Millal meid tegelikult koondati

Anders Härm

Mõningaid tähelepanekuid töö ajaloo kohta* Karl Marx lõi XIX sajandi esimesel poolel klassikalisele majandusteooriale toetudes keerulise ja kompleksse tööväärtusteooria: mõistete abil nagu tarbimis- ja vahetusväärtus, abstraktne töö, üldine inimtöö jne üritas ta seletada, kuidas kaubad väärtuse omandavad, mida tähendab töö, milline on töövahendite, kapitali omanike ja tööjõu vahekord kapitalistlikus tootmisprotsessis jne. Selle teooria järgi on igal kaubal olemas tarbimisväärtus ja vahetusväärtus.  Vahetusväärtus esineb kõigepealt kvantitatiivse suhtena, millena tarbimisväärtusi üksteise vastu vahetatakse: nagu kirjutab Marx oma kuulsas näites, võib „ühel Propertiuse köitel ja kaheksal untsil nuusktubakal olla ühesugune vahetusväärtus”, aga nende tarbimisväärtus on sootuks teine. Pole vahet, kas tegu on nisukasvatamise või rauatootmisega. Tarbimisväärtus küll erineb, aga vahetusväärtusena sisaldub neis erinevusteta töö – see on  töö, milles töötajate individuaalsus on kustunud. Kaup ei ole Marxi järgi niisiis mitte midagi muud kui materialiseerunud töö, selle kehastus: töö on vahetusväärtuse loomise ainus allikas.  

Marx versus marginalism

Marxi teooria oli mitmes punktis kahtlemata puudulik ega suutnud seletada lõpuni adekvaatselt näiteks seda miks kaupade hinnad kõiguvad, või miks kolmetoalise korteri hind kunagi ei ole madalam kui paaril sussidel. Marxi tööväärtusteooriale vastanduva, 1870.  aastatel „nõudmise ja pakkumise” teooriast välja kasvanud marginalistliku majandusteooria kohaselt omandab kaup väärtuse hoopis teisiti. Lihtsustatult lahti seletades määrab kaupade väärtuse ära piirhind (marginaal), see tähendab summa mille inimene on teatud ajahetkel valmis teatud toote eest välja käima ja millest ta on valmis erinevatel asjaoludel loobuma – turule tuleb efektiivsem toode, elatustase ja sissetulekud langevad jne. On tõsi,  et marginalism kirjeldab palju adekvaatsemalt teatud protsesse kapitalistlikus majanduses; põhimõtteliselt on marginalism ju praegugi käibiv teooriana, mille alusel majandus toimib. Kuid selles ümbertõlgenduses läks kaduma veel midagi. Marginalism ei käsitle inimest ja tema tööd enam väärtusena, see ei ole töö- või väärtusteooria vaid hinnateooria. Töö, väärtuse ja toote vahel puuduvad siin sama ontoloogilised seosed nagu marksistlikus  tööväärtusteoorias. Kuigi teooria sai alguse majanduslike tõsiasjade ja protsesside adekvaatsest tajumisest, tõi see endaga kaasa midagi palju enamat: eetiliste ja poliitiliste arusaamade muutumise – seega ideoloogilise pöörde. Marginalism taandas töö ja tööjõu lihtsalt tootmiskuluks. Nii lõi see ka ideoloogilise aluse (nüüdseks juba mitmeid sajandeid) kestvatele vastuoludele „töömaailmade” ja „kapitali-maailmade” vahel. 

Heaoluühiskonna mudel ja selle  allakäik

Töö ja kapitali suhetes on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kapitali, tootmise ja tööjõu suhtelise staatilisuse ajastul õnnestus töö jõududel kapitali jõude rohkem mõjutada. Töö ja kapitali suhete kuldajastuks läänemaailmas võib kindlasti pidada nii-öelda heaoluühiskonna perioodi, vahemikku II maailmasõja järel ja ülemaailmse naftakriisi eel, seega aega, mis jääb enam-vähem aastatesse 1946 – 1972.  Fordistlike ja keyneslike meetmetega tepitud kapitalismi, kullaga seotud dollari ja teiste Bretton-Woodsi kokkulepetega reguleeriti suhteid läänemaailma ja Aasia suurimate poliitiliste ja majanduslike jõudude vahel. See maailmakorraldus lõi ka töö ja kapitali suhetesse hapra ja harvaesineva ent ajutise tasakaalu, mille garantiiks rahvusvaheliselt olid üldkehtivad lepped ja kohtadel riik. Brian Holmes kirjeldab seda järgmiselt: „II  maailmasõja järgses eufoorilises maailmas asus riik või vähemalt üritas asuda täitma topeltfiltri rolli, mis suutis artikuleerida spetsiifilisi suhteid erinevate elanikkonna kihtide vahel, nagu ka nende üldisi suhteid välismaailmaga. Demokraatlik riik oli oma parematel päevadel majandusjõudude ja oma rahva representatsioonimehhanismide ristteel midagi, mille abil muudeti kapital nähtavaks, asetades tema operatsioonid läbirääkimiste lauale./…/  Sõjajärgne demokraatlik riik üritas olla terviklikult avalik ja täielikult läbipaistev inimuniversumi kõigi konfliktsete jõudude vahel ja seda mitte ainult kapitalijõudude ja sõjatööstuse vahel vaid ka nende elanikkonna gruppide jaoks, kes seisid väljaspool igasugust kapitali loogikat või tahet domineerida”.1 Kuid juba kuuekümnendate lõpul oli selge nii see, et noortele, nagu väljendus üks minu hea kolleeg, ei piisa rahuloluks „üksnes uuest  külmkapist ja automaatsest pesumasinast2, kui ka see, et globaalsed rahandus- ja majandusjõud ihaldavad teenida üha suuremaid ja suuremaid kasumeid nii valuutakursi kõikumistest kui ka kaubandusest, mida riikide protektsionistlikud tollid takistavad. Seitsme- ja kaheksakümnendate neoliberaalsed reformid Reagani ja Thatcheri antikommunistlikus hirmuliidus lükkavad ammu paigal nihelenud kapitali liikvele. See siirdub odavama tööjõu  otsingul itta, Kolmanda Maailma riikidesse, jättes kohaliku tööjõu kiratsema.

Vaikselt, ent järjekindlalt hakkab kehtestuma Milton Friedmani teooriaks kirjutatud imeline vabakaubandusmaailm, kus tööjõu ja töötajate alavääristamine/alaväärtustamine võtab üha mastaapsemad mõõtmed. Neoliberaalne ideoloogia hakkab väärtustama ettevõtlikkust kui inimese parimat iseloomujoont uue maailmakorra raames, kus tehase palgatöö kaob ning maad hakkab võtma turustuskapitalism, mis teenib hiigelkasumeid Kolmandasse Maailma viidud tootmise ja sealse orjatöö arvel. Ettevõtlikkus, teadagi, tähendab „Friedmani pliiatsi” universumis – vabakaubanduse, erastatud kollektiivsete teenuste, dereguleeritud kapitali ning dereguleeritud töö perversses maailmas üksnes ettevõtlust. Pole kahtlustki, see nn ettevõtlikkus on tegelikult üksnes halvaks kattevarjuks palju  lihtsakoelisemale iseloomujoonele, mille nimeks on ahnus. Paremini ei lähe ka demokraatlikul riigil: Luciano Canfora käsitleb oma 2006. aastal ilmunud põhjapanevas raamatus „Demoracy in Europe: A History of an Ideology” kaasaegset „demokraatlikku” riiki üksnes kui moodustist, kus üldist valimisprintsiipi rakendatakse kapitali ja kodanluse oligarhia kindlustamiseks ning kus majandus ja isikuvabaduste sfäär on  poliitikast efektselt eraldatud.3     

Harjutamise poliitika

Eesti koos kogu Ida-Euroopaga hüppas peale viiekümneaastast vaheaega taas kapitalismi rongile sotsialistliku süsteemi nukrast ja lagastatud  lõpp-peatusest. Kuid see rong kihutas juba pikemat aega täistuuridel allamäge sellest, mis iganes veel oli alles heaoluühiskonna mudelist. Vene politoloog Boris Kagarlitski on öelnud, et sündmused Nõukogude Liidus ja mujal Ida-Euroopas kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul olid täiesti „sünkroonis globaalse reaktsiooni üldise trendiga – see tähendab neoliberalismi, lääne töölisliikumise saavutuste likvideerimise, rahvuslike  vabadusliikumiste kollapsi ja uuestisünniga Kolmandas Maailmas ning sotsiaaldemokraatia täieliku moraalse kapitulatsiooniga. Perestroika oli selle protsessi orgaaniline ja erakordselt elujõuline osa”.4 Paljud LadinaAmeerika riigid olid aga juba aastaid saanud analoogset isalikku juhatust, kus IMF-i ja Maailmapanka kasutati majanduse neoliberaliseerimise survestamiseks tõhusa repressiivmehhanismina.  Suurepärase kujundikeelega belgia-mehhiko kunstniku Francis Alÿse videos „Politics of Rhearsal”, kirjeldab Cuauhtemoc Medina Ladina-Ameerika riike irooniliselt permanentselt kapitalismi „harjutavatena”, aga mitte kunagi „kvalifitseeruvatena”. See on suurepärane metafoor suurele osale maailmast, mis elab globaalse kapitalismi haardes ning on sunnitud kõigest väest punnitama, et võitluses teiste saatusekaaslastega iga investeeringu  veeringu eest oma majandust veel enam dereguleerida ja veel enam „reformida”, et ükskord, kunagi, väga hämaras tulevikus saavutada eesmärki mis pidevalt kipub kuhugi ära libisema. Selle asemel et katsetada lahendusi, mis tulenevad lokaalse konteksti vajadustest ja sotsiaalsetest eripäradest, vaadatakse globaalsete „autoriteetide” suunas, et pälvida järjekordset kiitust majandusvabaduse või mõne muu sellise „indeksi” tõstmise näol. Eesti on sellise hurraa-kapitalismi suurepärane näide – Balti Tiiger, IMFi üheksakümnendate lemmiklaps, kes üritas olla liberaalsem kui tema liberaalsed isafiguurid ja on nüüd kukkunud sügavamale kui ükski teine riik. Kui muidugi Läti, teine agar ja edasipüüdlik idioot, välja arvata.5       

Mullimajandus ja palgatöö

Endine kõrge finantsanalüütik Graham Turner avaldas hiljuti raamatu „Credit Crunch: Housing Bubbles, Globalisation and the World Wide Economic Crisis”.6 Põhiosas pole selles midagi väga uut. Ta väidab, et tänapäeval pole vabakaubandusel midagi pistmist sellega, et  näiteks portugallased kasutavad oma komparatiivset eelist veinitootmises ja šotlased lambakasvatuses, et muuta oma elu paremaks. („Komparatiivne eelis” oli mõiste, millega klassikalises majandusteaduses vabakaubandust õigustati – A.H). Vaba turumajandust ei hoia kaasajal käigus mitte see, vaid võimalus maksimeerida kasumit kulude kärpimise teel, kirjutab Turner. Liigutades töökohti ühest riigist teise ning importides odavaid kaupu madalate  tootmiskuludega maadest, on olnud transnatsionaalsetele korporatsioonidele põhiliseks instrumendiks, mille abil paljude tööliste palka allapoole tampida, et alandada tööjõu kulusid. Siit edasi muutub tema käsitlus väga huvitavaks, sest just seda „tungi” – iga hinna eest minimeerida kulusid – peab Turner lääne praeguste võlaprobleemide peamiseks põhjuseks. Ta kulutab oma raamatus palju ruumi sellele, et detailselt kirjeldada, kuidas vabaturumajanduse  kopuleerumine dereguleeritud kapitaliturgudega on viinud „probleemideni”, millest nüüdseks on saanud täielik kataklüsm (tema lõpetas kirjutamised 2008. aasta kevadel). Ta väidab, et tugeva üleilmse majanduskasvu kütuseks viimastel aastal ei olnud mitte vaba turg, vaid kiire krediidi kasv, mis tõi endaga kaasa majanduse „mullitamist” igal kontinendil. Selle allikaks jällegi oli firmade otsustavus tööjõu kulude piiramisel  ja just see toestas mõõdutundetut kapitali sissevoolu, millega, nagu aeg näitas, oli keskpankadel raske toime tulla. Nagu väljendub Turner, on Ida-Euroopa ära tarbinud iseäranis „groteskse krediidimulli”. Samas väidab ta, et asi polegi nii väga selles, et rikkad riigid kasutaksid vaba turumajandust, et hoida vaeseid riike vaestena, vaid peamiselt selles, et rikkad rikastes riikides kasutavad vabaturumajandust, et teha ennast rikkamaks, hoides samal  ajal oma vaeseid vaestena ja hävitades keskklassi õitsengu baasi: kõrgete palkadega stabiilseid töökohti. Igatahes hakkavad Turneri teooria valguses selginema ka asjaolud, mis tingisid uue töölepingu seaduse vastuvõtmise Eestis ja selle jõustumise 2009. aasta 1. juulil. Põhjendus, mida sageli esitati – vajadus tööturu fleksibiilsuse järele, et konkureerida teiste riikidega –, ei olnud seega mitte midagi muud kui vajadus tampida alla tööjõukulusid, et hoida kapitalistide tulusid konkurentsivõimelistena. Aga see ei ole kaugeltki üks ja see sama.     

Millal meid siis koondati?

Eesti peaminister Andrus Ansip ütles 2008.  aasta algul, kui arutelud uue töölepingu seaduse üle alles täie hooga käisid, et „esitatud töölepinguseaduse eelnõus on väljendatud Reformierakonna poliitiline tahe”. Siis ütles ta veel, et nii Maailmapank, Euroopa Komisjon, IMF, Wall Street Journal kui ka Heritage Fundation on heitnud Eestile ette kvalifitseeritud tööjõu puudumist. Kolmandaks ütles ta oma kuldseimad sõnad antud teemal: „Kindlasti ei taga Eestile edu see, kui me endiselt jätkame klassivihast kantud tööturu regulatsioonidega, mis naelutavad ühe inimese uppuvale laevale mingi koondamishüvitise ootusega”.7 Ühelt poolt on olemas nii sisepoliitiline (nende endi välja mõeldud?) kui ka välispoliitiline surve, justkui tagaks töö dereguleerimine mingil imelisel moel kvalifitseeritud tööjõu tohutu juurdekasvu. Lisaks hõõgub kusagil ka klassiviha, mis vajavat uue seaduse abil „leevendust”. Ning lõpuks, tegelikult, on  hoopis koondamishüvitis halb.

See lühike Päevaleht-online’i uudis meeldib mulle väga. Ma olen seda mitmel puhul tsiteerinud. Siia mahub ära terve neoliberaalne diskursus, mille taustal troonivad need eelkirjeldatud sündmused ideoloogilise sõja tandrilt ning kus peaministri suu läbi ei kõnele mitte inimene, vaid terve ideoloogiline režiim, mõtteviisi ajalugu. Eesti töölepingu seadus ei olnud selles sõjas mitte algus-, ega isegi mitte  lõpp-punkt, vaid pigemini üks verstaposte, kus koondamisotsus oli juba aastakümneid tagasi langetatud, kuigi juriidiline otsus selle kohta hakkas kehtima mõned kuud tagasi. Samas on selge, et mingisugused ümberkorraldused maailmamajanduses antud kriisile järgnevad. Kas need puudutavad käsitlust tööst ja kui mastaapsed ning põhjalikud need olema saavad, sõltub väga paljudest faktoritest. Ka meist endist.     

* Artikkel on kirjutatud seoses näitusega „Blue-Collar Blues” Tallinna Kunstihoones 23. XII – 31. I. Vt lähemalt www.kunstihoone .ee

1 Brian Holmes, Invisible States: Europe in the Age of Capital Failure. Simon Sheikh (ed.) Capital (It Fails Us Now) Berlin: B-Books, 2006, lk 29–57. 

2 See hea kolleeg on Hanno Soans, kes omavahelises vestluses just sellise kujundi abil iseloomustas kuuekümnendate noortekultuuri pöördelisi protsesse, mis viisid mai- juunisündmusteni 1968. aastal.

3 Luciano Canfora, Demoracy in Europe: A History of an Ideology. Oxford, 2006.

4 Boris Kagarlitsky & Artemy Magun, The Lessons of Perestroika – Chto delat? 2008, nr 19.

5 Vt nt Heido Vitsuri põhjalikku analüüsi majanduslangusest Euroopas. Baltikum – majanduskriisi karmim paik – Eesti Päevaleht 

6. VIII 2009. 6 Kahjuks pean antud raamatu postulaatide käsitlusel toetuma seda tutvustavale artiklile. R. Taggart Murphy, Bubblenomics – New Left Revieiw (May/ June, 2009 nr 57), lk 149–160.

7 Eesti Päevaleht-online’i uudis 30. I 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht