Miks ajab kõik närvi?

MIHKEL MUTT

Olen ammu mõelnud, miks on ümberringi nii palju asju, mis närvi ajavad. Mis ajavad lausa vihaseks, panevad vanduma ja võtavad eluisu ära. Kas on tegemist fenomeniga, mida arstid nimetavad eufemistlikult ealisteks iseärasusteks? Jaa ja ei. Vanusega on see seotud niivõrd, kuivõrd minu sünniaastaga inimeste viis oma sotsiaalset ümbrust tajuda ning selles orienteeruda kujunes välja ühiskonnas, mis oli teist tüüpi ja on nüüdseks ajalukku kadunud. Kokkuvõtlikult ja erapooletult, nii ideoloogiavabalt kui võimalik öelduna: vanasti oli kõike lihtsalt palju vähem kui praegu. Vähem oli materiaalseid objekte meie ümber ja vähem oli kõiksugu vaimuelu avaldusi, ideid või teateid. Sotsiaalne maastik oli hõre, vahel suisa kõrb, vahel tundra, mõnel pool, näiteks kirjanduselus, vahel ka puisniit, ei enamat. Nüüd aga laiub mitmetasandiline laas alusmetsaga, võsaga kraaviservadel ja sihtidel, jäärakute ja kurude, lagendike ja kõikvõimalike muude vormidega.

Meenutame alustuseks kõige lihtsamaid asju. Autosid oli viit-kuut sorti, päevalehti kaks, kaupade valik poodides üliväike jne. Kõik oli teada ja tuntud. Meenutagem, kuidas inimesed uudistasid juhuslikult hotelli ette pargitud välismaist autot. Ja sündmusi toimus vähe. Mõned paraadid, millest kõik oli ette teada, töö juures sünnipäevad, saunajoomingud, suursündmuse tasemele tõstetud harvad õhtused käigud restorani jne.

Raamatuid ilmus nii vähe, et pea kõigega tutvuti, sama kehtis uute lavastuste, filmide, näituste jm. kohta.

Loomulikult ma ei kavatse seda vaesust idealiseerida. Ei, arvan, et mida rohkem, seda uhkem. Vabadus valida kuulub isikuvabaduste hulka. Ja mida suuremast hulgast valida saab, seda enam saab inimene end ka teostada. Asi on muus.

Et kõike oli vähe, siis jõudis kõigele tähelepanu pöörata, kõike haarata ja läbi oma ?tunnetusmasina? lasta. See oli muutunud automaatseks reaktsiooniks. Kõik, mis oli midagi väärt, veel enam, kõik, mis üldse olemas oli, käis ?tähelepanu kohtu? eest läbi. Muidugi on tõsi, et ka tookord kujunes inimestel harjumus mõnesid asju ignoreerida. Ideoloogilist mula näiteks. ?Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimees, NLKP Keskkomitee peasekretär? ja teised korduvad väljendid lasti kõrvust mööda, need ei pälvinud tähelepanu. Ehkki, sama kõne mõnda lauset tõlgendati hoolikalt, lugedes väikestest nüansimuutustest välja ühiskondlikke maalihkeid.

Kordan, sellest ajast pärit inimesed tõlgendasid omal ajal praktiliselt kõike, kõigele pöörati oma uudishimulikku tähelepanu. See omadus on vähemasti enamikul neist inimestest säilinud tänini ? õnnetuseks. Sest kaasaegses turumajanduslikus ühiskonnas on see väga ebaotstarbekas viis ümbrusega suhestuda.

Toon veel ühe näite. Maal külavahel kõndides on igaüks tundnud, kuidas kohalikud teda tähelepanelikult uurivad. Nad püüavad teda tõlgendada. Nende elus on vähe inimesi, kõik on tuntud, iga uus nägu on sündmus omaette. Nad võivad lubada endale luksust oma tähelepanu niimoodi kulutada. Seevastu isegi Tallinna-suuruses linnas näeb enamik meist iga päev rohkem võõraid nägusid kui tolles külas ühtekokku elab. Ometi me ei kavatsegi neid võõraid tõlgendada, neile oma tähelepanu pöörata. Me oleme omandanud oskuse neist üle libiseda, nad vahele jätta. See on elementaarne vajadus enda vaimset tervist kaitsta. Kui me iga inimese tõlgendamisele kulutaksime niipalju aega ja energiat kui külaelanikud iga uue näo peale, siis põleksime lihtsalt läbi.

Nõukogudeaeg oli samuti küla. Ja nüüd on linn.

Nägusid eirama oleme harjunud, muud veel mitte. Ometi on endise ajaga võrreldes kõike tohutult rohkem. Kullateri on rohkem, aga paska on ka palju, eriti kui absoluutühikutes mõõta. Aga endisaegne inimene ei oska kiiskavast pasast mööda vaadata, ta pole õppinud seda ignoreerima. Ta pöörab samavõrd tähelepanu nii kullaterale kui pasale ja hakkab sageli täie vaprusega tõlgendama rämpsu. Kui ta on vaimselt kõrgnõudlik, siis ta saab mõne aja pärast aru, et tegemist oli rämpsuga. Ja et see oli mahavisatud vaev. See frustreerib. Inimene võib hakata tundma, et teda petetakse, et kogu ?see värk? töötab tema tillisttõmbamise nimel, kellegi rikastumiseks või midagi veel hullemat. Talle võivad isegi kangastuda eshatoloogilised visioonid, talle võib tunduda, et kurat ise väntab mingit globaalset leierkasti, mille kääksuvate helide saatel kõike kuristikku saata.

Säärane inimene võib lüüa käega, muutuda küüniliseks, teda ei huvita enam ümbrus.

Ma olen enam-vähem kindel, et neil, kes on maast madalast harjunud teistsuguse ühiskonnaga, ei teki sääraseid tunnetuslikke raskusi. Neid ei aja rämps nii närvi, see on nende jaoks paratamatu osa sotsiaalsest maastikust. Neil on tekkinud refleks, automatism sellest suhteliselt külma kõhuga üle ja mööda vaadata. Kõige lihtsam näide on muidugi kommertsreklaam ja poliitikute demagoogia. Probleem on selles, kuidas ka teistsugusest ajastust pärit inimesed suudaksid õppida ümbritsevast pasast ja rämpsust üle vaatama, nii et nad ennast selle peale vihastades välja ei kurna? Ja et see ei kujuneks möödavaatamiseks üleüldse, nii et osast sootsiumis toimuvast ja üldse kullateradest ikka edasi hoolitaks. Kuidas õppida oma tähelepanu suunama, sisse ja välja lülitama. See on oskus ellu jääda, säilitada vaimsest tervist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming