Miks ei ole lahe maailma parandada?

Gustav Kalm

Kuniks meie ihad on määratud domineeriva kapitalistliku korralduse poolt ja me ei suuda neid muuta, ei saa ka maailma radikaalne muutmine lahedaks.

Juba mõnda aega painab mind minu põlvkonna ja minu enda passiivsus ning võimetus võidelda õiglasema maailmakorralduse eest. Ehkki võime olla kriitilised ja umbusklikud valitseva kapitalistliku pseudodemokraatliku ühiskonna ja maailmakorralduse suhtes, ei soovi me ometi suurt midagi ette võtta, et maailma paremaks muuta. Kõlab pateetiliselt? Tõenäoliselt. Just sellest tahangi rääkida, miks see pateetiliselt kõlab ja kuidas see pateetiline kõla meid tegudest eemal hoiab.

Oleks vale öelda, et praeguse ühiskonnakorralduse vastu pole üldse astutud. Viimase majanduskriisi aegu tõusid esile Occupy!, Indignados, araabia kevad ja Pariisi ja Londoni eeslinnade mässud, kõigis läbivaks teemaks frustratsioon poliitmajandusliku korra pärast. Ehkki need sündmused leidsid meedias küllaltki laia kajastuse ja tihti ka heakskiidu, jäädi valdavalt vaid kriitiliseks valitseva korra suhtes, suutmata vastukaaluks esitada alternatiivse ühiskonnakorralduse positiivseid kuvandeid.

Üks potentsiaalne seletus loidusele ja mõttemaailma suletusele on see, et kapitalism laseb meil elada illusioonis, et maailm muutub paremaks, ilma et tegelikult midagi muutuks. Popmõtleja Slavoj Žižeki järgi pakub kapitalismi uusim vorm – kultuuriline kapitalism – võimaluse tarbida maailma paremaks muutmist elustiilina.1 Enam ei pea tarbimistsüklis osaledes tundma end süüdi, et oleme panustanud üleilmsesse kapitalismi, vaid saame sama tarbimisakti sees juba osta maailmaparandamise tunde. Mitmed indulgentsid lubavad meil elada tarbijaühiskonnana ning seejuures tunda, et seisame õiglasema ühiskonnakorralduse eest. Žižek toob näite Starbucksi kohvikust, kus tarbija ei osta mitte lihtsalt plastiktopsis kohvi, vaid terve kohvikultuurilise tarbimiskogemuse. See sisaldab pigem kallist 86% ulatuses õiglase kaubanduse kohvi, pehmet interjööri ja lubadust, et osa kalli kohvi hinnast läheb heategevusse. Nii et kaks ühes: papptopsis kohvi ostnu on õnnelik, sest saab rahuldada oma tarbimiskire läikivas ja meeldivas kohvikus, ühtlasi tunneb ta end ka parema inimesena, sest on oma ostuga toetanud vaeseid põllumehi kusagil arengumaal.

Maailmakorra muutmise pakendamine on aga laiem. Mõelgem näiteks ohtrate arenguabiprogrammide ja MTÜde peale, mis etendavad maailma paremaks muutmist. Mis kuradi MTÜd ja arenguabi, kui meie ehk läänlased2 oleme demokraatia loosungi all ise püsti pannud praeguse rahvusvahelise majanduspoliitilise raamistiku, kus endised koloniaalriigid on majanduslikus sõltuvuses vanadest emamaadest ning rahvusvaheline ebavõrdsus pole sugugi taandunud?3 Nende kahe liikumise taga on muidugi erinevad inimesed ja organisatsioonid, kuid üldine pilt on umbes selline: meie riikide poliitikud on loonud üleilmse majanduspoliitilise struktuuri, mis vastupidi uhkele arengu ja võrdsete võimaluste retoorikale ei soosi maailma vaesemate riikide rikkamatele järelejõudmist, vaid kinnistab varalise ebavõrdsuse stagneerumist rahvusvahelisel tasandil.4 Kaastundlikud läänlased, kes ei ole julgenud või osanud poliitiliselt teistsugust korda nõuda, on asutanud mitmeid organisatsioone, millega leevendada valitsuste rajatud süsteemi ebaõiglust. Lõpuks saamegi elada tarbimisühiskonnas, mis püsib arengumaade odaval tööjõul, ilma et peaksime end selles ebavõrdsuses süüdi tundma, sest usume, et abiprogrammidega ju panustame nende vaeste riikide arengusse.

Kultuurilises kapitalismis on iha mõelda ringi senine elukorraldus kanaliseeritud ähmasesse hipsterlusse, mis erineb varasematest alternatiiv- või vastukultuurilistest liikumistest paljuski just selle poolest, et välisest hoolimata ei olda ideeliselt vastu olemasolevale korrale, vaid lihtsalt etendatakse antikapitalistlikku elustiili tarbimiskultuurina. Popp on olla roheline ja käia riidest kotiga poes orgaanilisi porgandeid ostmas, kuid tüüp, kes päriselt üritab oma ökoloogilise jalajälje ühe peale viia, on tõenäoliselt marginaalne ohmu. Tung muuta valitsevat korda on suudetud pakendada kapitalistlikult tarbitavaks elustiiliks.

Kultuurilise kapitalismi indulgentsid on kahtlemata mõjusad, kuid vaevalt piisavad seletamaks üldist passiivsust. Näiliselt antikapitalistliku elustiili tarbimine saab lõpuks siiski vaid ajutist lahendust pakkuda. Kalamajas töölis­agulist uusromantilise elamise loomine ja kulunud nõukogudeaegses toolis fair trade latte lürpimine saavad üksnes hetkeks jätta mulje, et elame postmaterialistlikus heaoluühiskonnas. Piisab, et hoomame Kalamaja tänavatel hulkuvaid liimik-lapsi ja vaeseid alkohoolikuid või saame teada, et popis nõukogudeaegse mööbliga kohvikus saab kelner tunnis vähem palka kui maksab latte. Mis takistab meid soovimast näha? Mulle tundub, et nägemine, ühiskonnakorralduse puudujääkidele osutamine ja radikaalselt teistsuguse nõudmine lihtsalt ei paista meile lahedad.

Kui 1960ndate lõpus astusid üliõpilased ja töölised mitmel pool Euroopas ja Ameerikas saabuva tarbimisühiskonna ikke vastu üles ning nõudsid suuremat isiklikku vabadust – olla priid seksuaalsetest ja kultuurilistest piirangutest, siis pöördusid nad vastu domineerivale esteetikale. See vastuseis oli lahe. Vastupidiselt 1968. aasta sündmustele on tänased tõsised süsteemivastased harva lahedad. Karvaste hipide või nüüdisaegsete keskkonnajüngrite toon on süüdistav. Nende esteetika ei kõnele uuest põnevast poliitikast või ühiskonnakorraldusest, vaid nad on koledasti riides ja ajavad vandenõuteooriaga sarnanevat juttu näiteks sellest, kuidas maailma valitsevad kurjad seemnetootjad. Isegi kui selles seemnetootjate jutus mingi iva on, siis sellises vormis on seda väga raske tõsiselt võtta. Kriitiline diskursus on paraku liiga tihti Jüri Lina nägu.

Ka Occupy Wall Streetist ei jäänud lõpuks meelde mitte põnevad ideed senikuulmatust uuest ühiskonnakorraldusest, vaid hala, kui ebaaus on varajaotus Ühendriikides ja kui jõhkrad, ihned ja rumalad on pangad. Kui 1968. aasta oli Pariisis meeleavaldajate deviisiks „Olge realistlikud, nõudke võimatut!”, siis 2011. aasta New Yorgi meeleavaldustel skandeeriti lihtsalt „Meie oleme 99%”. Unistused on asendunud igava vingumisega. Nende retoorika, kes soovivad ühiskonnakorralduses radikaalseid muutusi, on viletsam ja igavam kui kultuurilise kapitalismi vinged vidinad, mis sest, et närustes tingimustes toodetud. Üldiselt, Davos on läikivam ja ägedam kui World Social Forum.

Võiks arvata, et radikaalsem ühiskonna muutmise tung võiks tulla akadeemilisest maailmast või kunstike seast. Kuid mõlemas pole kriitilise tegutsemise sihiks mitte tung maailma muuta, vaid praeguses maailmas karjääriredelil tõusta. Kas kunstimaailm, mis flirdib nüüdisaegsete marksistlike filosoofidega, ent tegelikult soovib ennekõike ikkagi „Art Basel’il” eputada, on see koht, kust oodata tõsiseid teisitimõtlejaid. Akadeemiline maailm, kus sotsiaalteadused, k.a majandusteadus, on radikaalselt kriitilise mõtlemise hüljanud ning kus humanitaaria soppidesse eksinud kriitiline diskursus on valdavalt Jüri Lina nägu, on impotentne.5 Kuulsamate ühiskonnakriitiliste autorite loomingu tundmisest on saanud osa kultuurilisest kapitalist, millega tõsta oma mainet ja väärtust loomeinimeste või humanitaaria klikis. Vastupidi sellele, mida võiks naiivselt loota, ei ässita Giorgio Agambeni loomingu tundmine mitte maailma muutma, vaid annab võimaluse kirjutada artikli, mis ETISe kirjena tõotab palgatõusu ja mille õllelauas mainimine pälvib vestluskaaslaste noogutusi.

Kuid see, et süsteemivastaste seisukohtade eest seisavad tõsimeeli vaid marginaalsed tüübid ja et kriitilise diskursuse kõrvale pole kerkinud atraktiivseid alternatiive, ei ole iseenesest loiduse põhjus. Need on samuti selle loiduse kaasproduktid. Mariann Tihane kirjutas oktoobri Müürilehes, et nihilism on meie kaasajal poliitikast mõtleva inimese ainus mõistlik positsioon.6 Ei ole mõtet joosta vastu seina, mille on ehitanud sinu enda sõbrad ja perekond, kelle elu on mõtestatud praeguses korras.

Võimetus sekkuda on kinni tunnetusliku jagamise korras, kus iha teistsuguse ühiskonnakorralduse järele on hereesia. Suurem osa läänlasi peab tänapäevast segu kapitalismist ja esindusdemokraatiast ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks ja paratamatuseks. Ühes hiljutises intervjuus kirjeldas filosoof-antropoloog Bruno Latour, kuidas loodusteaduste taustaga üliõpilased võtsid ühes tema antud seminaris üsna kergekäeliselt omaks, et loodus on ajalooline konstruktsioon, kuid keeldusid loobumast vaatamast turge kui loodusnähtust.7 Whitehead oli vastuvõetav, aga Polanyi ajas nad raevu. Niisugune mõtlemine on valdav. Praegune kapitalism on ainuvõimalik ja ainuõige kord ning midagi radikaalselt teistsugust nõuda on – radikaalne. Ja radikaalne olla ei ole lahe. Sellesse loiku julgevad astuda vaid üksikud, kes kas ei oska või ei soovi end valdavasse lahedusse paigutada. Seetõttu on ka nende ideede keel ja ilme tihti marginaalsed ja ebaapetiitsed.

Sattusin hiljuti peale ühele inter­vjuule ammu moest läinud 1960ndate kultusmõtleja Herbert Marcusega, kus ta ütleb: „Kvalitatiivne muutus, mida on tarvis millegi seninägematu ehk tõeliselt sotsialistliku ühiskonna rajamiseks, ei sõltu mitte kvantitatiivsetest majanduslikest väärtustest, vaid pigem esteetilistest kvalitatiivsetest väärtustest. Selleks muutuseks ei piisa ihade rahuldamisest, vaid on vaja muuta neid ihasid endid.”8 Meie sihiks ei pea olema vältimatult „tõeliselt sotsialistlik” ühiskond, kuid kuniks meie ihad on määratud domineeriva kapitalistliku korralduse poolt ja me ei suuda muuta neid ihasid endid, ei saa ka maailma radikaalne muutmine lahedaks.9

1 Slavoj Žižek, First as Tragedy, then as Farce. Verso, 2009.

2 Eestis on vahel kombeks vastandada Eestit läänele, sest koloniaalajastu hiilgeajal oli siinne maalapp osa Vene impeeriumist ja hiljem olime osa Nõukogude Liidust. Euroopa Liidu liige Eesti on aga ka rikaste riikide klubi OECD liige ning ÜRO on arvanud Eesti kõrgelt arenenud riikide hulka.

3 Üleilmse majandusliku ebavõrdsuse mõõtmine on jätkuvalt keeruline, kuna riikide mõõtmisi on omavahel raske sobitada. Viimase kahekümne aasta trend tundub olevat, et maailma vaeseimate olukord pole suurt muutunud, Kagu-Aasia kesklasside elatustase on märgatavalt paranenud, lääneriikide keskklasside elatustase püsinud kas sama või vähenenud ning globaalse 1% või vähema rikkaimate sissetulekud kasvanud. Vt Branko Milanovic, Global Income Inequality in Numbers: in History and Now – Global Policy 4, nr 2 (2013), lk 198–208.

4 Veidi pehmo, kuid seetõttu pigem konsensuslik argumentatsioon sel teemal: Thomas W. Pogge, „World Poverty and Human Rights” (Polity, 2008). Üleilmse õigluse ja arengu diskursuste rivaliteedist nt David Kennedy, „The ‘Rule of Law,’ Political Choices and Development Common Sense“,„The New Law and Economic Development”, toim David Trubek ja Alvaro Santos (Cambridge University Press, 2006 lk 95–173).

5 Kriitilise diskursuse vananemise kohta vt Bruno Latour, „Why has critique run out of steam? From matters of fact to matters of concern“, Critical inquiry 30, nr 2, 2004, lk 225–248; Peter Sloterdijk, „Sphären. Plurale Sphärologie: Band III: Schäume” (Frankfurt am Main 2004, Suhrkamp); Jacques Rancière, „Les mésaventures de la pensée critique“, Le spectateur émancipé (Paris, 2008 La Fabrique, lk 30–55).

6 Mariann Tihane, Error. Error. Does not compute. – Müürileht 22. X 2013, http://www.muurileht.ee/error-error-does-not-compute1/.

7 John Tresch ja Bruno Latour, Another turn after ANT: An interview with Bruno Latour. – Social Studies of Science 43, nr 2 (28. II 2013): 311, doi:10.1177/0306312712468362.

8 Herbert Marcuse ja Richard Kearney, „The Philosophy of Art and Politics: A Dialogue between Richard Kearney and Herbert Marcuse”. (Art and Liberation, toim Douglas Kellner, 4 kd „Collected Papers of Herbert Marcuse”, Routledge, 2006, lk 225. G. K. tõlge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming