Mida tähendab olla professor?

 

Peatselt valitavad professorid määravad Eesti ülikoolide taseme mitmeks aastaks. Lähinädalatel kuulutatakse Eesti ülikoolides välja järjekordsed professorite valimised. Kuna ülikooli näo kujundavad suuresti seal töötavad professorid ning on Eesti huvides, et Eesti ülikoolide nägu oleks järjest ilusam ja tervem, siis on pealkirjas tõstatatud küsimus igati ajakohane. Seda enam, et nii mõnegi praeguse professori puhul on väljendatud kahtlust tema ametikohale sobivuse suhtes: kas ei ole ta nähtav rahvusvahelistes teadusalastes andmebaasides või pole tema juhendamisel kaitstud ühtegi doktoritööd või pole ta saanud ühtegi olulist uurimisgranti. Eesti avalikud ülikoolid on küll sõlminud kvaliteedileppe, kus muu hulgas kirjas ka professoritele esitatavad nõuded. Paraku on need nõuded professori olemuse sügavamaks mõistmiseks ebapiisavad. Millised võiksid olla omadused, mis ei ole ehk hästi mõõdetavad ja formaalselt kirjeldatavad, kuid mis ometi peaksid olema igal professoril?

Magnet ja külvaja, vedur, integraator ja visionäär  Selliseid omadusi võib olla mitmeid ning need võivad valdkonniti varieeruda, kuid vähemalt kaks neist on universaalsed. Nende kirjeldamiseks sobiks kasutada metafoore ?magnet? ja ?külvaja?. Magnetprofessor koondab enda ümber jüngrite kogukonna, loob oma koolkonna, tagab valdkonna jätkusuutlikkuse. Magneti tunnusteks on näiteks elujõuline uurimisrühm, hulk doktorante ja magistrante ning teadusseminar, kus osalejaid väljastpoolt ülikooligi. Magnetiga soovitakse teha koostööd, ta on võimeline koondama inimesi ühise eesmärgi nimel, saavutama nende pühendumuse ja vaimustuse; magneti juurde tullakse nõu küsima, tema arvamusega arvestatakse. Külvajast professoril on võime jagada midagi, mis mingi aja pärast on kasvanud paljukordseks. Selleks võib olla näiteks idee, mis vormub suurepäraseks doktoritööks, või uurimus, mis lahendab mingi olulise probleemi. Külvaja näeb kaugemale kui võsas müttaja ning ei jäta nähtut üksnes enda teada: seeme ei jää pihku. Samas on külvaja ka ise nähtaval, ta ei saa ega tohigi end peita. Külvaja teeb elu paremaks ning ka avalikkus on selle teadvustanud. Külvaja põhitunnuseks on võime ja soov tõsta kolleegide võimekust. Magnet ja külvaja on teineteisega tihedalt seotud: kellel pole midagi külvata, selle juurde ka ei tulda, ja vastupidi, erak ei ole tavaliselt ka lahke jagaja. Igas õppejõus ja teadustöötajas on mingil määral magnetit ja külvajat. Mis eristab professorist magnetit mitteprofessorist magnetist ning professorist külvajat mitteprofessorist külvajast? Siin saab mõõdupuu olla ainult üks ? kvaliteet. Magneti puhul on selleks tõmbejõu tugevus, külvaja puhul saagi suurus. Professorist magneti mõju ulatub üldjuhul kaugele väljapoole Eesti piire: ta juhib rahvusvahelisi uurimis- ja arendusprojekte, teda kutsutakse välisülikoolidesse doktoritöid oponeerima, ta osaleb rahvusvaheliste ekspertkogude töös jne. Professorist külvaja on kui viljakusjumal: millega iganes ta kokku puutub, see kasvama ja arenema hakkab. Ta on mitte ainult suurepäraste ideede ammendamatu allikas, vaid ta suudab need ka realiseerida. Nii nagu ei ole kahte täpselt ühesugust inimest, ei ole ka kahte ühesugust professorit. Kuna professori tegevuse mõju ja ulatus on märgatavalt suurem kui mitteprofessori oma, siis torkavad iga üksiku professori iseärasused eriti silma. Vastavalt domineerivale omadusele võib professor olla näiteks vedurist professor, visionäärist professor, integraatorist professor jne. Vedur on väga viljakas uurija. Tema uurimustele ja ideedele tugineb suur hulk jüngrite uurimusi. Tal on õnnestunud hankida hulgaliselt uurimisgrante, mistõttu rahapuudus teda ja tema uurimisrühma liikmeid ei kummita. Paraku on vedurist professori emeriteerumisel oht, et uuringute tulemuslikkus antud valdkonnas langeb. Visionäär näeb probleeme, mille olulisus ilmneb teistele alles hiljem. Tema uurimisrühmas on põnev töötada ning selles on uurijaid, kes oleksid nõus professori juures töötama kas või ilma tasuta. Visionäärist professoril võivad puududa tema ainuautorsusega teadusartiklid; samas on ta suure osa uurimisrühma liikmete koostatud artiklite kaasautoriks. Integraatorist professori haare on lai: ta näeb nii seda, kuidas tema valdkonna uurimistulemusi oleks võimalik rakendada teistes valdkondades, kui ka seda, milline sünergia tekiks teiste valdkondade uurijate kaasamisel. Integraatori uurimisrühmas võivad edukalt kõrvuti töötada kultuuriloolane ja haridustehnoloog, informaatik ja filoloog, insener ja matemaatik. On selge, et oma valdkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad professoril olema ka teatud isikuomadused: ta peab olema teadustööd pärssivate probleemide lahendaja, mitte nende tekitaja. Dotsent, kes doktorinõukogu liikmena hääletab doktorikraadi andmise vastu ainult seepärast, et mitte endale teadustöös konkurenti tekitada, et tohiks iialgi professoriks saada, olgu tema individuaalsed tulemused kuitahes head. Kui nüüd mõni potentsiaalne professori ametikohale kandideerija ülal toodut ebareaalseks peab, kuna ?mul jätkub vaevalt aega isegi praeguste tööülesannete täitmiseks?, siis oleks soovitus lihtne: tuleb tõmmata oma tegevuskavast maha kõik see, mida oleks võimalik delegeerida madalama kvalifikatsiooniga õppejõududele ja abipersonalile. Ja kui sellegipoolest magnet nõrgaks ja seeme kehvaks jääb, võiks professori ametikohale kandideerimisest hoopis loobuda. Kas see, et tänases Eestis on terves reas valdkondades konkurss professori ametikohale väike või hoopis olematu, polegi põhjustatud sellest, et eelkäija ei olnud piisavalt hea magnet ja külvaja?

Seisus kohustab  Professor olla pole niivõrd auasi, kuivõrd suur kohustus. Professori ametikohta täites puudub teistel selleks lähemate aastate jooksul võimalus, järelikult tuleb tööd teha paremini, kui seda oleks võimeline tegema kes tahes mitteprofessorist kolleeg. Probleemide puhul ei saa professoril olla mingit õigustust ? näiteks viidata ebasoodsale keskkonnale. On ju külvaja ülesandeks ka pinnase väetamine ja ebasoodsate ilmade puhul just sellise seemne ning metoodika ja töövõtete valik, mis antud tingimustes potentsiaalselt parima saagi. Lõpuks küsib ehk mõnigi lugeja: aga kuidas jääb professori õppetööga? Tõepoolest, seegi on osa professori tööst. Enamasti teeb professor ka õppetööd paremini kui teised õppejõud; samas võib iga ülikoolis õppinu tuua näiteid suurepärastest õppejõududest, kes polnud professorid. Professori ja mitteprofessori klassivahe ilmneb siiski eelkõige teadustöö tulemuslikkuse võrdlemisel. Selleks, et ülikoolid saaksid võimalikult hästi täita oma missiooni, peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks, iga professori ametikohale kandideerimist kaaluv õppejõud või teadustöötaja peaks kõigepealt analüüsima, kas ta on piisavalt tugev magnet ja viljakas külvaja ning millised on need professorile vajalikud omadused, mille poolest ta on kolleegidest selgelt üle. Teiseks, igaüks, kes on end juba näidanud tugeva magneti ja hea külvajana ning kes vastab professorile esitatavatele formaalsetele nõuetele, peaks professoriks ka kandideerima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming