Miks Eesti vaimuilm ei laiene?

Amar Annus

  Hoolimata vastupidistest kinnitustest, ei ole Eesti tegelikult eriti väike maa. Arusaam Eesti väiksusest leiutati koloniaalajastul ja see peegeldab igati tolleaegset suurusehullust. Tänapäeval leidub Euroopas Eestist pindala poolest mitu väiksemat “suurriiki” nagu Holland, Šveits ja Belgia. Eesti rahvaarv on mainitud riikide omast mitu korda väiksem, kuid see on ajutine, osaliselt tingitud meie kohalikust kliimast ja ligipääsmatusest Nõukogude perioodil. Rahvaarvu väiksust võib pidada probleemiks, kuid maailma rahvastiku globaalset kasvu jälgides võib arvata, et avatuse tingimustes pole ka Eesti rahvastiku mitmekordistumine enam mägede taga. Eesti riigi ja keele säilides võib aastaks 2100 ette kujutada vähemalt kolmemiljonilise populatsiooniga ja kirju rahvastikulise koostistega riiki, kus vähemalt üks lingua franca on eesti keel.

Tõelisem probleem kui rahvastiku vähesus on sellest kaudselt tulenev avarama pilgu puudus. Eesti on ikka veel transiidimaa, kuhu tullakse elama või kus sünnitakse justnagu selleks, et siit peatselt kuskile mujale edasi siirduda. Meie korrumpeerunud ja populistlikke loosungeid levitav poliitiline ja halduseliit kultiveerib vaimuvaesust ega mõtle kaugemale ette mõnest aastast. On Eesti inimese õnn, et tal on võimalus minna tööle mujale Euroopasse. Sellega tekib vähemalt mingi surve Eesti avaliku sektori vastupidavusele ja kohalike seas üldiselt heaks kiidetud “õhukesele” riigile, kes mõtleks oma teenistujale muidu ainult kui tööorjale. Kas tõhus arstide streik Eestis olnuks mõeldav aastal 2003, kui Eesti ei olnud veel Euroopa Liidus? Kui madal peaks olema viimase peale alandatud tulumaks, et avalik sektor tõesti lõpuks kokku kukuks? Valitseva reformipartei populistlikku valimisloosungit võib ahnuse paheta inimene mõista just niimoodi: “Viime Eesti 5 rikkamat inimest 15 aastaga Euroopa 15 rikkama inimese sekka”. Ja see ilmselt ka saavutatakse.

Nõnda istub Eesti tööinimene pidevalt kohvri otsas, iga hetk valmis ära minema, imetledes silmanurgast transiidimaa kultuuri- ja äritegevust. Ja tal ongi tuline õigus, sest selline oma riigi ja rahva kohtlemine on alandav. Kuigi on juba aasta 2007, elab Eesti kultuur ja teadus endiselt peaasjalikult annetustest. Riigipoolsed annetused on väikesed ilmselt selleks, et omavahel tülli ajada potentsiaalsed eraldiste saajad ja sellega tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida. Aeg-ajalt kostab poliitikute suust küll annetuste suurendamise lubadusi, kuid lahendusi näidata siiski ei soovita.

Eestis pole uuemal ajal leida ühtegi soliidset teadusraamatukogu, viimati oli võib-olla XIX sajandil. Siin ei räägi ma mitte niivõrd infrastruktuurist, mida samuti rahastatakse halvasti, vaid pigem kogude soetamisest. Samas peaks vähemalt ühe igakülgselt kaasaegse teaduskeskkonna olemasolu olema riigi absoluutne prioriteet. Ühe tuntud ülikooli endise rektori suust kõlas hiljuti valimisreklaamis, et “teadmised on kolinud Internetti”, kuid see ütlus kajastas pigem reaalteadlase soovmõtlemist kui tegelikkust. Nõukogude aastakümnete kohal mustendab raamatukogude kollektsioonides suur auk, mida siiski, peamiselt eraannetuste abiga, on viimase 15 aasta jooksul pisut kohendatud. Kuid ajal, mil Eesti on olnud iseseisev, pole veel tehtud mingeid olulisi uuendusi ega investeeringuid, justnagu oleks tegemist kõrvalise asjaga. Ometi poleks hilja teadusraamatukogude taset otsustavalt tõsta kas või ühekordse rahasüsti abiga. Pealiskaudne arvutus näitab, et kui Tallinna ja Tartu teadusraamatukogude vahel jagada ühekordselt miljon eurot, viiks see hea kasutuse korral meie raamatukogud uue tasemeni. Summa on sama suur, kui mangusid Reformierakonna esindajad Eesti Raudtee endiselt omanikult Burkhardtilt viimase väitel raudtee riikliku tagasiostu toetuseks ning mida endine majandusminister suuremeelselt palus nimetada annetuse küsimiseks. Eesti transiitlikus ilmas on suur raha senini käinud kaarega mööda riigile olulistest ja strateegilistest kohtadest – kui kaua veel?

Internetis rippuv “Eesti teadusraamatukogude arengukava projekt” (Tallinn 2001), mille autoriteks olid PW Partners ja MRI Rimess, ütleb Eesti teadusraamatukogude (TRK) rahastamise kohta muu hulgas järgmist: “Tänane olukord, kus kindel finantseerimisskeem puudub, sarnaneb alustamisjärgus eraettevõtlusele, kus otsused/investeeringud tehakse minimaalse vajaduse piiril siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja kärpides siis ka veel natuke kõiki kulusid. Osad TRK-d on rahastatavad otse ülikoolide poolt (puudub kindel mehhanism), osa riigi poolt (enamus ka erinevate ministeeriumide kaudu) ning osa saab rahastatud muu ema-institutsiooni kaudu. Kõik see on viinud aastatega enamuse TRK-sid olukorda, kus pideva alafinantseerimise tõttu on praeguseks vajalikud suuremahulised ühekordsed investeeringud hoonetesse ja seadmetesse, ning ka komplekteerimise minimaalsele tasemele viimiseks oleks vaja vastavaid summasid suurendada vähemalt kahekordseks.”

Tuleb tunnistada, et dokumendis kirjeldatud olukord kestab tänini ilma suurema avaliku hukkamõistuta. Niisiis, kus on meie väidetavate juhtimisspetsialistide au, mõistus ja südametunnistus? Kas kuulekus parteile on endiselt tähtsam kui avalik huvi ja vajadus? Miks ei võiks Eesti muutuda Šveitsi, Hollandi ja Belgia taoliste “suurriikidega” sarnaseks või asuda vähemalt teele samas suunas?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming