Mida teha klaaslaega?

Sergei Ivanov, Tallinna ülikooli riigiteaduste doktorant

Mitte-eestlastest ametnike praegune osakaal on selgelt väiksem mitte-eestlaste osakaalust nii Eesti elanikkonnas kui kodanikkonnas. Paljud arvavad, et venelaste karjäärivõimalusi Eesti Vabariigis takistab nn klaaslagi. Ametlikke karjääripiiranguid ei ole, samas aga kõrgematele ja parematele ametipositsioonidele jõudmine aga ei õnnestu – nähtamatu käsi tuleb ette. Tavaliselt on klaaslae osas tegu arvamustega, mida keegi pole tõsiselt kontrollinud ega ka uurinud. Järgnevalt on esitatud ühe hiljutise uurimistöö tulemused. Uuriti, kui palju on Eesti ministeeriumide ametnikkonnas mitte-eestlasi, kas nende osakaal suureneb või väheneb ning kuidas suhtub mitte-eestlaste töötamisse riigiasutustes Eesti poliitiline eliit. Uurimuse käigus vaadeldi rea Eesti ministeeriumide ametnikkonna rahvuslikku koosseisu muutumist viimase 25 aasta jooksul. Kui haridusministeeriumi, justiitsministeeriumi, rahandusministeeriumi ja siseministeeriumi ametnikkonnas oli otse enne taasiseseisvumist mitte-eestlastest ametnikke umbes kolmandik, siis nüüdseks on see kahanenud 2-3 protsendini. Vähenemine on olnud väga jõuline, suur muutus ministeeriumide ametnikkonna rahvuslikus koosseisus tuli aastatel 1991-1992, praegune osakaal on selgelt väiksem mitte-eestlaste osakaalust nii Eesti elanikkonnas kui kodanikkonnas. Pilt on sarnane ka teistes ministeeriumides, 2012. aastal ei küündinud mitte-eestlaste osakaal üle 4% ei keskkonnaministeeriumis, kultuuriministeeriumis, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, põllumajandusministeeriumis, sotsiaalministeeriumis ega välisministeeriumis.

Enamik riigikogu liikmetest (küsitleti 60 rahvaesindajat, 15 igast riigikogus esindatud erakonnast) peab mitte-eestlaste alaesindatust ametnikkonnas murettekitavaks. Vaid kolmandik koalitsioonist arvab, et nii peabki olema, seejuures peab märgatav osa (u veerand) opositsioonist olukorda lausa diskrimineerivaks. Olukorra peamisteks põhjusteks peetakse keelest ja kodakondsusest tulenevaid piiranguid töölevõtmisel, samuti ka poliitilisi kaalutlusi (pärast iseseisvuse taastamist hakati töötajaid valima nende lojaalsuse alusel), rahvuslikke kaalutlusi (soov tugevdada eestlaste positsiooni ühiskonnas) ning ka julgeoleku kaalutlusi (püüd tagada julgeolekut riigivalitsemise aparaadi abil). Koalitsioonipoliitikud pakkusid võrreldes opositsionääridega märkimisväärselt sagedamini põhjuseks ka nn professionaalseid kaalutlusi (töötajaid hakati valima nende oskuste ja teadmiste alusel) ning ka soovi tagada reformide tulemuslikkus (töötajaid hakati valima nende uuendusmeelsuse alusel). Seevastu paljud opositsionäärid näevad eestlaste osakaalu tõusu põhjustena just võimuvõitlusest johtuvaid kaalutlusi (nn oma inimeste soosimine).

Sõltumata toimunule omistatud põhjustest on nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad seisukohal, et muulaste „lahkumine” riigi­teenistusest on Eesti elule negatiivset mõju avaldanud. Üldise arusaama kohaselt on kõige negatiivsem olnud mõju Eesti  demokraatiale, rahvussuhetele ja ühiskonna stabiilsusele. Opositsionääride hinnangud toimunule on küll mõnevõrra karmimad kui koalitsioonipoliitikutel. Suurem osa opositsionääre (70%) peab muulaste osakaalu vähenemist sihipärase poliitika tulemuseks, nendega nõustub vaid suhteliselt väike osa (12%) koalitsioonipoliitikuid.   

Kas Eesti riik peaks olukorra muutmiseks sekkuma? Nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad vastavad üldjoontes jah. Pakkusime poliitikutele hinnata rea poliitikameetmeid, mida teistes riikides on selliste küsimuste puhul rakendatud, küsides, kuivõrd sobivaks nad neid meetmeid Eestis peavad. Meetmed on pärit Balti uuringute instituudi tööst „Heade praktikate uuring Rootsi, Taani ja Suurbritannia näitel” („Integratsioonipoliitikad ja meetmed”, Tartu 2007), lisaks on arvestatud ekspertide arvamusi avalikus teenistuses esindatuse ja mitmekesisuse küsimuses. Hindamiseks väljapakutud meetmed ja nende toetus olid sellised.

Esiteks, vähemuste parem informeerimine võimalustest töötada riigiametites (Rootsi, Taani, Suurbritannia praktika). Seda lähenemist toetasid kõik küsitletud koalitsiooni ja opositsiooni esindajad (100%).

Teiseks, vähemuste osalemist toetav riiklik hankepoliitika Suurbritannia eeskujul. Seal on rakendanud riiklikku hankepoliitikat mehhanismina, millega mõjutada etniliste ja rassiliste vähemuste osalust tööturul. Näiteks Inglismaa maksu- ja tolliametis on loodud eraldi võrdsuse ja mitmekesisuse osakond, kes vastutab kogu organisatsioonis kõikide riigihangete protsesside puhul rassilise esindatuse hindamise eest. Seda poliitikameedet toetas 40% koalitsiooni esindajatest ning 77% opositsiooni esindajatest.

Kolmandaks, kvoodisüsteemi väljatöötamine ja rakendamine ehk proportsionaalne esindatus Hollandi näitel. Seal on 1997. aastast rakendanud nn tööturu trajektooride poliitikat, mis on suunatud avaliku sektori töökohtade reguleerimisele ning näeb ette etniliste vähemusgruppide proportsionaalse esindatuse saavutamise avaliku sektori ametikohtadel. Ükski koalitsiooni esindaja ei toetanud seda meedet, opositsiooni esindajatest toetas 38%. 

Neljandaks, avaliku sektori töökoha mitmekesisuse poliitika Rootsi etnilise diskrimineerimise vastane seaduse ja Suurbritannia rassisuhete akti eeskujul. Sooviks on toetada etnilist ja kultuurilist mitmekesisust töökohal, suurendada vähemusrahvuste ja -rasside esindatust töökohtadel, mis muu hulgas suurendab ka avaliku sektori usaldusväärsust vähemusrühmade silmis. Koalitsiooni esindajatest toetas seda meedet 40%, opositsiooni esindajatest 93%.

Viiendaks, Eesti avalikku teenistust puudutavasse statistilisse arvestusse rahvuse kohta andmete lisamine (praegu see puudub). Aluseks on Suurbritannia, Rootsi jt praktika: riiklik statistikaametid kogub regulaarselt andmeid riigiteenistujate etnilise koosseisu kohta (see kohustus tuleneb seadustest. Eestis on sellele osutanud ka TTÜ haldusjuhtimise ja halduspoliitika professor Tiina Randma-Liiv oma 2009. aasta ekspertarvamuses avaliku teenistuse seaduse eelnõu kohta. Koalitsiooni esindajatest toetab statistilisse arvestusse rahvuse kohta andmete lisamist 43% ja opositsiooni esindajatest 67%.

Pilk avalikule sektorile kinnitab, et vähemalt ministeeriumide ametnikkonna puhul on klaaslagi olemas. Hea uudis on, et valdav enamik riigikogu liikmetest peab mitte-eestlaste alaesindatust ministeeriumide ametnikkonnas Eestile probleemiks, näeb selle negatiivseid mõjusid ja on valmis ka praktilisi samme kaaluma. Koalitsioon on praktiliste sammude osas ettevaatlik, enamiku koalitsioonipoliitikute meelest võiksid need sammud piirduda vaid parema informeerimisega. Opositsionäärid on valmis katsetama ka palju aktiivsemaid meetmeid kui pelgalt infojagamine. Vähemalt teoreetiline valmisolek olukorda sekkuda on Eesti poliitilisel eliidil praegu olemas. Seda valmisolekut võiks toetada ka teadmine, et näiteks Rootsis on tänu valitsuse sammudele (1999. aastal võeti vastu etnilise diskrimineerimise vastane seadus) kasvanud mitte-rootsi päritolu inimeste osakaal riigiteenistujate hulgas: see tõusis 9,1%-lt aastal 2000 11,1%-ni aastaks 2006. Meie paistame praegu ülejäänud Euroopa taustal silma suhteliselt saamatutena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming