Miks toetada „Õllesummerit”?

Valle-Sten Maiste

Kulka otsused ei ole olnud lõpuni demokraatlikud. Ajal, mil kogu Eesti peab majanduse jahenemise tingimustes püksirihma pingutama, näib „Õllesummerile” kehtiv käibemaksusoodustus muidugi karjuvalt ülekohtune. Jürgen Ligi tüüpi poliitikute ja populistliku ajakirjanduse koostöö tulemusena on see sõnum suvel dramaatiliselt mitut puhku esil olnud. Ühiskonnaelus on ometi asju, mille pideva poliitilise lehmakauplemise objektiks jätmine on lühinägelik. Mõtlen kas või hariduse ja teaduse rahastamise osakaalu hüppelise tõstmise vajadust, mida teadvustab kitsas, niigi tegemistega üle koormatud eliit. See teema jääbki siin riigis igavesti jutuks.

Viimatist  vaegust on meil aidanud leevendada kultuur, mida siinmail ikka on hinnata osatud. Kultuur pole pelk iluasi ega isegi mitte ainult rahvuse ja keele omapära hoidja ja edendaja, mitmekesise humanistliku inimolu kujundaja, kriitilise mõtlemise säilitaja ja võimaldaja ja mis kõik veel. Võimalik, et just kultuur on teadusrahastuse vaegseisus aidanud meil püsi­da veidigi teadmistepõhise majandustegevuse teel. Pole tõepoolest palju neid asju, mida tänapäeval müüa õnnestuks ja mille sepistamine märkimisväärset kultuurilist võimekust ei eelda. Tänapäeva majandus polegi muud kui õhu nii- ja teistsugusel viisil raha eest pähemääritavaks disainimine. Seega on üsna üheselt sedasi, et inimene, kes on võimalikult kopsaka ja mitmekesise kultuurilise kogemusega, on ka tootmise ja eriti turustamise vallas suutlik. Põhjendused emakeelse kultuurielu vilkana hoidmiseks ei piirdu sellega, et keegi armastab kultuuri, tahab olla kultuurne või kultuuriinimene.

Erinevalt teadmistepõhisest majandusest, mis ei tähenda eriti kellegi jaoks midagi, on kultuuri seostatud keele hoidmise, riigi ja rahvuse aluspõhimõtetega jne. Nii on üksjagu palju kultuurivaldkonda kuuluvat, vaatamata varakapitalismi karmidele aastakümnetele, suutnud end põlistada nõnda, et poliitiline ühepäevaaplus seda liiga lihtsalt kahandada ei saa. Poliitik ja sageli ka ei millestki muust peale raha sisse toova küünilise pasa hooliv meedia peavad ikkagi kalkuleerima, millise piirini võib kultuuriinimestega vastuollu minna. Sest kui ikka kord tulevad mehed Matvere, Nüganen ja Kaljuste, käed Doris Kareva ja Kristiina Ehini külmetavate poetessiõlgade ümber kinni, ning ütlevad, et nii enam ei saa, siis meenuvad publikule kõik need reekviemid, Romeod ja Juliad ning isamaalised ajad, ning poliitikute ja meedia sümboolne kapital võib vähikäigust tabatud saada. 

Seni on kultuuril selles mõttes hästi läinud, et mitmedki kultuuri rahastamise alustoed on toiminud formaalsetest kriteeriumidest lähtuvalt, tunnistades kultuurilise tegevuse kui sellise iseväärtuslikkust. Käibemaksusoodustus ning kulka rahastamispõhimõtted on kultuuri sisu jätnud kultuurivallas tegutsejate endi otsustada. Olen seda meelt, et sellisest mudelist tuleks kinni hoida isegi siis, kui meie poliitikud ei mõtleks Schumpeteri kirjeldatud küünilis-pragmaatilisel viisil ainult võimu säilimisele, vaid seisaksid kui üks mees ka sisuliselt selle eest, millest retoorikas nii palju juttu on, s.t rahvuskultuuri arendamise eest. Isegi siis, kui meil oleksid parteinukukestest ja edevatest meediaeputistest kultuuriministrite asemel jõulised selgete veendumustega oma ala patrioodid, kelle käe all kultuurirahastamise osakaal sisemajanduse kogutoodangust järjepidevalt ei kahaneks.

Isegi siis kui meie poliitikuid kannustaks üksainus siiras soov rohkem raha kultuuri tuua ja seda üha arukamalt investeerida, oleks formaalsetest rahastamisalustest loobumine vale tee. Ja seda lihtsal libertaarsel-konservatiivsel põhjusel: ratsionaalsed idealistlikkusele püüdlevad skeemid ei suuda asendada iseorganiseeruvate autonoomsete süsteemide paindlikkust ning ammuste tavade juurde kuuluvat arukust. Veider, et seda taipavad meie poliitikas enamjaolt vaid sotsid ja sedagi kreitzberglike põigetega plaanimajanduse suunas.

Seetõttu on rumal toetada püüdu asendada püsiv käibemaksusoodustus kultuuriettevõtlusele teatava summaga mingite väljavalitud institutsioonide eelarves. Oli masendav, kuidas teiste hulgas ka täiesti avangardse mõtlemisega institutsioonid seda plaani aasta alguses toetama asusid. Ma ei räägi sellest, et küllap oleks inflatsioon, teiste toetuste vähendamine põhjendusega, et „saite ka juba ju” ning piletite käibemaksu tõus ise selle hulga asutuste peale jaotatud 55 miljonit kiiresti olematuks muutnud. Hullem on see, et olemasolevate institutsioonide toetamine vaba etendustegevuse võimaluste pärssimise hinnaga viib selleni, et kogu kultuur on peatselt üks aivarmäelik ooperigala ja viiulinukukeste turnee. Kas saab kultuuriminister, kes isegi punklaulupeos ei oska kultuuriüritust näha, mõista tänavateatri või alternatiiv-metal’i vajalikkust? Kas me popmuusika vallas jääme nüüd ja edaspidi piirduma vaid järjekordse Uriah Heepi ja Deep Purple’iga? Franz Ferdinand „Õllesummeril” lõi sellesse pimedusse sel suvel meeldiva kiilu. Sellise pundi 150 krooni eest hulkadeni toomine korvab selle ehk maksimaalselt miljonini küündiva summa, mis ühiskonnal käibemaksusoodustuse tõttu saamata jääb. Kultuur muutub väga tagurlikuks, kui teha kogu panus kinnistunud institutsioonidele.

Tõsi, „Õllesummeril” toimub palju näotut ja seda korraldab patune seltskond, kes Vilja Savisaare nimelisi keskerakondlikke võimuhoobasid kasutades vägivaldselt „Grillfesti”-nimelise konkureeriva labraka hävitas. Kuid „Õllesummer” on üritanud oma programmi tuua sedagi, millest kultuurimaastikul puudu on, ja olnud selles mõtlemises mitmeski plaanis avarapilgulisem kui kultuuriminister ja nõunikud. Lisaks on „Õllesummerit” palju ainult Tallinna tingimustes. Maakonnalinnadesse, rääkimata maakondadest endist, kuluvad seda tüüpi ettevõtmised aasta läbi ära, et rikastada vägagi sealset kultuuripilti, mis praegu on hall ja hõre. Karksi-Nuias oleks oluline ja Meeksis (mille vaikusest on viimnegi hing tänaseks võib-olla juba põgenenud) lausa suursündmus, kui kultuurimajas reede õhtul Kukerpillid või koguni Ultima Thule käiks. Käibemaksusoodustus „Õllesummeri” tüüpi kultuurile on Eestit laiemalt silmas pidades hädavajalik.

Võib aru saada poliitilistes peades liikunud püüdlusest, et nõuda maksusoodustuse saajatelt siiski vastamist mingitele kriteeriumidele. Tõnis Lukase kunagine esmapilgul lapsemeelne idee, et peaks olema klausel, mis võimaldaks soodustuse neilt, kes seda ilmselt ei vääri, ära võtta, ei olnudki sisuliselt nii halb. Hirm, et diskoteek satub raha kuritarvitamise küsimuses nii verise meedia tule alla, sunniks ehk kõrtsipidajate enamikku programmi kultuursemaks tegemisele mõtlema, nii nagu „Õllesummer” on endaga liitnud noortebändide festivali ja Amigo toob vaatajani aeg-ajalt Akvariumi või „Rabarocki” warm up’e.

Eelnev lubab mõista, miks Euroopa riigid on oma etenduskunstidele loonud käibemaksusoodustuse näol kasvuhoonetingimused. Erandite seas on Inglismaa, kelle kultuurile, kui see on vähegi arvestatav, on soodustustetagi piisavalt turgu ja veel vaid paar riiki. Vaimurikastava ettevõtluse käibemaksusoodustus ei jäta riigikassat ilma üüratutest summadest. Veel eelmise kultuuriministri ajal usuti mitmete rehkenduste põhjal, et etendus- ja kontserditegevuse maksusoodustus läheb riigieelarvele maksma veerandsaja miljoni krooni ringis. Isegi kui see summa on tänaseks mitmekordistunud, on tegemist väiksema rahaga, kui Keskerakond kulutab tallinlasi koorides propagandaks. Sama raha tuleks kokku ka selle pealt, kui riigikogulased ajaksid ilma hüvitiste ning esindus- ja lisatasudeta läbi 40 000-kroonise palgaga, mis poleks katastroof, vaid pigem õiglane ja mõistuspärane summa. Majandusajakirjanikud kordasid ajal, mil riigikogulaste palgad fookuses olid, et eelarvekokkuhoidu silmas pidades on palgakokkuhoid pseudoteema. Seni kuni see tundub ka riigikogulastele endile nii, võiks kultuurialast majandustegevust mitte pärssida, isegi kui jutt käib raamatute ja trükimeedia käibemaksusoodustust arvesse võttes ka mõnevõrra suurematest summadest.

 

Parteilaste kultuurialane tase

Olukorras, kus riik teadust ja haridust, rahvusringhäälingut ja ühiskonna vaimset edenemist üldse arenenud maailma mõistes naeruväärse ulatusega stimuleerib ning kultuurieelarve osakaal viimaste kultuuriministrite anekdootlikule retoorikale vaatamata järjepidevat vähikäiku teeb, oleks poliitilise rahajagamistarkuse kulkani viimine küüniline. Peeter Kreitzbergil ja Jürgen Ligil puuduvad nii huvi kui kompetentsus mõista, mis on kultuur ja kuivõrd ning mille jaoks kultuuris raha vajatakse. Pole põhjust loota, et toompealaste enamus kultuuri osas ebamäärasest nämmutusest „Eesti riigi mõte on tema keele ja kultuuri hoidmine” sügavamale areneks. See on ikka olnud parteilaste kultuurialane tase. Erandeid on sedavõrd vähe, et isegi enamik kultuuriministreid on omandanud sissejuhatuse erialasse ametiajal, varasemat valgustatust omamata.

Jürgen Ligi ja parteikaaslasi huvitab vähe siin ilmas peale selle, et sponsorid, kelle toel Keskerakonnaga (kampaaniates, mille maksumus kulka eelarveni küündima kipub) lihtsalt maotult vastakuti haukuda, mõnd lisamaksustust kaela ei saaks. Ei ole midagi üllatavat, et reformierakondlik kultuuripoliitika seisneb täna selles, et püütakse mokaotsast olemaolevate institutsioonide toetamise vajadust tunnistades igasugust vabainitsiatiivi, s.t kultuurimaastiku mitmekesistumist pärssida. Mitte kaua aega tagasi oli erakonna arusaam programmiliselt vastupidine. Lootuses, et heitlik ja armutu varakapitalism teeb oma töö, püüti just püsiinstitutsioone kui vähegi võimalik kinovõrgustiku eeskujul saatuse hooleks jätta. Paul-Eerik Rummol oli eelmisel kümnendil isegi kõige kultuurilise erastamise ja projektipõhiseks muutmise manifest. Tänaseks on mõistetud, et kinnistunud kultuuriinstitutsioonidega maadejagamine röövib liigselt partei enda sümboolset kapitali. Nii püütakse kultuuris just vabainitsiatiivi piirata ning lepitakse sellega, et las need teatrid ja kontserdiorganisatsioon siis olelevad. Käibemaksusoodustuse kaotamise kava, millega minister Jänes juba mõnda aega valitud kultuuriinstitutsioone väikese lisasissetulekuga moosides ringi käib, ning Ligi püüd kulka rahastamise aluseid muuta annavad mõista, et kultuurialane vabainitsiatiiv ja sellest johtuv kultuurisfääri mitmekesistumine on õhukese riigi apologeetidel pinnuks silmas. Sama loogikat järgides on kulkat juba ammu üritatud üha suuremas mahus ettemääratult paraadüritusi ja -ehitisi toetama panna, vähendades sihtkapitalide otsuste najal jaotatava raha osakaalu.

Kultuurieelarvet silmas pidades on üksjagu asju, mille teostamine on riigi arengut silmas pidades hädavajalik. Alustan tasuta kõigile kättesaadavatest jalgpalli- ja kergejõustikutreeningutest. Jätkuvalt on saavutustele vaatamata põdur kinovaldkond, puudub arthouse. Kultuuritehased teevad esimesi samme. Moodne kunst elab suuresti projektitaotluste toel. Mis oleks, kui näiteks iga kooli ja kultuurihoone juures oleks kaameratest ning trummidest ja võimendusest koosnev infrastruktuur noori filmi- ja muusikahuvilisi püüdmas? Kõik need on eesti elu silmas pidades perspektiivikad investeeringud-algatused.

Nimetatud sai vaid suuri asju. Kultuuris on ent rida väiksemaidki, mida kardetavasti institutsioone toetades ei lahenda. Teatris on loomulikult vaja maailmapilti laiendada, kuigi mitte sellisel viisil, nagu näitekunsti sihtkapitali toel lähiajal tavaks on saanud. Hädavajalik oleks koolitada noori lavastajaid. Kuigi lavastajaametisse on tänaseks nii Viljandis kui Tallinnas eraldi vastuvõtt, tuleb head, ja liiati veel sügavat lavastajat eesti teatris jätkuvalt tikutulega taga otsida. Väga palju on ebaõnnestunud proovimisi. Teatripilti vaadates kuluks saata andekaid noori kümnete kaupa välismaale lavastuskunsti õppima. Loomulikult napib teatripildis sisulisi, kontseptuaalseid ja taas ka avangardseid püüdlusi. Teater on valdavalt meelelahutuslik loojutustamine. Tugevat kulkat on seda tüüpi eesmärkide elushoidmiseks hädasti tarvis. Reformierakondlik plaan piirata vaba initsiatiivi võimaldavat kultuurirahastamist ei ole õigustatud.

Äsjases kulka süüdistamises oli küllaga õpetlikke momente. Süüdistuste enamik oli muidugi asjatundmatu ja mõttetu, uudistejanus meedia lollusest sündinud nonsenss. Teatrireisid on siiski kulka ämber ja on kahju, et sihtkapitali nõukogu seda ise tunnistanud ei ole, olgugi nende osakaal kulka raha liikumises marginaalne. Nende reiside seos teatripildi tugevdamisega jäi küsitavaks, samal ajal kui sihtkapital on eespool osundatud olulisemad probleemid kahe silma vahele jätnud – hakkas halvaks tavaks kujunema üha eksootilisemalt reisida teatripildi süveneva meelelahutustumise saatel.

 

Kulka on rutiinselt mugandunud

Siiski tuleks teadvustada kahte omavahel seotud probleemi, mis on vaieldamatult kulka nõrkuseks. Kulka komisjonid on rutiinselt mugandunud, rippudes vaimuvaeselt taotluste rahuldamise või mitterahuldamise protsessi küljes. Jaotatakse väga paljudele, igale poolenistigi tõsiseltvõetavale küsijale, kuid siiski mitte lõpuni demokraatlikult. Puudub nimelt pidev avalik mõttevahetus kulka otsuste üle. Mõneti on seda isegi pahaks pandud. Mis sa sorid kolleegi rahaasjades. No läks vähe kesisele sulesepale kroonike, ära kadetse. Taotle aga ise ka ja sebi ning ole aktiivne. Nii on kujunenud olukord, et igasugust pahna ilmub, aga mõned tagasihoidlikud inimesed, kel oleks väga sügavalt läbi töötatud ja mõeldud kultuurialaseid mõtteid, võtame või Mart Kivimäe, ei jõuagi raamatuni.

Siin tuleb kultuuriajakirjanikuna ka endale tuhka pähe raputada. Viimati kritiseeris kulka otsuseid süstemaatiliselt Postimehe Kultuurilisa kümmekond aastat tagasi. Paraku otsustas kontsern nimetatud väljaandest ja selle tegijatest lahti saada. Sealtmaalt on avalik mõttevahetus kulka eraldiste üle söötis. Arvan, et see tuleks siiski taas üles võtta. Siiski võib karta, et arutelu ei ole kerge üles võtta, kuna seda peetakse kultuuriinimeste ringis paljuski halvaks tooniks. Paraku ei saa sellise mõttevahetuse puududes rääkida kulka otsuste täiest demokraatlikkusest. Kultuuriinimeste seas on kahjuks neid, kes arvavad, et ei olegi avalikkuse asi kulka eraldiste üle arutada. Selle ilminguks oli nii mõnegi kultuuriinimese hüsteeriliselt valulik reaktsioon sellele, et kulka kritiseerimine üldse avalikult üle kerkis. Meedia näitas kulka teemat analüüsides küll oma eriliselt rumalat ja mõttetut palet, kuid üldjoontes polnud selles paljuski suvetühjuses kunstlikult välja imetud teemaarenduses siiski midagi ebatavalist. Kõik teemad manipuleeritakse meie meedia vahendusel sedavõrd äärmuseni, nii et kui keegi ise tahab meedia vahendusel millegagi välja tulla, siis peabki ta kõigepealt ema vägistama, purki sittuma ning siis saab sinna vahele parimal juhul oma mõtte ka ära poetada. Vangide vabastamise jutt eelarvekriisi illustratsioonina on siin näiteks. Kulka ei saanud meedia poolt kuidagi erikoheldud. Pidev mõttevahetus kultuuriajakirjanduses kulka eraldiste üle on siiski vajalik, kuna kaasab mõttetalgutele kultuuri rahastamise üle laiema ringi inimesi ning aitab vältida küsitavaid eraldisi ja kurioosumeid, nagu mitu arvutit lühikese aja jooksul samale inimesele jne, olgugi et selliste probleemide osatähtsus kulkas on tegelikult eeskuju väärivalt väike tänagi.

Ja lõpetuseks: vähemasti kultuuriinimesed ise ei peaks kaasa minema reformierakondliku initsiatiiviga käibemaksusoodustust ja kulka rahastamise aluseid muuta. Üksikute omakasupüüdlike vendade huvi Eestis maksuparadiisi arendada ei ohusta mitte ainult kultuuri, vaid kogu rahvusriiki ja tema mõtet.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming