud ilmselt  peapööritust. Selle asemel et vastata küsimustele, mis tõenäoliselt ajendasid lugejat raamatut kätte võtma, seab Foucault hoopis needsamad küsimused küsimuse alla ning muudab seejärel nõnda järsult uurimuse suunda, et ette hoiatamata lugejad tunnevad ennast kui tundmatus suunas liikuvale rongile ekslikult istunud reisijad. Kas raamatu pealkiri ei lubanud siis seksuaalsuse ajalugu? Kas teema ei olegi siis seks ja sellesse suhtumise erinevad ajaloos ette tulnud viisid?  Foucault mõtte jõud peitub jäljendamatus oskuses toppama jäänud mõttevorme ootamatul viisil paigalt nihutada. Ootuspäraselt piiritletud teemade üle etteaimataval viisil arutlemise asemel iseloomustab seda kahtlemise meistrit umbusk sõnade ilmsena käibivate tähenduste vastu. Seejuures ei ole tema sihiks kaugeltki mitte sõnade tähenduste täpsustamine ega mitmetähenduslikkuse pagendamine kasutatavate mõistete osutuse ühemõtteliseks muutmise teel. Tähendust esitatakse Foucault? teostes pigem minevikku varjunud muutliku saatusega võimumängude panusena, millel pole väljaspool neid võimutahtest innustatud diskursusi mingit tasakaalustavat, temaatilist ühtsust tagavat pidet. Teisisõnu leiavad ajalooteaduse poolt kirjeldatavad teadmise/võimu (savoir-pouvoir) relvadega peetavad semantilised sõjad aset väljaspool tõde ja väärust, tähenduslikul eikellegimaal, kus isegi too alus, mille kohta tõest ja väärat lausuda saab, pole muud kui heitlike tegutsemisvormide visandatud vari.

Ka sõnade ?seks? ja ?seksuaalsus? tähendus on heitlik. Seetõttu ei saa seks esineda mingi kultuuri- ja ajaloovälise konstandina, millele igapäevane kogemus võimaldaks vahetu ligipääsu ning mille abil me võiksime minevikus toimunusse sisse elada. Veelgi enam, selle asemel et määratleda seksuaalsuse mõistet ?seksi? kaudu kui viimasesse puutuvat või viimasele osutavat, pöörab Foucault selle seose pahupidi ning seab seksi sõltuvusse seksuaalsusest, täpsemini erinevaid tegutsemisviise, teadmisi ning ettekirjutusi koondavast seksuaalsuse seadestust (dispositif): ?Seksi ei maksa ette kujutada autonoomse instantsina, mis põhjustaks teiseselt seksuaalsuse rohkearvulisi mõjusid kogu viimase kokkupuutepinnal võimuga. Seks on, vastupidi, kõige spekulatiivsem, kõige mõttelisem, ka kõige sisemisem osis seksuaalsuse seadestus, mida võim korraldab, võttes oma haardesse kehad, nendele ainelisuse, jõu, energia, aistingud, naudingud.?1 

Eitades inimliku loomuse muutumatusele rajatud pidevust tematiseeriva ajaloo võimalikkust, suunab Foucault oma pilgu hoopis minevikus aset leidnud katkestustele ning murrangutele. Tema kirjutistes ei liigenda aega mitte sajandid või tavapärased ajajärgud (antiikaeg, keskaeg, uusaeg) vaid teadmise-võimu poolt kunstlikult korrastatud ühise tähendusliku mõõduta diskursiivsed ühikud. Seksuaalsuse ajaloos eristab ta kolme sellist ühikut: klassikalises kreeka mõtlemises kujunevad mõtisklused täiskasvanud meeste ja murdeeas poiste vaheliste suhete üle kõige pingsamaks ?problematiseerimise koldeks?; järgmiste sajandite jooksul keskendub tähelepanu rohkem naistele ning seksuaalsete naudingute üle peetavates arutlustes saavad määravaks süütuse ja abikaasade võrdõiguslikkusega seotud teemad; viimaks, XVII ja XVIII sajandil, satub mõttekoldesse naise asemel keha ning huvi nihkub pikkamisi laste seksuaalsusele ning üldiselt seksuaalkäitumise, normipärasuse ja tervise suhtele.

?Seksuaalsuse ajaloo? kolm köidet käsitlevadki üldjoontes nimetatud kolme viisi seksuaalsust problematiseerida. Seda, et Foucault? arutluste lähtepunktiks on tema poolt tõdetav ja arvustatav kaasaegne katse seletada seksuaalsuse ajalugu rõhumise/rõhumisest vabanemise kaksikhüpoteesi abil, võib pidada ootuspäraseks, kuna ?Seksuaalsuse ajaloo? autori hoiak vastab tänasest päevast lähtuvale ?filosoofilisele eetosele?, mida ta ise on iseloomustanud kui filosoofilist ajakirjandust. Oma surma-aastal (1984) ilmunud essees ?Mis on valgustus??  pidas Foucault nimelt kogu modernsele mõtlemisele iseloomulikuks eetost, mis põimib ühte ajaloosse süüvimise ja mõtlemise tänase päeva ajaloolise eripärasuse eritluse. Selline ?meie ajaloolise olemise katkematu kriitika? ei pidanud aga võimalikuks saama mitte kujunemisromaani loomisega sarnaneva ajalookirjutuse vahenditega, vaid Foucault? poolt arheoloogiaks ja genealoogiaks kutsutud uurimisviiside abil. ?Genealoogi? kutset kirjeldab ta essees ?Nietzsche, genealoogia, ajalugu? järgmiselt: ?Ta seab end uurima algust ? lugematuid algusi, mille hägusad jäljed ja värvivarjundid on ajaloolisele silmale hõlpsalt nähtavad.? Seksuaalsuse ajaloo kroonik ei saa niisiis sättida oma vaatenurka mingi üldinimlikuks peetava iha järgi ning püüda kirjeldada viise, kuidas sellele ürgsele ja muutumatule kutsele on aja jooksul vastatud. XX sajandi kehad ja seksuaalsus on ajaloo pärand ning ei või sellisena ajaloolasele kuidagi mõõtu anda, sest ?nagu on vale otsida päritolu katkematust järgnevusest, on tarvis vältida ilmumise seletamist viimasele lülile viitamise abil?. Teisiti öeldes ei tahtnud Foucault kirjutada mitte kehade tajumise ajalugu, vaid kehade enese ja neid mõõtmise, ülekuulamise, hindamise, väärtustamise, hellitamise jne teel vormiva pilgu ajalugu.  

Kui ?Seksuaalsuse ajaloo? esimene köide koondub seksuaalsuse seadestuks nimetatud seksist ja seksi puudutavast rääkima/mõtlema õhutava, julgustava, käskiva, keelitava masinavärgi ümber, siis aastaid hiljem avaldatud teises ja kolmandas köites annab mõõtu ?problematiseerimise? mõiste. Viimane osutab viisidele, kuidas mõne tegelikkuse tahu tähelepanu tulipunkti haaramise teel kujunev ontoloogia määrab ja piiritleb selle oleva tahu kohta küsitavat ja vastatavat. Selline paikne ontoloogia ei kujune seejuures mitte omal jõul tärkava pärimise teel, vaid on alati juhitud pikkamisi juurdunud muutlikest käitumisvormidest, ja selle pinnal sugenevad arutlused on selles mõttes omavahel ühildamatud, et neid ei saa käsitleda katsetena toime tulla mingite jäävate inimese olemasolu puudutavate küsimustega. Kuna antiikses Kreekas ei korraldanud seksuaalseid naudinguid mitte ihade jaotus oma ja vastassugupoolele suunatuteks, vaid aktiivsuse-passiivsuse, allutamise-allutatuse tähenduslik telg, ei ole sellises seoses kasutatav näiteks homoseksuaalsuse mõiste. Samuti ei sobi kreeklaste mõõdutundele ja parajale ajale ning tingimustele tähelepanu pöörava seksi suhtumise kirjeldamiseks näiteks rangetest koodeksitest juhitud ja olemuselt umbusaldust väärivate ihade hermeneutikast vallatud  kristlikus mõtlemises juurdunud  pahe mõiste.  

Loomupärasena ja paratamatutena esitatavate ihade ja soomääratluste ?häbiväärse alge? juhuslikkuse paljastamine genealoogia poolt annab ühtlasi võimaluse nende kriitikaks. Vahest selle kriitilise potentsiaali tõttu ongi Foucault?st Ameerika Ühendriikides saanud gay- ja queer-teoreetikute üks enim osutatud autoreid. Näiteks on Judith Butleri mees/naine kaksikjaotust õõnestavad kirjutised ammutanud paljuski just ?Seksuaalsuse ajaloost?. Butler püüab selles teoses leida pealesurutud soovalikute vaidlustamise strateegiate algeid ning omistab Foucault?le soovi ähmastada tavapärast sugupoolte vastandust sihipärase ?sugude segamise? teel. Kuigi võib kahelda võimaluses siduda selline ettevõtmine ?Seksuaalsuse ajaloo? autori nimega, kelle valvsus ei lubanud tal soovitada Erose abil vabanemise otseteid, peab möönma, et Butler võtab vähemalt kuulda Foucault? üleskutset tarvitada ja kuritarvitada oma kirjutisi kõige erinevamates tõlgendusstrateegiates. Milline seksuaalsus? Selline, nagu soovite.  

1 Tõlge autori soovil Indrek Koffi omaga ühtlustamata. Vt ka  tõlget lk 167.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming