Miljardär filosoofkuningana

Mikko Lagerspetz

Soros – globaalse haardega riigita riigimees  

George Soros, Ekslikkuse ajastu. Sõda terroriga ja selle tagajärjed. Tõlkinud Märt Väljataga. Eesti Päevaleht, 2007. 306 lk.

 

 “Armastan naljatada, et ma mäletan üksnes tulevikku”, kirjutab George Soros oma uue raamatu sissejuhatuses. Nagu ilmneb alapealkirjastki, moodustavad raamatust suure osa lähiaja sündmuste analüüs ja kommentaarid. Raamat, mille ridadest uusimad on kirja pandud 2006. aasta augustis, on ilmunud Märt Väljataga ladusas eestikeelses tõlkes kiirusega, mis ei ole lasknud ka selle päevakajalisematel osadel aeguda. Samas teeb “Ekslikkuse ajastu” huvitavaks miski muu: see pakub sisevaadet ideedesse, mis on Sorosist kujundanud selle, kes ta on. Nende teostamisele ja propageerimisele on ta pühendanud oma jõu ja varanduse.

Nimelt ei seisne George Sorosi erakordsus selles, et ta on miljardär, kes teeb annetusi. Tema tähtsus põhineb muul: ta on kujundanud oma isikliku elufilosoofia ning loonud endale võimalusi seda ellu viia. Annetused, raamatud ja avalikud seisukohavõtud on ühe ja sama ideestiku väljendus. See on suunanud teda rajama oma sihtasutuste võrgustiku, aga viinud ta ka ajuti vastuseisu tekitanud otseselt poliitilisele tegevusele. Selle mõnedest külgedest annab ta uus raamat samuti ülevaate. Kampaania George W. Bushi tagasivalimise vastu, tegevus Ameerika uimastipoliitika muutmiseks ja “värviliste revolutsioonide” toetamine endise Nõukogude Liidu aladel (näiteks igakuise palgalisa maksmine Gruusia revolutsioonijärgse valitsuse ministritele) on osa tema kui globaalse haardega “riigita riigimehe” tegevusest. Nagu üldteada, on Sorose vaadete nurgakiviks avatud ühiskonna mõiste. Ta uusim raamat näitab lugejale selle laiemat filosoofilist, aga ka isikuloolist tausta.

Pärast oma kodumaal Ungaris saadud kahe erineva diktatuuri kogemusi (raamatus nimetatud “suletud ühiskonnaks”) saabus Soros lõpuks immigrandina Ameerika Ühendriikidesse. Sellele eelnes aga oluline periood Londonis, kus ta majandusõpingute kõrval huvitus filosoofiast ja eriti oma õppejõu Karl Popperi vaadetest. Avatud ühiskond – inimkooslus, mis on võimeline innovatsiooniks ja oma vigadest õppimiseks – sai Sorosi ideaaliks Popperi (ja tema kaudu Henri Bergsoni) mõjutusel. Raamatu lõpus eraldi lisana toodud traktaat “Algne süsteem” pärineb põhiosas aastast 1963 ja sisaldab selle ideaali põhjendust. Seal toob Soros välja ka punkti, kus ta vaated Popperi omadest erinevad; see on seotud refleksiivsuse mõistega. Popper leidis, et loodus- ja ühiskonnateaduste metodoloogiline alus on ühine, aga Soros peab seda võimatuks seetõttu, et refleksiivsus – vastastikune seos ühiskondlike nähtuste ja neid tajuvate subjektide vahel – toob ühiskonda kui uurimisobjekti määramatust, millega loodusteadused ei pea arvestama. Sellest tuletab Soros oma radikaalse ekslikkuse postulaadi: meie teave ühiskonna, sealhulgas majanduse nähtuste kohta on paratamatult ebatäielik. Sellest aga on omakorda tingitud, et edukas ühiskond peab olema avatud tagasisidele ja uuenemisele. 

Refleksiivsuse teema on iseenesest abstraktne ja kuulub epistemoloogia valdkonda. See aga seob omavahel ühte Sorosi kui avatud ühiskonna toetaja ning Sorosi kui eduka investori. Finantsturgudel on otseselt näha, kuidas mõne olukorra tõlgendamine osaleja poolt on ühtlasi seda olukorda kujundav faktor. Oma finantsoperatsiooonides spetsialiseerus Soros tegutsema situatsioonides, kus turul tegutsejate vastastikused ootused tekitavad n-ö mulli, mis varem või hiljem peab lõhkema. Tema edu saladus peitus teistest paremas võimes selliseid protsesse analüüsida ja ennustada. Ka praegu ennustab Soros globaalse kinnisvaramulli lõhkemist ja sellele järgnevat dollari langust; see peaks tema ennustuste kohaselt aset leidma 2007. aasta jooksul, nii et lugejatel on varsti võimalik tema ennustajavõimeid kontrollida. Samas on ka see ennustus muidugi ise näide nende tegelikkust loovate faktide kohta, mida ta käsitleb oma teoorias. 

Autor ei jäta väljendamata oma pettumust Ameerika Ühendriikides, mis oli küll esimene avatud ühiskond, aga paistab praegu sellest ideaalist üha kaugenevat. Sellise arengusuuna märke näeb ta täidesaatva võimu lubamatus laiendamises, kodanikuvabaduste piiramises kodumaal ning inimõiguste rikkumises välismaal. Selle kõigega on Bushi valitsus hakkama saanud, kasutades oma õigustuseks terrorismivastase sõja metafoori. Bushi tagasivalimine aga viitab sellele, et arengusuuna muutmiseks peaks muutus toimuma ka Ühendriikide rahva üldistes meeleoludes.

Ühiskonna hoidmine avatuna on viis tagamaks, et otsused põhinevad tegelikkuse võimalikult tõesel kajastamisel. Mida teha aga siis, kui inimesi tegelikult ei huvitagi tõde? Sorose hinnangul on Ühendriigid muutunud tarbijalikuks “heatunde ühiskonnaks”, mille liikmed kummardavad ainult võimu ja majanduslikku edu. Konsumerismist ja atomiseerumisest kirjutav Soros tuletab meelde paljusid klassikalisi ja nüüdseid massiühiskonna kriitikuid.

Maailmakorra muutmine paistab Sorosi jaoks olevat vältimatu, et tsivilisatsioon pikas perspektiivis saaks üldse püsima jääda. Selles paneb ta suuri lootusi Euroopa Liidule, mis tema nägemuses peaks kujunema globaalse avatud ühiskonna prototüübiks. Euroopal paistavad selleks olevat paremad eeldused kui Ameerikal. Kõigepealt on Euroopa Liit ise järkjärgulise, oma iseloomu poolest avatud ülesehitusprotsessi tulem. Teiseks eeliseks peab Soros eurooplaste suuremat valmidust teha koostööd nii rahvusvaheliselt kui ka oma riikide ühiskonna sees. Ta tuletab meelde ka mõju, mis liidu laienemisel ja sellele eelnenud läbirääkimistel on juba olnud demokraatia kindlustamisel Ida-Euroopas; sarnast edu ei ole loota Ühendriikide viimase aja katsetele demokraatiat sõjalise jõu abil eksportida. Siiski ei ole ka Euroopa Liit probleemidest vaba. See liit peaks Sorosi nägemuses muutuma eliidiprojektist üldrahvalikuks. Aga ka eurooplased elavad heaoluühiskonnas ega pruugi avatud ühiskonna ideest innustuda. Soros jääb seetõttu siiski esialgu lootma piisavalt suure valgustatud vähemuse tekkele Euroopas. 

Sorosist ei saanud professionaalset filosoofi või majandusteadlast, kuigi raamat näitab, et tal oleks olnud eeldusi ka selleks. Raamatu teoreetilised arutlused haakuvad ilusasti diskussioonidega, mida sotsioloogias on peetud üheksakümnendatest aastatest saadik, ja rahvusvahelise poliitika analüütikuna ei jää George Soros alla akadeemilisematele autoritele. Kui neid ideid ja analüüse esitaks keegi teine, jääksid need siiski varsti uute, päevakajalisemate raamatute varju. Eriliseks teeb “Ekslikkuse ajastu” see, kuidas abstraktne ideestik suudab omavahel põimida majanduse, maailmapoliitika ja ühe erakordse inimese erakordselt elatud elu. Tundub, et ideed siiski ei ole kaotanud oma võimet maailma muuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming