Millele on Iraagis loota?

MIHKEL MUTT

Iraagi halduskogu juhi Ezzedine Salimi ja Tðetðeenia Moskva-meelse juhi Ahmad Kadõrovi käekäigus on formaalselt võttes absurdseid paralleele. Eks ole, kahes okupeeritud riigis tapsid patrioodid nukuvalitsuse juhi. Meie, eestlased, arvame ilmselt taipavat nende juhtumite suurt kontekstuaalset erinevust, aga marslasele on seda küllap raske selgeks teha. Ja mitte ainult neile marslastele, kes on Marsilt. Iraagi sisetüli aktiivseid õhutajaid on veel siiski suhteliselt väike kontingent. Ameeriklasi, kes olid seotud vangide väärkohtlemisega, on kindlasti veel vähem. Inglastepoolne väärkohtlemine, nagu nüüd selgub, pole tõenäoselt kõneväärtki. Aga mida loeb enam see, et Daily Mirroris ilmunud fotod on osutunud võltsinguks? Oma propagandatöö on need teinud. Enam pole suurt tähtsust sellel, et erinevalt jänkidest ei kanna Basra tänavail patrullivad inglased musti prille, vaid hoiavad kohalikega silmsidet; et neil pole peas kiiver, vaid barett, ja et relv pole neil käes laskevalmis, vaid ripub enamasti vaevu nähtavana seljal.

Abu Grhaibi vangla-afääri mõju iseäranis Ameerika, aga ka Inglismaa avalikule arvamusele on suur ja see on saavutatud ühegi püssipauguta. Isegi rongi ei tarvitsenud seekord õhkida. Matsikavalusega propagandistid on kusagil plusspunkte noppinud. Braavo, Osama.

Kui ma eelmise nädala lõpul kuulsin raadiost Paul Bremerit teatamas, et pole välistatud ameeriklaste plaanitsetust varasem lahkumine Iraagist kohe pärast 30 juunit, sest Ameerika ei ?kavatse olla seal, kus tema kohalolekut ei taheta?, siis ma ei uskunud oma kõrvu. Ah siis nii kaugel on asjad… Oh jubedust. Sest see kõlab esimesel silmapilgul üllalt, aga mida see tähendab praktikas? See tähendab 99-protsendise tõenäosusega kodusõda.

Iraak on ju kolmest osalisest kunstlik moodustis. Kurdid ei ole nõus loobuma oma autonoomiast, tänu millele nad on viimase kolmeteist aasta jooksul esimest korda oma ajaloos saanud tegelda rahuliku ülesehitustööga. Nüüd on nad Iraagi koosseisu jäämise tingimuseks seadnud omavalitsusorganite ja sõjaliste üksuste (100 000 mehega hea väljaõppega Peshmerga) säilimise, õiguse käsutada oma territooriumi maavarasid (kaasa arvatud Kirkuki nafta), kurdi keele teiseks riigikeeleks saamise araabia kõrval jne. Islamiriigist mitte halligi. ðiiidid pole aga millegi selletaolisega nõus. Ja võimust ning maavaradest ilma sunniitide huvides ongi kodusõda õhutada. Neile: mida halvem, seda parem. Ainus mõeldav tulevik oleks kolme riigi lõtv föderatsioon. Aga see ei kujune iseenesest. Ja ilmselt saavad ka iraaklased aru, et ilma mingi juuresoleva jõuta võib vallanduda kaos. Aga Iraagi avalikkus peaks seda jõudu mingilgi määral usaldama. Ameerika on paraku oma usaldusväärsuse suurel määral minetanud, alates sellest, et nad ei taibanud ära hoida tohutut marodöörlust, mis puhkes Bagdadis kohe pärast Saddami kukutamist, ja lõpetades äsjase vangide väärkohtlemisega. Kes siis? Ikka räägitakse ÜROst või NATOst. Aga: kas iraaklased on enam neidki valmis kuulama? Massid on üles ärritatud, nii et üldse kellegi (välja arvatud muidugi vaimulike) autoriteedi tunnistamine tundub järjest problemaatilisem. Ärme unustame, et poole aasta eest pandi pomm ÜRO kohapealsele esindusele. Et on pantvangistatud tsiviilisikuid, kes on tulnud, et aidata riiki taastada. Et on tapetud ajakirjanikke, keda pole mõtet kahtlustada Ameerika-meelsuses. Ja et auraha on pandud välja isegi Kofi Annani pea eest. Hea küll, oletame, et ÜRO on kõigest kangelaslikult üle. Aga üks takistus on palju suurem. Iraagis koha sisse võtmisele peab eelnema suhete selgitamine Ameerikaga. Sisuliselt see tähendab, et Ameerika peab Canossas käima. Ameerika peab sõna otseses mõttes tunnistama oma vigu ja vabandama, tuhka pähe raputama. See on mõru pill. Kas Ameerika on selleks suuteline? Küsitav. See ei saa ju sündida ilma presidendi nõusolekuta, too tahab aga saada tagasi valitud. Praegu on küll mulje, et tal on valida ainult kahe halva vahel. Tõsi, ühe halva puhul parandab ta oma mainet maailmas, aga valijate silmis võib see osutada hoopis nõrkusele.

Oletame, et suhted siiski silutakse. Ometi ei kipu Saksamaa ja Prantsusmaa Iraaki. Sest see tähendab oma meeste tule alla saatmist ja suuri rahalisi väljaminekuid. On arvatud, et ÜRO raames kummaltki riigilt 5 ? 10 miljardit dollarit aastas. Mõlema majandus pole aga parimas seisus. ELi laua ümber on ju kümme uut vaest toita, Afganistan vindub jne.

Üks nüanss veel. Ameerika on sõlminud lepingud firmadega, kes hakkavad Iraaki üles ehitama. Ta tegi seda sõbra põhimõttel, st. mitte parema pakkumise kohaselt, vaid selle järgi, kuidas vastav riik suhtus Iraagi sõtta. Saksamaa ja Prantsusmaa ei saanud midagi. Aga kui nüüd tahetakse nende abi, kas siis see ei tähenda, et ka kontraktid peaks üle vaatama? See aga on vist väga keeruline asi.

Kõige kindlam, kui rahu läheksid Iraaki valvama araablased ise.

Madeleine Albright ütles esmapäevases ?Hardtalk?is?, et demokraatiat ei saa väljastpoolt kehtestada, ?demokraatiat võib pakkuda?. See tarkus on kätte tulnud valusate kogemustega. Ja kooliraha suurus pole veel teada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming