Milline rikkus!

Kaarel Tarand

Kolmapäeval tegi kultuuriministeerium avalikuks tänavuste riiklike kultuuripreemiate määramiseks esitatud kandidaatide nimed (täisnimekirja leiab www.kul.ee uudiste rubriigist või Sirbi kodulehelt). Pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest on riiklikule preemiale esitatud 27 meistrit, möödunud aasta silmapaistva loomingu eest aga 37 isikut või kollektiivi, viimases hulgas on ka korduvaid nimesid. 

Elutööpreemiad seisavad omaette klassis ja seda mitte ainult preemia rahalise väärtuse (üks miljon krooni) poolest. Ehkki seadus seda otsesõnu ei keela, peaks siiski endastmõistetav olema, et selle preemia saab inimene elus ainult ühe korra. Loometegevuse pikaajalisuse puhul ei räägi me ju ajavahemikust 5 või ka 20 aastat, vaid ikka aastakümnetest. Ja pärast esimest preemiat ei õnnestu vist küll kellelgi veel aastakümneid loominguliselt aktiivne olla.  Seda vähemasti neis raamides, mis vaatavad vastu kultuuriministeeriumi kenast ülevaatest sel sajandil preemia saanute kohta.

Ei midagi isiklikku, aga mõne aasta eest premeeritut pole väga mõistlik uuesti üles seada. Preemiakomisjon ei saa normikohaselt esitatut ju nimekirjast välja arvata, aga et kandidaatide nimekiri on avalik, pannakse auväärne nimi asjata avalikuks närimiseks välja. Statistika ei ole asi iseeneses, aga selle  abil sünnib vihjeid parimal viisil tasakaalu ja õigluse poole püüdlemiseks. Kümnendi pikaajalise tegevuse preemiad on professionaalse kultuuri valdkonniti jagunenud pisut ebaühtlaselt. Kirjandust on tabanud kuus preemiat (tingimisi võiks siia liita veel ka Vello Salo), muusikat ja teatrikunsti viis, kogu kujutavat kunsti kaks ja filmikunsti üksainus. Vähemasti komisjoni alateadvuse vood võiksid viimati nimetatutele tänavu väikese eelise anda. Ja  eks ole neist valdkondadest väärikaid kandidaate ka esitatud: režissöörid Andres Sööt ja Heino Pars, maalikunstnikud Leonhard Lapin ja Olev Subbi, arhitektid Leila Pärtelpoeg ja Raine Karp.

Teiselt poolt, see tee on libe ja seda mööda pole pikka maad varjatud või koguni avaliku kvoodisüsteemini, mis annaks aga traditsioonilisele peavoolule eelise eksperimentaalse ja interdistsiplinaarse ees ega suurendaks süsteemi tasakaalu sugugi. 

Viimase kümnendi pilt viitab tagasi ka kultuuriasutuste lobby-võimekusele, kandidaadi ülesseadmise eeltöö kvaliteedile, sellele, kuivõrd on suudetud hankida n-ö laiapõhjalist toetust. Küllap on mitmel pool veel hoiakut, mille järgi tuleb esitada ainult „omasid“ ja mitte kahandada nende võimalusi võõra tsunfti liikme toetamisega. Sümpaatselt tõestab tänavu vastupidise võimalikkust Tallinna Linnateater, kust on kandidaatideks seatud  teatriga üsna kaudselt seotud kultuuritegelasi.

Kui millegi üle nuriseda, siis selle, et väga suur osa neist, kel kandidaatide esitamise õigus, on jätnud selle võimaluse kasutamata, aga kasutanud see-eest võimalust olla riigi kultuuripreemia saajate nimetamise (ja seega ka oma kolleegide suhtes) ükskõikne. Esitajate nimekirjast ei leia me Vanemuise teatrit, Eesti Kontserti ega avalik-õiguslikke ülikoole, kui nimetada vaid valaskalu. Võimalik, et see  tuleneb lihtsalt kalendaarsetest põhjustest. Kandidaatide esitamise magusaim aeg on aastavahetuse segaduste periood, tähtaeg kukub 10. jaanuaril ja selleks ajaks ei jõua ehk nii mõnigi lihtsalt otsuse vormistamiseni. Kuigi, mis seal siis nii keerulist, pealegi tuletab ministeerium õigust (mida oleks sünnis käsitleda sisemise kohustusena) kandidaate esitada piisava intensiivsusega meelde.

Järgmisel korral ehk läheb paremini. Kuid selletagi on komisjoni  ees lausa põrgulik raske ülesanne. Väärikaid on lihtsalt nii palju!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming