Milles seisneb Euroopa õiguse ja FIDE fenomen?

Julia Laffranque, FIDE president

FIDE viib edukalt ellu 1958. aastal Euroopa Komisjoni presidendiks valitud Walter Hallsteini poolt sõnastatud arusaama sellest, kui keskse tähtsusega oli ja on õigusloome Euroopa lõimumisele. Nimelt leidis Hallstein, et liikmesriikide suhetes peavad vägivald ja poliitiline surve asenduma õiguse ülemvõimuga. 1973. aastal võttis Luksemburgi õigusteadlane, tolleaegne FIDE president ja Euroopa ühenduste kohtu kohtunik professor Pierre Pescatore Euroopa ühendamise idee kokku kui rahvusvaheliste suhete uue fenomeni, erakordse nähtuse, kus riigid on end allutanud õiguse austamisele ja kohtunike usaldamisele. Mõlemad mõtted on olulised ka praegu, ajal, kus näib, et Euroopa finantskriisi puhul eelistatakse kahjuks pigem pragmaatilis-poliitilisi ad hoc lahendusi tasakaalustatud, konstitutsiooniõiguslikult läbi mõeldud ja legitiimsetele lahendustele. Seni väga eriliseks fenomeniks kujunenud ELi õigus on praegu taandumas mõnevõrra kummaliste juriidiliste konstruktsioonide ees, mille õiguslik olemus jääb kuhugi ELi õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahepeale. Paraku ei ole rahvusvahelistes lepingutes sisalduvatest õilsatest eesmärkidest kinnipidamise tagamiseks sageli tõhusaid kontrollmehhanisme. Kuid organisatsioonis nimega EL on, erinevalt nimetatud lepingutest, seni just õigusel, pealtnäha ehk küll tagasihoidlik, kuid tegelikkuses eriti tähtis roll. Sest kui riik on kord juba ELi lepingutega ühinenud, on ta heaks kiitnud ka selle, et edaspidiseks ELi õiguse loomiseks piisab valdavalt riikide enamuse tahtest vähemuse üle ning et iga lepingurikkumine on automaatselt allutatud ELi Kohtu kontrollile. Veel enam, ELi õigus seob sageli riike otse, ilma et riigid saaksid seda oma õigusesse oma vahenditega üle võtta, ja tekitab ELi elanikele niiviisi vahetult õigusi ning kohustusi. Kui see teenib õiglast eesmärki, pole ju asi hull, kuid viimasel ajal on ELi õigust saanud nii palju, et vägisi tekib ülereguleerituse oht. Samuti tuleks ELil endal tähelepanelikumalt jälgida, kas ja kui hästi ta ise kaitseb kõiki neid väärtusi ja põhiõigusi, mida eeldab liikmesriikidelt. Vahel võib liikmesriigi ja ELi vahel tekkida huvide konflikt, seda eriti siis, kui õiguste kaitse erineb, olgu siis seadusandluses, selle rakendamises või kas või arusaamades, õiguskultuuris. ELi õiguse rikkumise eest ähvardab aga liikmesriiki soolane trahv.

Mõned autorid on aga leidnud, et Euroopa õiguslikus lõimumises on ka palju juhuslikku. Näiteks kirjeldab taanlane Morten Rasmussen ühes Euroopa õiguse sünnile tagasivaatavas artiklis, kuidas Euroopa ühenduste varases staadiumis sai Euroopa Kohtu kohtunikuks Prantsuse poliitik, kes läks oma kodumaal valitsenud võimudega tülli ja tuli uute konfliktide ärahoidmiseks soojale, kuid vähetähtsale kohale sokutada. Euroopa Kohut ei peetud tol ajal veel üldse oluliseks, nt Holland oli kohtusse nimetanud keskharidusega poliitiku jne. Tänapäeval ei tuleks sellised asjad enam kõne allagi. Mis Rasmussseni näitesse puutub, siis niipea kui poliitilisse eksiili lähetatud prantslane üleeuroopalise kohtu kohtunikuks sai, taipas ta, et liikmesriikide kompromisside tulemusena suhteliselt lahjaks jäänud lepingute sisustamisel on just õigus ja kohus kõikvõimsad ja ta saab Euroopa arengut aktiivselt kujundada ning Euroopa integratsiooni edasiviivaks jõuks muutuda.

Sellest ajast peale on ELi võrdsustatud kohtunike ja juristide võimuga, näiteks teeb seda tabavalt Yale’i ülikooli professor Alec Stone Sweet, kes vihjab ELi valitsemise n-ö justiitsistamisele (the Judicialization of EU Governance). Selge see, et riikidel ja teistel võimuharudel on raske sellist tendentsi alla neelata.

Mida see protsess inimesele tähendab, on iseküsimus. Võib-olla see tasakaalustab mingil määral poliitilist võimu, riikide tegematajätmisi. Kohus ei tohiks kindlasti asendada rahva valitud seadusandjat, samal ajal peab kohus kontrollima, et ei seadusandja ega täitevvõim satuks vastuollu põhiseadusega, ELis ka selle aluslepingutega. Õigusriigis mõistavad õigust kohtunikud, kelle otsused ei tohi ega saagi olla kõigile meelepärased, sest kohtunikud peavad olema objektiivsed, erapooletud ja sõltumatud, oma ala vaieldamatud asjatundjad.

Tänu kohtupraktikale on ELis kujunenud tõsiseltvõetav põhiõiguste kaitse, ELi kohus on algselt näiliselt majandusliku sisuga lepingutest liikmesriikide põhiseaduste ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaasabil tuletanud terve rea õigusi, näiteks õigus soolisele võrdsele kohtlemisele, korteripuutumatusele, usuvabadusele, õiglasele õigusemõistmisele jne. Lõpuks ei jäänud ka liikmesriikidel muud üle kui kiita poliitilise deklaratsioonina heaks need õigused kokku koondanud ja kirja pannud ELi põhiõiguste harta, mis hiljem sai õiguslikult siduva jõu. Ees seisab veel olulisem samm – ELi ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga, mis loob ühise õigusruumi ja kaitseb inimesi ka selle eest, kui EL ise peaks mingil kahetsusväärsel põhjusel põhiõigusi ja -vabadusi rikkuma. Praegu on see kaitse kahjuks veel küllalt habras, seda enam et ELi astumine Euroopa inimõiguste konventsiooni liikmeks on hetkel poliitilistel põhjustel lubamatult takerdunud.

Õigusriigi printsiipidest kinnipidamise üle teostavad konkreetseid vaidlusi lahendades järelevalvet koostöös ELi kohtuga ka liikmesriikide kohtud. Neil lasub esmane vastutus. Selleks, et tagada liikmesriikide kohtute senisest süstemaatilisem koostöö Euroopa õiguse kohaldamisel ja edasiarendamisel, tuligi luua iseseisev akadeemiline uurimisvaldkond – Euroopa õigus. Just FIDE asutamine 1960. aastate alguses oli esimene oluline samm selles suunas.

Läbi aegade on FIDE eesmärk olnud Euroopa õiguse võtmeteemadel peetava mõttevahetuse kaudu panustada Euroopa õiguse arengusse, andes soovitusi nii ELi institutsioonidele kui ka liikmesriikidele. Võib küsida, miks on oluline, et ELiõiguse eliit iga kahe aasta tagant koos käib, aruandeid kirjutab, probleemseid küsimusi tõstatab ja neile lahendusi pakkuda püüab. Siinjuures on iga ekspert mingil määral ka oma õigussüsteemi saadik. Kuid eks öelnud omal ajal juba Euroopa ühenduste vaimne isa, prantslane Jean M onnet, et tarvis pole ühendada mitte riike, vaid inimesi ja paljud olulised suunad, teadmised ning ideed kujundatakse just isikliku suhtluse pinnalt. Kui ühe riigi Euroopa õiguse asjatundja teab, kelle poole teises riigis teda huvitavas küsimuses pöörduda, selleks et teiste kogemustest õppida, on hea alus loodud tõhusale infovahetusele, millest võib perfektse lahenduse leidmisel vaid kasu olla ja mis lõppastmes aitab kaasa ELi elanike õiguste tõhusale kaitsele.

*

30. maist kuni 2. juunini toimub Tallinnas Rahvusvahelise Euroopa Õiguse Ühenduse (FIDE) XXV juubelikongress. FIDE ühendab endas ELi pea kõikide liikmesriikide, lisaks kandidaatriigi Horvaatia ja Euroopa vabakaubandusühenduse liikmete Šveitsi ning Norra Euroopa õiguse ühendusi. FIDE tegevuse peamine väljund on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kongress. Kongressil osalevad Euroopa riikide kohtunikud ja kõrged ametnikud, põhiseaduslike institutsioonide esindajad, ülemkohtute ja konstitutsioonikohtute liikmed, riigiametnikud. Lisaks neile on kongressile kaasatud Euroopa õiguse professorid tervest maailmast, samuti praktiseerivad juristid (advokaadid, notarid, majandusjuristid jpt), kes puutuvad oma töös päevast päeva kokku ELi temaatikaga. Kongressil käsitletakse ELi kõige aktuaalsemaid probleeme ja püütakse neile üheskoos leida konkreetne lahendus. Kongressil on tavaliselt kolm põhiteemat, Eestis on need järgmised:
1) põhiõiguste kaitse pärast Lissaboni lepingu jõustumist: ELi põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja liikmesriikide põhiseaduste vastasmõju;
2) ELi energia-, keskkonna- ja konkurentsiõiguse seosed;
3) Vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhinev ala ja infoühiskond. Lisaks arutletakse euroala kriisi üle, analüüsitakse ELi uusi laienemisi Horvaatia näitel ning juureldakse ELi konstitutsiooniliste põhiväärtuste teemal. Nii kõrgetasemelist juriidika-alast kongressi pole varem korraldatud terves Kesk- ja Ida-Euroopas.