Millele ehitada Euroopa uus finantsvundament?

Riaz K. Tayob

Kuna kokkuhoiupoliitika kõrval ei ole pankade tegevust sama usinalt piirama hakatud, on järgmise kriisi oht väga suur.

Viis aastat tagasi maailma majandust tabanud kriis ja sellele järgnenud kohati äärmuslikud kasinusmeetmed on mõjutanud meie kõigi igapäevaelu. Tallinnas jõuti 16. ja 17. septembril rahandus­ekspertide kohtumisel arusaamani, et kokkuhoiupoliitika kõrval on palju vähem pööratud tähelepanu asjaolule, et pankade tegevust pole veel sama usinalt piirama hakatud ning seega on järgmise kriisi oht jätkuvalt väga suur.
Siena ülikooli, Ford Foundationi ning TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi initsiatiivil toimunud kohtumisel arutlesid pankurid, riigiametnikud, teadlased ning ettevõtete ja vabakonna esindajad ELi valitsemise finantsmajanduslike väljavaadete üle. Kõlama jäi Rio de Janeiro ülikooli professori Leonardo Burlamaqui hinnang, et praegused finantsreformid on üldjuhul kas pealiskaudsed või tehtud vales suunas. Turg on globaalne, kuid globaalse tasandi regulatsioone on vähe ning neid pole seni saatnud edu. Kriisi järel hetkeks tekkinud mulje ülemaailmsest koostööst on nüüdseks osutunud petlikuks. Tuleb küll arvesse võtta, et siseriiklikud otsused võivad mõjutada ka teistes riikides toimuvat.
Euroalal on üha raskem finantskriisist tulla välja olukorras, kus rahvusvahelises kauplemises on nõudlus jätkuvalt languses, tõdes Eesti Panga asepresident Madis Müller. Seetõttu ei tohiks rahuloluks põhjust olla, ehkki turud näitavad paranemise märke. Pangandusliidus tuleb ellu viia institutsionaalsed reformid, mille tulemusena peaksid tekkima liitu reguleerivad ühtsed mehhanismid (nt järelevalve pankrottidega tegelemise ja deposiidigarantiide osas).
Üks väheseid rahvusvahelisi analüüse, mis Burlamaqui hinnangul käsitleb kriisi eelkõige rahvusvahelisest perspektiivist, on 2009. aastal ÜROs valminud Stiglitzi aruanne, kus soovitatakse vähendada kaubanduses rahvusvahelisi kohustusi, kuna neil on kalduvus aidata kaasa kriiside tekkimisele. Selle kohaselt oleks praegu veel läbirääkimiste käigus Vaikse ookeani ülese koostöö leping (Trans-Pacific Partnership) vale samm. Leping on Burlamaqui hinnangul vale juba olemuslikult, sest avalikkusel polnud võimalik läbirääkimiste algfaasis selle alusdokumentidega tutvuda.
Burlamaqui meenutas, et piiriüleseid mõjusid on hiljuti uuritud näiteks keskpankurite konverentsil Jackson Hole’is. Seal esinenud Londoni ärikooli esindaja Helene Rey olevat oma ettekandes väitnud, et on lootusetu eeldada, et näiteks USA föderaalreserv hakkaks oma otsustes lähtuma teiste riikide huvidest. „Valida on kapitalikontrollide seadmise või variandi vahel, et föderaalreserv hakkab su majandust juhtima.” 
Finantsstruktuuri reformi keerulisust illustreerides väitis Burlamaqui, et ei tohiks karta suurte pankade põhjalaskmist vaid seetõttu, et see ohustab süsteemi toimimist, sest samamoodi võib süsteemi ohustada ka suur hulk tihedalt omavahel seotud väiksemaid panku. Järelikult tuleks regulatsioonide väljatöötamisel rõhku panna mitte ainult nende ulatusele, vaid ka sisulisele ning ideoloogilisele poolele. „Pangad, mis on põhjalaskmiseks liiga suured, ei tohiks olla liiga suured reorganiseerimiseks,”  leidis Burlamaqui. Valitsusi ja panku peaks senisest süstemaatilisemalt analüüsima. Valitsused ei ole eramajapidamised, neil on oma maksutulu ning keskpank rahastamiseks ja regulatsioonideks.
Rahvusvaheline koostöö on oluline, kuid erinevuste tõttu finantssüsteemides on raske jõuda kogu valdkonna mitmekesisust hõlmava rahvusvahelise kokkuleppeni. Niisugusele järeldusele jõudsid oma ühisettekandes TTÜ külalisprofessorid Mario Tonveronachi ja Jan Kregel. Ettekanne sisaldas ka küllaltki radikaalset ettepanekut, et riikide finantssüsteemide eripära tuleks senisest rohkem arvesse võtta, ehkki rahvusvaheline koostöö sedasi nõrgeneb.
Rahvusvahelise tasandi reformid eeldavad teatud ühisosa, kuid tegelikult on just erinevused need, mille alusel saab kõigepealt paika panna, mis tasemeni on võimalik kokkulepetega üldse jõuda. Näiteks ameeriklased reformisid oma finantssüsteemi regulatiivsest järjekindlusest lähtuvalt, alustades mängumaa ühtlustamisega, ning alles seejärel hakati arutama koostöövorme regulatsioonide elluviimiseks. Viimaste alla kuulusid samaväärsus ning vastastikune tunnustamine. Samaväärsuse all peetakse silmas näiteks kahe riigi vahel ühtsete standardite identifitseerimist eeldatavate tulemusteni jõudmisel ehk ühtse mõju väljatöötamisel ning vastastikune tunnustamine tähendab asu­kohariikide seadusandluse austamist.
Piiriüleste regulatsioonide kokkuleppimine on Kregeli sõnul juba oma olemuselt keeruline protseduur, mis tuli ilmekalt välja näiteks ka hiljuti ELi ja US Commodities Futures Trading Commissioni (CFTC) vahel sõlmitud kokkuleppe puhul. CFTC ei ole nõudnud oma reeglite pealesurumist, küll aga nõutakse ELi seaduste ühtlustamist USA omadega. Kuigi eesmärk on samaväärsus, jäeti kokkuleppes täpselt formuleerimata, mida samaväärsus täpselt tähendama peaks.
Regulatiivse järjekindluse näiteks on Baseli kapitalinõue, mis sätestab erapankadele piirangud (ühtlustab mängumaa), kui suure osa nende portfellist võivad moodustada riskantsed vahendid. Tegemist oli aga puuduliku nõudega, sest firmasisesed riskikalkuleerimismudelid olid vastuolulised ning seetõttu ebausaldusväärsed. Edasised Baseli reeglid mõjuksid pankade kasumlikkusele maailma piirkondades erinevalt, muutes nende elluviimise muutlikuks ning edasise ühtlustumise ebatõenäolisemaks.
Alareguleeritud finantssektoreid analüüsides kasutati kohtumisel SMS-laenude näidet, mille kohta pidas ettekande Merike Kukk TTÜst. Nimetatud ärivaldkonda iseloomustab praegu suur kasutajate kasv, kuid ka selle tegevuse ülevaatlike andmete vähesus. Kui kiirlaenude intress on tavaliste turuhindadega võrreldes palju suurem (kuni 36% kuus ehk 432% aastas), siis peaks tarbijatel olema ju võimalus kõrgetest intressimääradest pääsemiseks enda kaitseks midagi õiguslikult ette võtta. Seni ei ole seda teed veel keegi ette võtnud. 
Kohtumisel tehti ettekanne ka finantstehingute maksu kohta, mille abil saaks finantsturgudel jätkuvat massilist spekuleerimist mingilgi määral piirata. Saadavate vahendite abil saaks lisaks spekuleerimise piiramisele näiteks arendada innovaatilisi finantslahendusi. Saksamaa ja Prantsusmaa arvates võiks projekti ellu viia seni vähest kasutust leidnud ELi nn suurendatud koostöömehhanismi abil, sest seni pole aga idee ei G20 ega ELi 27 liikmesriigi seas toetust leidnud, kuigi arvutuste kohaselt tooks see ELis rakendumise puhul aastas sisse ligikaudu 56 miljardit eurot.
Kohtumist kokku võtnud professor Tonveronachi tõdes, et ELi pangaliidu moodustamise plaan on veel toores, sest liikmesriikide seaduste ülimuslikkus takistab jätkuvalt ELi direktiivide elluviimist. Ka üleilmne finantskriis tekkis analoogilistel põhjustel, mistõttu peakski kriisist arusaamiseks keskenduma üleilmse panganduskriisi ja üksikriikide kriiside uurimisele koos. Tonveronachi hoiatas, et kui killustatus finantssektoris jätkub, muutub Euroopa keskpanga tegevus turgude reguleerimisel järjest ebatõhusamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming