Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom?

Ott Lumi

Kaheksa miljardini ulatuvate kärbete puhul ei räägita kahjuks riigivalitsemissüsteemi efektiivsemaks muutmisest. Selle raha eest ei nähta ette ühtegi reformi, mille tulemusena mõni sihtrühm või ka kogu ühiskond mingi aja kannatab, kuid mis teeks edaspidi riigi toimimise efektiivsemaks, adekvaatsemaks ja jätkusuutlikumaks. Kärpijaid tuleb muidugi mõista – katsu sa paari nädalaga see kaheksa miljardit üldse leida. Küsimus on aga laiem. Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom? Miks puudub avalikus sektoris riigivalitsemise hoobade toel initsiatiivikus algatada muudatusi, millel oleks sisuline ja  pikaajaline mõju?

Kindlasti ei saa öelda, et sellekohaseid ideid, mida Eestis teha tuleks, ei ole. Võime lõpmatuseni debateerida, kui palju omavalitsusi peaks täpselt olema ning kes osutab mingit teenust, kuid muutusi on vaieldamatult vaja. Praxise analüüs on teinud puust ette ja punaseks, et kolme-nelja aasta pärast ähvardab meid praeguse ravikindlustuse rahastamismudeli pankrott. Kuna raha puu otsas ei kasva, siis viib see paratamatult patsiendi tasku kallale. Mida kiiremini teha poliitiline valik, seda valutum see on. Kolmandaks tööjõu maksukoormuse  küsimus. Rühm finantsvahendusega seotud ettevõtjaid ehk nn uue majanduse töörühm on teinud väga atraktiivse ettepaneku kehtestada sotsiaalmaksu lagi. Ma ei kahtle, et see oleks jõuline sisuline ja ka märgiline samm kallite töökohtade Eestisse meelitamiseks. Eesti majanduskeskkonda ja riigivalitsemist positiivselt mõjutavate sammude loetelu võiks jätkata, aga kas on mõtet, kui nende elluviimise tõenäosus on nullilähedane. Parteid on keskendunud valijate äraostmisele nende enda raha eest. Sellise stiili pealesurumine valijaskonnale vahepealsetel hiigelkasvuga aastatel oli lihtne. Kui keskmine elatustase  on veel üsna madal, luuakse illusioon ühiskonna kogurikkuse kasvust ning valija tähelepanu keskendubki poliitikale just „mis kommi onu mulle täna pakub” rakursi all. Valijad lähevad massiliselt selle maskeraadi õnge. Neile tundub, et asjad liiguvad ja et riik on põhimõtteliselt valmis ehitatud. Poliitikast saab show. On olemas poolused, kes võitlevad näiliselt pühade väärtuste eest, kuid suures plaanis on tegu vaikiva kokkuleppe alusel mängitud komöödiaga. Eriti grotesksel kujul oleme seda näinud Kesk- ja Reformierakonna vastandumistes, kuid sama stiiliga on kaasa läinud ka kõik ülejäänud. Mugavatel aegadel  kipub poliitiline eliit riigivalitsemist majavalitsemisega segamini ajama. Poliitiline juhtimine per se ei ole mitte administreerimine, reageerimine ega kokkulepped. Kõige ülimuslikumas ja vajalikumas mõttes seisneb poliitiline juhtimine uute väärtuste ja hoiakute visionaarses kehtestamises. Rahvas, kes ütleb, et Toompeal istujatel kaob side reaalsusega, ei eksi tegelikult sugugi. See probleem ei laiene mitte ainult parlamendi liikmetele, vaid ka valitsuse liikmetele ja kõrgetele ametnikele. Selle tagajärjel talitab valitsemisega seotud inimene mingi oma konstrueeritud maailma seaduspära järgi, mitte ühiskonna ootustest tulenevalt. Võiks kaaluda võimalikku piirangut, kui pikalt võib inimene järjest parlamendis istuda. Paljudes USA osariikides on see piir kaks perioodi. Miks mitte ka meil? Kui tööturult on vahepeal piisavalt inspiratsiooni kogutud, siis on põhjust minna tagasi riigivalitsemise juurde. Meenutagem, et 1990ndate alguses raudse eesriide kukkumise järel tehtud poliitiliste otsuste eest on Eesti tituleeritud endise idabloki edukaimaks reformiriigiks. Kommuniste, kelle rajatud institutsionaalset raamistikku lõhkuda ja millele  vastanduda, enam ei ole. On vaja mingit muud sunnimehhanismi. Lätit „aitas” IMF, aga meid …?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming