Mida uut pakub keskaeg?

Kersti Markus, Marek Tamm

Keskaja vallas on ennast teostanud terve rida möödunud sajandi kõige innukamaid ajalooteaduse uuendajaid.  

Neitsi Maarja sugupuu XIII -XIV sajandi vaimulikus käsiraamatus (fragment). Tallinna Linnaarhiiv, Cm 4, fol. 71v. Marius Peterson

Keskaeg on periood Euroopa ajaloos, mille käsitlemisel ristuvad erinevad huvid ja ootused. Umberto Eco on ühes võluvas essees “Unistades keskajast” eristanud koguni kümmet “väikest keskaega”, mille huvigrupid on endale aegade jooksul konstrueerinud, lisades, et see nimekiri pole lõplik (Vikerkaar 1998, nr 4-5). Nii otsivad keskajast lohutust arvukad passeistid, kes pole rahul praeguste oludega ja projitseerivad oma täitmata unistused ja igatsused sajandite taha; ent samuti taotlevad keskajalt oma veendumustele tuge paadunud modernistid, kelle arvates kehastab see tuhandeaastane ajalõik pelgalt vaimupimedust ja tagurlust. Keskaja on valinud oma teaduslike huvide tallermaaks ka medievistid, kes näevad selles piisavalt kauges, ent samas lähedases ajastus inspireerivat ja paeluvat uurimisvaldkonda. Väikese liialdusega võib väita, et keskajauuringud on olnud viimase sajandi ajalooteaduse üks peamisi mootoreid, kuivõrd selles vallas on ennast teostanud terve rida ajalooteaduse kõige innukamaid uuendajaid. Prantsuse ajaloolane Jacques Le Goff on täheldanud tabavalt, et keskaeg on ideaalne uurimisobjekt nendele, kes hoolivad ajaloo uudismaade harimisest: see on piisavalt “oma” ja jätnud maha küllaldaselt jälgi, mida uurida (erinevalt näiteks antiigist), ent samas siiski “võõras” ja allikate poolest mitte liiga külluslik (nagu näiteks uusaeg), et virgutada ajaloolase kujutlusvõimet ja innustada abi otsima kõrvaldistsipliinidelt.

Mida uut pakuvad keskajauuringud meile tänapäeval? Uutest arengusuundadest ammendavat ülevaadet siinkohal anda pole võimalik, ent kolmel punktil tundub olevat kõige olulisem peatuda.

Keskajauuringute uuenemise üheks alustalaks on teisenenud arusaamad allikate iseloomust ja kasutamisvõimalustest. Ühelt poolt on muutunud medievistide arusaam traditsioonilistest tekstiallikatest: neid ei loeta enam vaid tekstivälise teabe ammutamiseks, vaid käsitletakse ka kirjandusteadlaste ja semiootikute eeskujul eneseküllase maailmana, mille “valmistamisviise” ja sisemist ülesehitust tuleb hoolega eritleda. Teiselt poolt on oluliselt avardunud medievistide tavapärane allikate ring: varem kunstiajaloolastele või arheoloogidele loovutatud teabekandjad (pildid ja esemed) on nüüdsest leidnud tee ka ajaloolase töölauale. Mõisted “visuaalne kultuur” ja “esemeline kultuur” on juurdunud medievistide kõnepruuki ning loonud ühtlasi uue aluse viljakaks koostööks kunstiajaloo ja arheoloogiaga.

Rööpselt allikate ringi avardumisega on pidevalt paisunud medievistika uurimisteemade, täpsemalt küsimuste ring. Sest tuleb tunnistada, et ajaloolane ei uuri mitte teemasid, mida minevik talle pakub, vaid vastab küsimustele, mida ta ise püstitab. Uusi küsimusi on tõstatatud nii üldiseid kui ka üksikuid. Viimased aastad on olnud medievistikas sünteesidele ja entsüklopeediatele soodsad. Ridamisi on paljudes keeltes ilmavalgust näinud uuenduslikud üldkäsitlused ja põhjalikud teatmeteosed. Uut ulatuslikku tähelepanu on leidnud näiteks sellised üldised küsimused nagu aja ja ruumi, maa ja linna, ajaloo ja mälu, keha ja vaimu, pildi ja teksti suhted. Jätkuvalt on üks olulisi teemasid tsentri ja perifeeria vahekord, seda nii geograafilises, sotsiaalses kui ka kultuurilises plaanis. On meeldiv tõdeda, et kasvav huvi Euroopa rajamaade vastu on tõmmanud tavatut tähelepanu ka Läänemere piirkonna keskaja ajaloole. Selle tunnistuseks on pidevalt kasvav inglise-, saksa- ja prantsuskeelse erialakirjanduse hulk, rääkimata piirkondlikust teadustoodangust. Tuum-Euroopa suur huvi Läänemere regiooni kristianiseerimise ja “euroopastumise” vastu on andnud ühtlasi viljakaid süste selle piirkonna keskajauuringute arengusse. Varem vaadeldi kristianiseerimisega kaasnenud protsesse iga rahvusriigi ajaloo seisukohalt eraldi, nüüd analüüsitakse neid enamasti ühe osana kõrgkeskaegse Euroopa laienemisest. Sealjuures, nagu on näidanud šoti ajaloolane Robert Bartlett, etendasid Liivimaa-sugused piirialad Euroopa väljakujunemises võtmelist rolli, sest siin toimunud kultuurikonfliktid ja -vahetused selitasid välja selle, mis on jäänud euroopa identiteedile omaseks tänase päevani.

Selle uue huvi laineharjal on Läänemere piirkonna ajaloost saanud tänaseks kiiresti arenev ja rahvusvahelistuv uurimisareaal. Siin jõuamegi oma ülevaate kolmanda olulise punktini: rahvusvahelise koostöö intensiivistumine. Nii nagu ajaloouurimine üldiselt, pole tänapäeval keskajauuringudki mõeldavad ilma kollegiaalse koostööta Euroopa ja kaugemaski ulatuses. Selle üheks selgeks märgiks on keskajauuringute keskuste laiaulatuslik rajamine mitmel pool maailmas. Läänemere piirkonnas on keskajauuringute keskusi siginenud viimasel ajal sedavõrd palju, et läinud aasta sügisel asutati Põhjamaade keskajauuringute tippkeskus (www.uib.no/ncms), piirkondlike keskaja keskuste katusorganisatsioon. Lähtudes Põhjamaade eeskujust ja soovist senisest rohkem lõimida oma tegevust rahvusvahelise uurimistööga, otsustasid ka Eesti keskajauurijad asutada 2005. aasta oktoobris Tallinna ülikooli ajaloo instituudi struktuuriüksusena keskaja keskuse (www.ai.ee/cms). Keskus liidab praegu tosinat teadlast nii Tallinnast kui ka Tartust, ent nimekiri pole kindlasti suletud. Keskaja keskuse näol on ülesandeks seatud luua Tallinna toimiv ja rahvusvaheliselt arvestataval tasemel teaduskeskus, millest kujuneks Eesti keskajauuringute peamine mootor ja seeläbi üks Eesti ajalooteaduse olulisi edendajaid ja uuendajaid. Esimesed väljakutsed on keskus juba vastu võtnud: augustis toimub Tallinnas koostöös Põhjamaade keskajauuringute tippkeskusega rahvusvaheline doktorikool, millele järgneb Muhu saarel mõni nädal hiljem koostöös Kesk-Euroopa ülikooliga korraldatud rahvusvaheline konverents “Maailma ääred”. Samuti on alustatud tööd keskaega käsitleva “Eesti ajaloo” teise köite koostamisega ning valmistutakse esinduslike rahvusvaheliste teadusürituste korraldamiseks Tallinnas 2008. ja 2009. aastal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming