Miks nad teevad enamasti enamjagu asju valesti?

Hannes Rumm

Ülekuulamise tüüpi intervjuudes on poliitikutel sama vähe lootust õiglasele otsusele nagu omal ajal NKVDs. 1964. aastal arvas kolmveerand ameeriklastest, et nende valitsus teeb enamasti õigeid asju. Sajandivahetuseks oli selles veendunud veel ainult veerand ameeriklastest. Asjatult rõõmustasid siinkohal need, kellele üliriik USA närvidele käib. Euroopas pole asi sugugi parem. Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa inimesed on väga rahul eluga oma kodumaal, ei soovi sealt ära kolida ning toetavad põhimõtteliselt demokraatlikku valitsemiskorda. Ent oma valitsust usaldavad nad üha vähem.

Sama trend on kahjuks täheldatav ka Eestis, kus avaliku arvamuse küsitlused näitavad enamasti väikest usaldust valitsuse vastu. Riigikogu ja erakondade reiting on veel märksa madalam. Toompea lossist halvema kuvandiga hoonet on Eestis raske leida, isegi Patarei vangla paistab varsti parem välja. Toompeal kogunevad paljude kodanike arvates iseäranis kurjad ja kiimalised inimesed, Patarei vanglas on istunud aga nii lugupeetud inimesed nagu Jaan Kross ja Friedebert Tuglas.

 

Vietnami sõda mõjutab tänini

?Kui inimesed arvavad, et valitsus on ebapädev ning seda ei saa usaldada, siis panustavad nad tõenäoliselt vähem nii olulistesse asjadesse nagu maksudollarid ja vabatahtlik seaduskuulekus, helged noored inimesed ei lähe aga valitsusasutustesse tööle,? tõdes tuntud ameerika analüütik Joseph S. Nye mõned aastad tagasi ajakirjas Foreign Affairs. Nye hoiatas võimaliku allakäiguspiraali eest: ilma korralike maksulaekumisteta ning seaduskuulekate kodaniketa ei saa valitsus edukalt tegutseda. Kui valitsus ei saa edukalt tegutseda, siis kasvab kodanike rahulolematus ning võõrandumine veelgi.

Põhjusi, miks kodanikud kaotavad valitsuse vastu usalduse, on välja pakutud palju. Mõned neist sobivad selgitama sama suunda Eestis, mõned mitte. Ameeriklaste usaldust oma valitsuse vastu kahandasid järsult kaks rasket traumat: Vietnami sõda ja Watergate?i afäär. Muuseas, eelmisel nädalal käis Tallinnas Rootsi minister Per Nuder, kelle vanaema oli Eestist pärit paadipõgenik. Nuder sõnul tekitas Vietnami sõda Rootsi noortes väga tugevat vastuseisu ja kuna sama põlvkond on praegu võimul, siis rikub kuuekümnendatel tekkinud Ameerika-vastasus tänini Rootsi suhteid USAga. Peaminister Göran Persson on hoidnud nii Bill Clintoni kui George Bushiga tihedaid suhteid, kuid sotsiaaldemokraatlikus erakonnas on see Perssonile tekitanud palju vastaseid. Õnneks pole pärast taasiseseisvumist Eestis olnud ühtki Vietnami sõjaga võrreldavat kriisi ning ükski meie tipp-poliitik pole jäänud vahele nii autu käitumise ja jõhkra valetamisega nagu Richard Nixon.

Ühe valitsuse usaldusväärsuse languse põhjendusena on toodud asjaolu, et valitsusaparaat kasvab kiiresti, on järjest võimuahnem ning sekkub üha rohkem igasuguste elualade korraldamisse. Eesti valitsusi on tavapäraselt iseloomustanud vastupidine käitumine: pigem on riigi rolli kärbitud nii palju, et see on kodanike enamuse võimust eemale ehmatanud. Tavaarusaama kohaselt on riigiametnikke ka Eestis mõttetult palju, kuigi meie riigiaparaat on Euroopa naabritega võrreldes väike. Ent ametnike armee põlastamine pole kunagi kujunenud avalikkuse tähelepanu keskmesse tõusnud probleemiks.

Üheks valitsuse usaldusväärsuse vähenemise põhjuseks peetakse korruptsiooni. Madala korruptsioonitasemega riikide puhul osutatakse asjaolule, et pigem pole usalduse vähenemise põhjus mitte korruptsioon, vaid ajapikku välja kujunenud veendumus korruptsiooni laias levikus. Korruptsiooni kuldajastu Eestis lõppes siis, kui Tallinna kesklinna valitsusse töölesaamine ei tähendanud enam automaatselt miljonäriks saamist. Eesti ajakirjandus on korruptsiooni teemat süstemaatiliselt käsitlenud viimastel aastatel, sama on püüdnud teha Res Publica. Loodetavasti väheneb suurema tähelepanu tulemusena korruptsioon, kuid selle protsessi kahjuliku kõrvalnähuna kujuneb avalikkuses arusaam: kus suitsu, seal tuld, järelikult varastavad ja kuidas veel!

2003. aasta valimistel rõõmustas mitu erakonda eratelekanaleid sellega, et ostis sadade tuhandete kroonide eest reklaamiaega konkurentide halvustamiseks. Negatiivne reklaam võib küll valimiskampaania ajal tõhus olla, kuid pikapeale kisub see alla kogu valdkonna ning kõigi poliitikute maine. Niinimetatud Teise maailmasõja efektiga tähistatakse nähtust, mille kohaselt on kodanikkonna ootused liiga suured ning valitsused ei suuda neid täita. Teise maailmasõja järel olid sõjast ja sellega kaasnenud raskustest väsinud inimeste ootused väga suured ning kui järsku pööret paremusele ei tulnud, siis tähendas see rekordiliselt madalat toetust näiteks president Harry Trumanile.

 

?Halb? poliitik  ?hea? parteitu

Sama efekt toimis Eestis 90. aastate alguses. Kuna laulva revolutsiooni järel olid ootused väga kõrged, tekitasid piinarikkad muutused ma­jan­duses ning sellega kaasnenud varanduslik kihistumine seda suuremat pettumust. Seejuures võivad kodanike ootused olla päris irreaalsed. Mille alusel saab üldse hinnata valitsuse käitumist? Valitsust võib võrrelda eelkäijatega, naaberriikide valitsustega, erasektoriga. Ent kõik need mõõdupuud on vigased; näiteks majanduskeskkonna järsk muutus ei sõltu Eesti-suguse väikeriigi puhul peaaegu üldse valitsusest. Mart Laari juhitud valitsus alustas 1999. aastal olukorras, kus Vene kriis oli majanduskasvu muutnud miinusmärgiliseks ning riigi kulusid tuli järsult vähendada. Juhan Partsi valitsus on alates 2003. aastast nautinud olukorda, kus viie-kuue protsendiline majanduskasv laseb valitsusel lahedasti riigi kulutusi suurendada. Ometi on Partsi valitsuse usaldusväärsus tänavu samuti langenud. Põhjuseks see, et Res Publica tekitas võimule pürgides enda suhtes väga suured ootused, mis ei ole seotud majandusnäitajatega ning mida on vaat et võimatu täita.

Usaldust valitsuse vastu nii meil kui mujal on kindlasti mõjutanud ajakirjanduse hoiak. Nii trüki- kui teleajakirjanduse uudised on muutunud negatiivsemaks, ajakirjanikukesksemaks ning asja olemuse asemel nii konfliktikeskseks kui ei iial varem. TV uudistesaates pole enam oluline, mida intervjueeritav minister stuudios ütleb, vaid see, kui agressiivsed on küsimused, kui kalk saatejuhi hääl. Televisioonis mõjutab vaatajaid emotsionaalselt jutu sisust rohkem pilt. Ülekuulamise tüüpi intervjuudes on poliitikutel täpselt sama vähe lootust õiglasele otsusele nagu omal ajal NKVD uurija juures. Ajakirjandus rahuldab massimaitset muu hulgas ka sel moel, et järjest rohkem vaenatakse poliitikuid. Kui konfliktis on üks osapool poliitik, on 99% juhtudest tema ?halb? ning oponent ?hea?.  Jaak Aaviksoo nägi hiljutises praamikonfliktis ohtu koguni rahvuslikule julgeolekule ning osutas Eesti Päevalehes hoiatavalt, et kuigi poliitikud ja ametnikud kaitsesid selles tülis avalikku huvi, ei tajunud suur hulk ajakirjanikke ja tavakodanikke rollijaotust sugugi sellisena: ?Konflikti ümber toimuva kajastustest aimub aga veel üks probleem, mis vahest eelmise oma olulisuselt ületabki. Arvestatav osa avalikkusest on seisukohal, et vaat mis vahvad rehepapid need Saaremaa Laevakompanii mehed, kes ministritel ja riigil naha osavasti üle kõrvade tõmbavad.?  Valitsuste vähese usaldatavuse olulisim põhjus on Eestis ilmselt siiski erakondade nõrkus. Valitsuse moodustavad erakonnad ning kui nende usaldusväärsus on kõigist institutsioonidest madalaim, siis mõjutab see loomuldasa valitsuse mainet. Toon sellise näite. Sõltuvalt sellest, millises rollis esineb ajakirjanduses Toomas Savi, muutub suhtumine temasse. Suusaliidu president on palju lugupeetum Toomas Savi kui europarlamendi liige Toomas Savi. See viimane on omakorda palju lugupeetum mees, kui Reformierakonna liige Savi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht