Miks jääb ideoloogiate tõus hukkamõistuta?

Andrei Hvostov

  Euroopa haritlaskond, Eesti oma kaasa arvatud, vaatab Vana Maailma islamistumist tuima osavõtmatusega pealt.

 

 

Kirjanik Thomas Mann on 1937. aastal kirja pannud järgmise mõtte: “Ma ei suudaks end kunagi sundida ütlema midagi halba uue Venemaa kohta, ehkki seal toimuv jääb arusaamatuks.” Viimased sõnad  “wenig durchsichtig” tähendavad sõna-sõnalt “vähe läbipaistev”. Läbipaistmatud, s.t arusaamatud olid kirjanikule ilmselt stalinlikud näidisprotsessid trotskistide ja teiste rahvavaenlaste üle.

Thomas Manni pihtimus tekitab mitmeid küsimusi. Praeguses kontekstis põhiline kõlab nii:  miks ta ei suudaks midagi halba öelda uue, see tähendab stalinliku Venemaa kohta? Ta polnud ainus kirjanike ja filosoofide hulgas, kes “ei suutnud”. Kommunistlik idee paelus paljusid lääne intellektuaale, selle kohta on viimase kümne aasta jooksul kirjutatud põhjalikke käsitlusi. Toon nende hulgast esile Prantsuse ajaloolase François Furet’ raamatu “Illusiooni lõpp”. (Furet on meil tuntud ennekõike sellega, et koostas ja kirjutas eessõna kogumikule “Kommunismi must raamat”.)

Et paljud lääne haritlased lasksid end võluda totalitaarsetest režiimidest, leiab tõestust ka natsionaalsotsialismi näitel. Siingi poleks mul vaja hakata nimesid loetlema, sest küllap teavad kõik meie hulgast, millise meelsusega olid Martin Heidegger, Knut Hamsun, Carl Schmitt, Ernst Jünger, Ezra Pound, Salvador Dalí. Veelgi enam, paljud natsliku liikumise suurkujud olid haritlased: Goebbels, Speer, Rosenberg.

Või kuhu liigitada Hitler? Tal puudus akadeemiline haridus, aga see ei tee temast veel väikekodanlast või proletaarlast. Vaadates tema noorpõlvehuvisid ja harrastusi Viini perioodil, tuleb möönda, et need olid eranditult vaimset laadi: muusika, arhitektuur, lugemine, maalimine, parlamendiistungite külastamine. Kui kujutada sellist noort inimest ette tänases Tallinnas, siis ei näeks me teda iial skinhead’ide kambas või kusagil “Õllesummeril”. Küll aga Estonia teatris, riigikogu istungitel külaliste rõdul või näiteks Sakala keskuse ees rusikat viibutamas. 

 

Kust ja kelle toel võrsuvad Hitlerid?

 

Eelmisel aastal, kui Jürgen Rooste esitles oma luulekogu Vanalinna Muusikamaja õues, sattusin ma seal istuma ühe meie kultuurikorüfeega samasse lauda. Ma ei ütle tema nime, vihjan vaid, et ta on praegu ühe kultuuriväljaande peatoimetaja. Ta oli sel hetkel juba üpris lüürilises meeleolus, vaatas hella pilguga esitlusele tulnud rahvast – seal oli nagu ikka kõiksugu karvaseid ja sulelisi – ning ütles, et jumal küll, millised värdjad! Ning lisas kohe tundeliselt: “Aga nad on omad värdjad!”

See oli kohutavalt naljakas ning väga täpne. Julgen öelda, et määratlus “oma värdjas” käib sajaprotsendiliselt ka paljude minevikuboheemide kohta. Haritlaskonna keeldumine tunnistada, et Hitler on “oma värdjas”, võiks olla pikema jutu teema. Aga see ei ole minu praeguses mõttekäigus põhiline. Piirdun teesiga, et haritlaskonna eneserefleksioon on problemaatiline.

Bertolt Brecht hakkas pärast Stalini surma väitma, et diktaatori isikukultuse tekkes olid süüdi harimata rahvamassid. Brecht pesi käed puhtaks: vaimuinimesed ei osalenud selles, pööbel oli süüdi. Muuseas, Brecht ise oli Stalini preemia laureaat.

Ma tulen tagasi alguses kõlanud Thomas Manni sõnade juurde, et ta ei suudaks öelda midagi kriitilist stalinliku Nõukogude Liidu aadressil. Paljud tema tsunftikaaslased ei leidnud samal ajal sõnu hitlerliku Saksamaa kritiseerimiseks. Enesetsensuur, mis muud.

See ei olnud seotud kartusega NKVD või Gestapo ees, sest need, kes ei “leidnud sõnu”, elasid vabas, demokraatlikus ühiskonnas. Thomas Mann elas 1937. aastal Šveitsis. Ta ei elanud Moskvas. Ta ei olnud Bulgakovi olukorras, kelle puhul “suutmatust leida sõnu” oleks väga lihtne seletada. Miks olid lääne haritlased ja kirjanikud sellised mökud?

Neid põhjusi on muidugi palju, aga üks, ja mitte vähetähtis, oleks kindlasti väljendatav lapse ja pesuvee metafooriga. Kõigepealt suutmatus kritiseerida kommunismi. Muidugi nägid paljud haritlased kommunistlikus klassivõitluses suurt ohtu, kuid nad võisid takerduda küsimuse taha, kas on moraalne õõnestada töölisklassi üritust. Proletariaadi kui rõhutud klassi saatus oli XIX sajandi ning XX sajandi alguse haritlaskonna hingel üks suur ja raske kivi.

Zola “Söekaevurid”, Dickensi looming, meie oma Eduard Vilde lõpuks. Kunagi nõukogude ajal kuulsin ühe kirjandusõpetaja suust lauset “Juhan Sütiste loomingu läbivaks teemaks on töömehe rakkus käed”. See võis olla ka Gustav Suits või Rudolf Sirge, kelle loomingu läbivaks teemaks see oli, ma enam täpselt ei mäleta. Aga see pole siin tähtis. Mis ma tahan öelda, on see, et vaid suur tõbras saab töömehe rakkus käte peale sülitada. Hakata avalikult maha tegema kommunistliku partei manifesti, bolševistlikku revolutsiooni, kommunistlikku internatsionaali ning lõpuks stalinlikku Nõukogude Liitu, mis oli töörahva tõeline kodumaa…? See tundub keeruline, lausa võimatu.

1930. aastal ilmus Noor-Eesti kirjastuses raamat pealkirjaga “Tänapäeva Venemaa”. See oli reisikiri, mille olid kirjutanud Aleksander Antson ja Rudolf Sirge. Neli nädalat tiirutamist mööda Vene avarusi veensid reisimehi lõplikult, et kommunism on tee tulevikku.

Rudolf Sirge väljendab oma lõpulausetega äratundmist, et kui keegi üldse Eestit selles maailmas ohustab, siis kindlasti pole see Nõukogude Liit.  Milline oli kriitikute reaktsioon Antsoni ja Sirge raamatule? Esimese vabariigi tuntud esseist, toimetaja ning kriitik Bernhard Linde andis sellele reisikirjale üpris karmi hinnangu, liigitades raamatu punaste propagandateoste hulka.

 

 

Kes kirjanike ning haritlaste hulgast tahaks sülitada tööliste rakkus kätele?

Linde kriitikat võib lugeda ajakirjas Eesti Kirjandus 1931. aasta alt, ma tsiteerin tema enda pihtimust leheküljelt 300. Linde: “Kõigepealt olgu märgitud, et nende ridade kirjutaja ei kuulu nende kilda, kes põhimõtteliselt eitavad kõike, mis on sündinud loovatel aladel Nõukogude Venes, et ta tunnustab ja austab seda suurt kultuuritööd, mis enamlised võimud on teinud oma võimuloleku aegadel.” Linde saatusest nii palju, et ta ei läinud 1944. aastal läände, oma elu viimased aastad veetis ta nõukogude vangilaagris, ilmselt kodanliku natsionalistina. 

Miks põlastada Thomas Manni, kui meil Eesti kirjanduses on olemas Antson, Sirge, Andresen, Vares-Barbarus ja isegi Bernhard Linde; Linde, kes “tunnustab ja austab” enamlike võimude suurt kultuuritööd. Kes kirjanike ning haritlaste hulgast tahaks sülitada proleedi rakkus kätele? Parem on siis juba vaikida. Ei pea tingimata Stalinile takka kiitma, ehkki paljud seda tegid, aga mida võis teha, oli lihtsalt suu kinni hoida. 

 Nüüd järgmine punkt: suutmatus kritiseerida natsismi. Eriti tugevad vaikijad olid Briti intellektuaalid, aga see laieneb ka Prantsuse kirjarahvale. Mis võib olla põhjus? Nagu ajaloost mäletame, tehti pärast Esimest maailmasõda kaotanud pool ehk siis Saksamaa kõiges juhtunus ainusüüdlaseks. Sakslasi karistati rängalt: reparatsioonid, piirangud, anneksioonid, lausa okupatsioonid (Ruhri piirkonnas) jne, jms. 

Ajalukku on see ebaõiglus läinud kui Versaille’ diktaat. Tehtud ebaõiglus põhjustas võitnud riikide intellektuaalidele südametunnistuspiinu. Praegu on see unustatud, aga 1930ndatel oli see Briti ja Prantsuse poliitikas üks määravatest teguritest. Kui Hitler tuli võimule lubadusega Versaille’ diktaat, või, nagu tema ütles, Versaille’ häbi igaveseks ajaks maha raputada, siis leidis ta nii Londonis kui Pariisis paljude hulgas mõistmist.

Näiteks Leni Riefenstahl sai oma propagandafilmiga “Tahte triumf” just sel ajal maailmakuulsaks. “Tahte triumf” vändati 1934. aastal Nürnbergis natsipartei üleriigilise kokkutuleku ajal. Seal on näiteks üks selline lõik, kus öeldakse ühemõtteliselt, et Saarimaa kuulub Saksa riigile ja natsioonile. Saarimaa oli tollal Prantsusmaa hallata. Ja ometigi sai Riefenstahli film kuldmedali ning ovatsioonide osaliseks just Pariisis. See oli 1937. aasta maailmanäituse ajal.

Saksamaale oli pärast Esimest maailmasõda liiga tehtud ja kõik südametunnistust evinud inimesed Euroopas said sellest aru. See on ka põhjus, miks natside triumfikäiku vaadati nii Londonis kui ka Pariisis tegevusetult pealt. Sakslastele oli üks kord liiga tehtud, kes söandanuks oma hingele võtta selle patu kordamist?

 

 

Vaid huligaan Juku-Kalle reageeris adekvaatselt

 

Ja nüüd tänaste vaevuste juurde. Lääne-Euroopa on põrkunud islami radikaalidega. Praegu ja siin, mitte kusagil Afganistanis või Iraagis, vaid omaenda kodus. Ma ei hakka pikalt näiteid tooma, enne läheb päev looja, kui ma jõuan üles lugeda, mida ma olen käesoleva aasta kestel kuulnud ja lugenud. Üks näide vaid: Hollandis toimus selle aasta veebruaris islamile pühendatud konverents, kus osalenud väliskülalistele pakuti võimalust viibida Hollandis varjunime all ning tagati ka isiklik ihukaitsja. See oli akadeemiline konverents. Nii palju siis Hollandi vabadustest ja liberaalsest vaimust.

 

 

Miks jääb ideoloogiate tõus hukkamõistuta? 

 

Euroopa haritlaskond, Eesti oma kaasa arvatud, vaatab Vana Maailma islamistumist tuima osavõtmatusega pealt. Ainus, kes reageeris meil siin Eestis Taani karikatuuritülile adekvaatselt, oli tuntud huligaan Juku-Kalle Raid. Tõsi, ka tema reaktsioon saabus suure hilinemisega. Miks me oleme sellised tahtetud?

Mõningates riikides nagu Holland, Belgia, Taani ja Itaalia on asi sinnamaale jõudnud, et kriitikute suu vaikib hirmust: kriitiku elu võib ohtu sattuda, kindlasti võib selle väga ebamugavaks teha. Ent hirm oma elu pärast pole peamine.

 

Inimnäoline islam?

 

Hiljuti ilmus meil raamatulettidele üks tähelepanuväärne teos pealkirjaga “Inimnäoline islam”, autoriteks Jaanus Plaat, Tiit Pruuli ja Jaan Tätte. See on fotoalbum, mille pildid on varustatud laialdaste kommentaaridega. Ja see kõik on väga tore. Problemaatiline on raamatu pealkiri.

Maailmarändurid Plaat, Pruuli ja Tätte ning terve hulk teisi toredaid ja tarkasid Eesti inimesi on külastanud võõraid maid ja rahvaid, on nähtut pildistanud ning meile reflekteerinud. “Reflekteerima” on võõrsõna, pealkirja see ei sobi, aga olgu siis raamatu pealkiri kas või “Peegeldatud islam” või “Tunnetatud islam” või “tõlgendatud”. Aga on “inimnäoline”. Milline nonsenss!

Islam nagu kõik teised religioonid või ideoloogiad, on inimese looming ja seega on islam juba olemuslikult “inimnäoline”. Mida muud see olla saabki?!

Ent ma ei eksi vist, kui ütlen, et “inimnäolisusel” on siin teine tähendus, apologeetiline. Raamatu pealkiri on selline ühel kindlal põhjusel: eurooplasel, praegu siis eestlasel, on hirm islami ees. Meie endi tähelepanekud siin Euroopas võivad olla natuke teistsugused. Ma ei räägi praegu terroristidest.  

Prantsusmaal sunnitakse igal aastal 70 000 naist vastu tahtmist abielluma; sunniviisiliste abielude probleemiga on seotud ka hiljutine abiellumisvanuse tõstmine Prantsuse naistel 15 aastalt 18-le. Ma ei pea siinkohal eraldi ütlema, millise usukogukonna probleem on naiste sundimine vastumeelsesse abiellu.

Berliinis ollakse hädas noorte türgi naiste tapmisega nende enda perekonnaliikmete poolt (ei allu perekonna meesliikmete tahtele, teevad neile “häbi”). Me oleme neist asjust kuulnud.

 

Euroopa islamistumine

 

Aga me eelistame vaikida. Nii nagu omal ajal ei söandatud öelda halba proletariaadi kodumaa ning tema võitlusliku avangardi – kommunistliku partei kohta, nii nagu natuke hiljem ei söandatud esineda üleskutsega saksa rahvust veel kord alandada, võttes talt võimaluse uue maailmasõja vallandamiseks, nii ei söandata nüüd, XXI sajandil, võidelda Euroopa islamistumisega.

Islami ükskõik milliste tahkude kritiseerimine tähendab seda, et kriitika väljendaja peab oma ülejäänud elu pühendama enda õigustamisele, et ta pole ksenofoob; et temas ei kõnele ristisõdalase madalad instinktid; et ta pole rassist ega valge suprematist või eurotsentrist. See on meie hirmude allikas, see on enesetsensuuri põhjus.

 

Konverentsil “Paabeli raamatukogu”

16. XII 2006 peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht