Mida oodata Euroopa Parlamendi valimiskampaanialt?

Sirp

Euroopa Parlamendi valimiste kampaania on alanud Eestis loiult ja äraspidiselt. Ometi ei tohiks ju pelga ühinemisega meie huvid ja eesmärgid Euroopa Liidu osas ammendatud olla – või piirdubki meie eurooplus vaid formaalse omakasupüüdlikkusega. Seoses EP valimistega küsime: 1. Millised võiksid olla Euroopa Parlamendi valimiste teemad? Millised debatid oleksid eesti ühiskonnas seoses EP valimistega olulised ja asjakohased? 2. Mida pelgate ja mida loodate alanud EP valimiste kampaaniaga seoses?

Jaan Kaplinski (autori kirjaviis muutmata – toim):

Kõigepäält: eestlased ei ole päris eurooplased, st. meil on vähe inimesi, kes mõtlevad tõsiselt Euroopa probleemidest, enamasti mõeldakse vaid sellest, mis kasu Euroopa Liidult (EL) saame. Nii on eurovalimised rohkem show ja prominentide paraad kui tõsised valimised, mille eel tõsiseid probleeme arutatakse.

1. Eurovalimiste teemad võiksid olla ikkagi Euroopa probleemid. Näiteks: kas Euroopa peaks olema liitriik või riikide liit. See on väga oluline Eesti julgeoleku seisukohast. Lõtv EL ei  anna siin Eestile mingit turvalisust. Niisiis, kas eelistame (võimalikult ajutist) iseseisvust või turvalisust.

2. Ei pelga midagi, loodan ainult, et mõnigi tõsine probleem tõstetakse ja jõuab üldsuse teadvusse. Kuigi see lootus on väike.     

Anvar Samost : 

1. On selge, et vähemalt osa erakondi kavatseb europarlamendi valimiskampaania läbi viia Eesti sisepoliitikale keskendudes. Juba on näha, millise retoorikaga on välja tulnud Keskerakond. Kuna sisepoliitilisest debatist niikuinii pääsu pole, siis võiks see vähemalt katta teemasid, mis seostuvad eurovalimistega kaudselt. Esimese sellisena nimetaksin suletud valimisnimekirjade küsimust. Kui seda riigikogus otsustati, siis oli vaidlemist küll pikalt, aga laiemat avalikku tähelepanu asi ei saanud. Nüüd oleks avatud nimekirjade pooldajatel hea võimalus küsitava väärtusega seadusemuudatus taas  üles võtta. Ka erakondade ideoloogilised näod võiksid debatis selgemaks saada. Kas Reformierakond ja Keskerakond on tõepoolest liberaalsed erakonnad? Mis maailmavaadet õieti esindab Rahvaliit? Kindlasti on nüüd parim võimalus arutada Eesti ja Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika üle. Lissaboni lepe, ELi ja Venemaa suhted, ELi naabruspoliitika, suhted USAga, Euroopa Liidu sisemine rollijaotus  ja jõujooned, erinevused ajalookäsitluses, energiapoliitika, majanduse regulatsioon, kriisi ületamise meetmed. Väga põnev oleks kuulata neil teemadel omavahel vaidlemas Edgar Savisaart ja Ivari Padarit. Kui peaks juhtuma, et tele- või raadiodebatile Kristiina Ojulandi ja Tunne Kelamiga saabub Edgar Savisaare asemel Lembit Kaljuvee, siis peaks korraldajatel jätkuma julgust ta koju tagasi saata. Lisaks: mida on praegused Eestist valitud europarlamendi saadikud suutnud  ära teha, kuidas valijate huvisid esindanud? Kas selgub, et juhul, kui saadik on viis aastat menetlenud malaaria levikut Aafrikas, on süüdi saadik, mitte erakond? Hea oleks, kui meedia – nii palju kui poliitikaga tõsiselt tegelevat meediat alles on jäänud – teeks endale varakult selgeks, millised teemad debatis on reaalsed ja millised asjasse ei puutu, s.t on pseudoteemad, ning üritaks varasemast tugevamalt erakondade pakutavat agendat täiendada.

2. Ma loodan esiteks, et üksikkandidaat Indrek Tarand saab meedias, sealhulgas avalik-õiguslikus, piisavalt palju sõna, et  teda ei eraldata Klenskite ja muude seesugustega „marginaalide debattidesse”. Iseenesest peaksime me Indrek Tarandile kandideerimise eest väga tänulikud olema, sest kui vaadata erakondade valimisnimekirjade tippkolmikuid, siis seal peaaegu ei ole inimesi, kes võiksid uusi mõtteid või vaatenurki pakkuda ja väljakujunenud poliitilise maastiku puudustele osutada. Teiseks loodan, et kõik need, kes valitakse, europarlamendis ka tööle hakkavad. Kui nii ei lähe (Keskerakonna tõenäoline esinumber Edgar Savisaar, sotside esinumber Ivari Padar, Reformierakonna number kaks Urmas Paet), siis  on suletud nimekirjade kontekstis tegemist eriti küünilise manipuleerimisega. Kardan, et valimisaktiivsus jääb väga madalaks. Põhimõtteliselt võiks ka öelda, et see on kasulik, kuna näitab poliitikutele, et suletud nimekirjade sisseviimine ei ole populaarne ning kahandab inimeste huvi valimistel osalemise vastu. 

Henrik Hololei :

1. Pean kõige olulisemaks, et europarlamendi valimiste eelsetel debattidel ei keskendutaks teemadele, mis ei ole kuidagi seotud europarlamendis tehtava tööga. Räägitakse näiteks tõukefondide raha paremast kasutamisest, aga kuidas saab europarlamendi saadik sellele kaasa aidata? Sellised teemad, mis justkui hästi ühiskonnale peale lähevad, aga pole kuidagi seotud europarlamendi tööga, oleksid kindlasti need, mis ei tohiks üles kerkida. Aga Eestis valitsevas populistlike sugemetega poliitilises keskkonnas võivad just sellised teemad  domineerima hakata. Loodan, et ajakirjanikud, kes valimiseelseid debatte juhivad, on endale hästi selgeks teinud, mis on Euroopa Parlamendi pädevus ja mis mitte, ning populistlikud mõttearendused juba eos katkestavad. Mida tahaksin mina kui valija nendel aruteludel kuulda?

Kõigepealt seda, kuidas nähakse ELi edasist arengut ja millist tulevikunägemust saadikukandidaadid ise omavad. Tahaksin väga teada, mida nad näevad järgmise viie aasta suurimate väljakutsetena ELile ja seda nii majanduslikus kui välispoliitilises mõõtmes. Tahaksin teada, millised oleksid saadikukandidaatide  eelistused europarlamendi komisjonide valikul, miks just need ja mida nad seal tahaksid oma ametiaja jooksul korda saata. Selle läbi võiks valijal tekkida mingi mõõdetav referents europarlamendi saadiku tööle, et see ei tunduks pelgalt abstraktne ja kauge ning saadik saaks omakorda valijale aru anda, mida ta siis ikkagi seal Brüsselis korda on saatnud. Kindlasti oleks hea teada, kuidas saadikukandidaadid näevad Lissaboni lepingut, ELi selle lepingu võimalikul jõustumisel, aga ka siis, kui see leping ei jõustu. On ju teada, et EP pädevusulatus kasvaks märgatavalt lepingu jõustumisel, ning sooviksin kuulda,  kuidas saadikukandidaadid seda oma tulevasest rollist tulenevalt näeksid. Ootan ka nägemust Eesti liikmesusest ELis, kokkuvõtet esimesest viiest aastast ning perspektiivi järgmiseks viieks aastaks. Millised oleksid need teemad, milles Eesti peaks aktiivselt kaasa rääkima, millised oleksid need teemad, mida Eesti võiks ise proovida ELi päevakorda lülitada? See näitaks, kas kandidaat on üldse kursis sellega, mida ELi suunal tehakse, ning kas ta on  teadlik, kuidas Eesti end erinevates küsimustes positsioneerinud on. Välispoliitika osas tahaksin kuulda arvamust ELi suhete kohta oma tähtsamate partneritega (USA, Venemaa, Hiina, Jaapan), edasisest Euroopa Liidu laienemisest, samuti seisukohta Euroopa Liidu idapartnerluse, naabruspoliitika, Läänemere strateegia teemal. Tahaks teada, kuidas nähakse ELi rolli aitamaks kaasa WTO läbirääkimiste tulemuslikuks lõpuleviimiseks. Järgmiste aastate olulised teemad, mille  osas peaks iga europarlamendi saadik kindlasti seisukohta omama, on minu meelest energeetika ja kliimamuutused, meetmed majandus- ja finantskriisi väljakutsetega toimetulemiseks, ELi eelarve põhimõtete uuendamine ja siseturu jätkuv arenemine. Võib ju öelda, et seda on väga palju, aga mina pean ennast ka nõudlikuks valijaks. Ja Eesti valija peabki olema nõudlik valija, sest kui ta seda ei ole, siis muutub kogu valimiskampaania jällegi tühjade PR-sõnumite loopimiseks, millel pole mingit seost selle tööga, mida europarlamendis tehakse. Eestil on  vaid kuus saadikut, mistõttu on oluline, et teame neid valides, mida nad täpselt esindavad, kuidas näevad ELi ja tema arengut ning Eestit Euroopas.

2. Pelgan tühje loosungeid, populistlikke sõnumeid ning tühja debatti. Pelgan seda, et räägitakse asjadest, millel pole midagi pistmist europarlamendi tööga. Pelgan praeguse majanduskriisi valimisvankri ette rakendamist. Pelgan seda, et europarlamendi valimisi nähakse vaid kohalike valimiste eelmänguna ja suhtutakse neisse üleolevalt. Pelgan igasugu äärmusluse esilekerkimist. Loodan, et kõik, kes osutuvad europarlamenti valituks, sinna ka tööle lähevad ning võtavad oma mandaati täie tõsidusega. Loodan, et valija teeb võimalikult teadliku valiku kandidaatide pädevusest ja sobivusest lähtuvalt, mitte kõlavate (ja tihtipeale tühjade) lubaduste alusel. Loodan, et kõik valituks osutunud saadikud suudavad anda tõsise panuse europarlamendi töösse. Loodan, et minu kartused ei teostu ja lootused täide lähevad. Siis saab Eesti järgmiseks viieks aastaks europarlamenti väärika esinduse.       

Enn Soosaar :

1. Teemad saavad olema ümmargused, väheütlevad, asjakohatud. Ühelt poolt leiavad parteikontorid, et kuus saadikut Eestist ei suuda – ei üheskoos ega üksikult – mõjutada BrüsselisStrasbourg’is õigupoolest mitte midagi. Niisiis polevat „suured Euroopa teemad” Eesti asi ja nende peale kulutatud kampaaniaraha oleks mahavisatud raha. Kogu aur läheb sellele, et  erakonna ette pandud kandidaat või kandidaadid sisse saaksid. Eks sügisel kohapeal näe, kes sõsarfraktsiooni esindajana kuhu komisjoni satub/saadetakse ja kellega koos kätt tõstma hakkab. Teiselt poolt on need ikkagi valimised, mis toimuvad Eestis ja kus kraaditakse kuut riigikogu erakonda. Seepärast on tulemus ehk häälesaak igaühele oluline ja välja pakutakse mitmeid „valijale arusaadavaid ning huviäratavaid” siseriiklikke teemasid, millel pole EP volituste ning tegevusega vähimatki pistmist. EL ei ela täna oma ajaloo kõige paremas  ajajärgus. Ei, ma ei arva, et too suurühendus oleks eksistentsiaalses kriisis. Aga arutlusi selle üle, kuidas olla ja kuidas edasi minna, on hulgi ja need peaksid puudutama ka Eesti ühiskonda. Kas või seesama vana küsimus: missugune peaks olema kompromiss või tasakaal integratsiooni ja laienemise vahel? Kui liidusiseselt on mitmed asjad ligadi-logadi (s.t pole suudetud teostatavat üksmeelt leida), kuivõrd õigustatud on sel juhul uute tükkide juurdeliimimine? Kas meie  välisministeeriumi poliitkorrektne optimism, mis peab laienemist aprioorseks hüveks, on parim või ainuvõimalik lahendus? Mida peaksime eelistama: kas võimalikult laia, kuid suhteliselt lõdva ülesehitusega ühisturgu, kuhu on haaratud kõik liitumise miinimumkriteeriumid täitnud naaberriigid, või toimivat ELi, kus lõimumine on suudetud viia tasemele, mis tagab liikmesriikide üht jalga astumise vähemasti kõige olulisemate ja elulisemate probleemide puhul? Päevselge, et samaaegselt ei ole kahte head võimalik saavutada.

Me ei suuda nähtavas tulevikus Euroopa ja Lähis-Ida ning Põhja-Aafrika (valitud) rahvastest  kokku panna riikide liitu, mis on ühekorraga nii suur-lai kui ka tugev-ühtne. Või näiteks teist laadi küsimus, mis vajaks samuti laiemat arutlust. EL ei tohi ega saa jätta Lääne-Balkanit liiduväliseks enklaaviks. Varem-hiljem liituvad kõik sealsed riigid. See toob kaasa mitmeid tõsiseid probleeme. Muu hulgas ka selle, et väikeriikide arv ning osakaal kasvab. Eestil on siin tark hoiduda kätehõõrumisest: mida rohkem väikseid liidus, seda mõjukamaks muutub meiesuguste hääl. Olgu ametlik retoorika kui tahes rahustav, suurte ja rikaste liikmete nurinad väikeste ja  vaeste liikmete liigse laiamise üle on juba praegu selgesti tajutavad. Meie pole rahul suurte diktatuuriga, aga – ja teist pooltki on vaja mõista – suurtele on vastuvõetamatu väikeste pretensioonikus. Siingi on vaja leida kompromiss, mis maandaks vältimatud pinged.

2. Suisa peljata ei oska ma midagi. Ükskõik mismoodi valimised lõpevad, tulemusel ei ole otsest mõju Eesti olemisele ja tegemistele ELi liikmesriigina. Kahju mõistagi, kui kuue hulgas  lähetatakse Brüsselisse neid, kellele valmistab eneseväljendamine inglise ja/või prantsuse keeles raskusi või kellel ei ole rahvusvahelist kompetentsi ühelgi alal, millega tegeleb EP. Eesti saadik ei suuda Euroopas puhuvate tuulte suunda muuta, kuid vajalik pädevus ja isikuomadused lubavad kahtlemata kaasa rääkida ja koos teistega arengut mõjutada. Alanud kampaaniast on loota väga vähe. Kinnised nimekirjad, mida sünnitas ja säilitab suurerakondade  meelevaldne sobing, jätavad niigi madala osavõtuprotsendi ühteviisi madalaks ja pärsivad kampaaniat – taandavad selle pigem parteide omavaheliseks kempluseks kui sobilike meeste ja naiste valimiseks Eestist Euroopa Parlamenti.     

Ahto Lobjakas :

1. Eesti eurovalimistel saab olla vaid kaks teemat: kuidas ankurdada  Eesti Euroopasse ja kuidas tuua Euroopa Eestisse. Kandidaatide arvamused ELi valdkondliku poliitika või arengusuundade kohta on praeguse globaalse kriisi kontekstis teisejärgulised ja anakronistlikud, rääkimata sellest, et valitute šansid ELi otsuseid mõjutada pole EP võimupiire arvestades palju suuremad kui keskmise Eesti valija võimalused suunata oma kohaliku omavalitsuse poliitikat. Eesti koos Euroopaga seisab praegu väljakutse ees, mida võib liialdamata nimetada põlvkondlikuks. Probleemi lahendamine on suuresti meie haardeulatusest väljas, globaalne kapitalism reguleeritakse ümber ilma meilt nõu  küsimata maailmamajanduse raskekaallaste poolt paremal juhul G 20 sanktsiooniga. Eesti poliitilisel klassil tuleb hoolt kanda selle eest, et võimalikud tektoonilised nihked globaalsetes ja regionaalsetes jõusuhetes ei jätaks meid tühjale kohale või lausa valele poolele. On kaks olulist aspekti, millele valija, kui tal õnnestub mõnel kandidaadil nööbist haarata, võiks rõhuda. Esimene on suur plaan. Milline on kandidaadi visioon Eesti jaoks tänases Euroopas ja Euroopa jaoks tänases maailmas? Visioon ei ole muidugi olnud Eesti eliidi tugev külg ja lootus mõnd Lennart Mere või  Uku Masingu maailmakodaniku kaliibriga inimest Eestit Euroopas esindamas näha on väiksem kui olematu. Kuid ka mahasurutud pilk on tehniliselt võttes visioon. Vähim, mida eurokandidaadilt tuleks nõuda, on kontekstis orienteerumine ja võime konkreetsele küsimusele konkreetne vastus anda.

2. Huvitav oleks teada, milline on kandidaatide motivatsioonis materiaalse kasu ja missioonitunde suhe. 7000 eurot kuus koos kuluhüvitiste jms-ga on painav stiimul ja ükski poliitik ei ole teatavasti pühak. Kes Eesti riigikogujate küünte suuna pärast muretseb, vaadaku Suurbritanniat, kus süsteem on šokis pärast  teateid, et maksumaksja maksab kinni saadikute kogu elu tasulise TVni välja. Väikeses riigis on aga reaalne oht, et ahnus, enesekasu ja promo osutuvad tugevamateks stiimuliteks kui pühendumine Eesti ja Euroopa asjale. Oleks äärmiselt tervitatav, kui saadikukandidaadid (või parteid) suudetaks sundida täielikult avalikustama oma tulud ja kulud (nagu seda teevad näiteks Briti suured parteid). Veel parem oleks, kui kandidaat demonstreeriks võimet oma impulsse kontrollida, võttes endale ette kohustuse eraldada mingi osa oma sissetulekust heategevaks otstarbeks. Kuus saadikut  on õhkõrn sild Eesti ja Euroopa vahel, aga see on ainus legitiimne ühenduslüli, mis meil on. Saadikute renomee, reputatsioon ja laiemalt moraalne pale on seetõttu kõige otsesemas seoses Eesti osalustundega Euroopa ettevõtmistes. Sooviks vähem suuri sõnu ja rohkem ausust ja realismi. Eesti valijal ei peaks olema illusiooni, et ta oma häälega midagi muudab Euroopa tänases palges. Küll aga on tal reaalne võimalus eraldada Eestist teele minevad terad sõkaldest. 

Anu Toots :

Parteid mõõdavad valimiste edukust saadud mandaatide järgi, ühiskonnateadlased aga hääletamas käinute protsendi põhjal. Hääletamisprotsenti peetakse demokraatliku süsteemi „tervisliku seisundi” klassikaliseks, ent jätkuvalt oluliseks näitajaks. Eestis siiani ainsatel Euroopa Parlamendi valimistel 2004. aastal oli hääletusprotsent 27. Üks hääletamisaktiivsust mõjutavatest teguritest on valijate  kuuluvustunne, seos selle kogukonnaga, kes valimisi korraldab. Seda kuuluvustunnet ei loo üks või teine saadik oma kampaaniasõnavõttudega, vaid EL kui funktsionaalne ühendus. Ka europarlamendi potentsiaal identiteediloojana on madal; ega siis pole riigikogugi ju see, mille pärast valima minnakse. Ikka Eesti asja pärast (kui erakondlik sisepoliitika kõrvale jätta). Sellise ühisidentiteedi kujunemine võtab aega ja vajab hoolikat vormimist. Samas oleks just see „meie” tunne vajalik, et anda eurovalimistele vähegi mõttekust ühiskonna või kodaniku vaatevinklist.

Mis meil siis vajaka jääb? Teatavasti kujuneb identiteet ka eristumise alusel. Et tekiks „meie”, on vaja „neid”. „Meie-nemad” dünaamika oli üheks mootoriks eelmistel eurovalimistel. Paljud käisid valimas, et ka protseduuriliselt tunda enda üleminekut „meie” hulka. Täna see tõukejõud enam ei toimi. Oleme Euroopas ja käime seda rehepaplikult tarbimas: sõidame ringi, naudime tsiviliseeritud teenindust, mõistlikult kujunenud hindu ja hästi töötavat ühistransporti. Vähesed küsivad, kuidas  see kõik võimalikuks on saanud? Väga vähesed aimavad seost maksusüsteemi ja tänavapildi vahel. Siit saabki identiteedikriis alguse. Mure Euroopa sotsiaalmudeli tuleviku pärast on „nende” oma. Seesugune olukord paneb erakonnad keerulise valiku ette. Kui tunnistad, et Euroopa sotsiaalmudel on see, millest hoolime (nagu sotsid), võid jääda häältest ilma. Kui ütled, et sotsiaalne Euroopa on „prügikasti”-projekt, siis millega üldse välja tulla? Kas just selle vastuolu tõttu ei mõju Kesk- ja Reformierakonna valimiskampaania kohatult ja kontekstivabalt? Umbes  nagu reklaamiks keegi novembrikaamoses päevituskreemi. Käib kassi-hiire mäng, sest kumbki neist ei tea, millise arutlusteemaga välja tulla. Mis võiks valijatele peale minna? Kes võtab avalöögi riski? Paraku on hirmud suured, sest eurovalimiste põhjal tehakse ennustusi sügisralliks. Need parteid, kes tänasel poliitikamaastikul on niigi tagaplaanil (Rahvaliit), suudavad seetõttu vabamalt mõelda ja on avalikustanud oma sisulised eurovalimiste platvormid. Kuna suuremaid meediaväljaandeid valitsevad aga kaks suurt, Keskerakond ja Reformierakond, siis puudubki Eesti eurovalimistel sisu. Täna näen reaalset ohtu, et  eurovalimised muudetakse põhirivaalide siseriikliku võimuvõitluse vahendiks. 

Viljar Veebel :

1. Eesti ühiskond laiemalt vajaks arutelu Eesti jätkusuutlikkust  rollist Euroopa Liidus, seda nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Samuti tuleks formuleerida selged prioriteedid, mis tagavad edukuse oma huvide kaitsmisel ELi poliitilises süsteemis. Olukord, kus Eesti prioriteediks on „süvendada, integreerida ja säilitada solidaarne maine”, peaks asenduma konkreetse seisukohaga, millistes küsimustes tuleb kasutada kogu jõudu integratsiooni aeglustamiseks ja millistes küsimustes jällegi kasutada ühiseid vahendeid ajude ja kapitali Eestisse kinnistamiseks ning tagasitoomiseks. Euroopa seisukohalt on vaja eelkõige vastust küsimusele, kas rohkem või vähem tsentraalset  reguleerimist ning ümberjaotamist, Eesti seisukohalt aga sellele, milline osalusmudel ja finantseerimistase tagab meile kõige kasulikuma osalemise ELis. Saadikukandidaadid võiksid hinnata senist Eesti huvide esindamise mudelit „võimalikult õhuke riik ja võimalikult väheste ajude kaasamine EL poliitikas” ning pakkuda nägemuse, kas Eesti Euroopa Liidu alane kompetents seadusandliku ja täidesaatva võimu osas peaks kasvama täiendavate ressursside kaasamise toel või kahanema ametnike arvu vähendamise ja kulude kärpimise tulemusel. Kandidaadid peaksid olema  võimelised ka kriitiliselt hindama Eesti valitsuse ja seniste EP saadikute panust Eesti huvide esindamisel ning tooma välja kitsaskohad poliitika planeerimisel ning huvide kaitsmisel.

2. Valijad võiksid enam hinnata kandidaatide võimekust ja kompetentsust ELi küsimustes, panna kandidaate proovile ja valida mitte senise tuntuse, vaid ELi-alase suutlikkuse pinnal. Debatid peaksid põhinema eeldusel, et Eestit lähevad esindama elavad saadikud, mitte anonüümsed parteisõdurid, kes täidavad enamikus küsimustes vaid EP fraktsiooni või kodupartei suuniseid. Karmilt tuleks käituda ka nende tänase koosseisu saadikutega,  kes on oma valijad hooletusse jätnud sõnumiga: „Mind valis Euroopa valija ja teda me Brüsselis teavitame ja kuulamegi, Eesti valija on liiga matslik ja igav minu tsiviliseeritud kirjutiste ja ideede jaoks”. Debattide läbiviijad peaksid saadikuid karmilt hindama, võtma kaalumisele iga kulutatud krooni ning võrdlema seda saadud tulemuse ning teiste riikide saadikute tehtuga. Arvestades Euroopa maksumaksja mitmekordselt kasvavat panust saadikute tasustamisel, peaks saadikukandidaate hindama ka vastavalt sellele, kuivõrd  selge on nende visioon eelseisva ametiaja tööfookusest ja tööpanuse reaalsest väljendumisest. Debattide käigus tuleks kandidaatidelt saada võimalikult selged, konkreetsed ja mõõdetavad lubadused tulevase tööpanuse osas (alustades näiteks sellest, kas ja kui pikaks ajaks kandidaat Euroopa Parlamenti ka reaalselt läheb, kuni konkreetse valdkonnani, kus nad peamiselt panustada kavatsevad), et oleks võimalik nende ametiaja lõpul nende tegevust ka  selgelt hinnata. Tulevased saadikud peaksid selgitama, millisel viisil plaanivad ja suudavad nad Eesti prioriteetide saavutamisele kaasa aidata, selle asemel et viie aasta pärast arglikult tunnistada: tegelikult ei otsusta Euroopa Parlament ju suurt midagi ja seetõttu neil suuremaid saavutusi pole ka olnud. 

Vahur Made :

1. Aeg eelmistest, 2004. aastal toimunud europarlamendi valimistest möödunud märkamatult. Vaevu neljandik Eesti hääleõiguslikest neist ju huvituski. Ning kas mäletamegi enam päris täpselt, keda Strasbourg’i/Brüsselisse valisime? Valijatelt palju hääli kogunud Toomas Hendrik Ilves jättis europarlamendi peagi. Toomas Savi, Siiri Oviiri, Andres Tarandi, Marianne Mikko ja Katrin Saksa europarlamendi-tegemistest pole Eestis viimase viie aasta jooksul peaaegu midagi kuulda olnud. Kuigi nad kõik on vististi jõudumööda kaasa löönud parlamendi fraktsioonide,  töörühmade, komisjonide ja delegatsioonide töös. Ning, tõsi, mis tõsi, Mikko on poetanud Eesti ajalehtede veergudele isegi paar Moldova-teemalist artiklit. Vaid Tunne Kelami võitlus kommunismiga jätab tagasivaates mulje, et oleks nagu tegeletud mingisuguse teemaga. Kelam võib ehk olla tänulik oma parteikaaslaste hoolsale meediatööle. Jah, parteide meediameeskonnad vormivad eurosaadiku? Koht mõtlemiseks? Nii näibki, et keskseks teemaks tänavuses europarlamendi valimiste kampaanias võiks olla eurosaadikute side Eestiga. Poliitiliselt ebakorrektne?

Võib-olla. Aga ei tasu kergitada Chaneli  salvrätikukest valehäbi varjamiseks. Eesti probleemid ja seisukohad vajavad europarlamendile edastamist ning pole vähimatki põhjust loota, et mõne teise riigi eurosaadikud selle töö ära teeksid. Neil on omad mured. Ei ole ju küsimus ainult selles, kas ja kui palju ilmub ajalehtedes lookesi ja uudisnuppe meie eurosaadikute eurotegemistest. Palju mõtlemapanevam on fakt, et nii ELiga tegelevatel Eesti ametnikel kui isegi riigikogu ELi asjade komisjoni liikmetel on tihti väga raske tunnetada meie eurosaadikute vajalikkust või abi Eestit puudutavate probleemide lahendamisel ELis. Mis aga annab lisa „Hamleti  kannatustele”, on see, et eurosaadikud tunnetavad vist isegi üsna selgelt, et neid ega nende teeneid Eesti poliitilised otsustajad ei otsi ega vaja. Nii ootaksingi, et europarlamenti siirdujatel oleks mõtetes konkreetne temaatika, millele nad kavatsevad viie aasta jooksul pühenduda. Ja kui neil see on, siis peaksid nad oskama seletada, kuidas nad selle teema raames jätkavad koostööd Eesti poliitiliste jõudude ja institutsioonidega. Ehk näeb millalgi päevavalgust sisukas analüüs esimese viisaastaku kohta, mis Eestist valitud saadikud on europarlamendis olnud. See võiks olla  uutele valitavatele saadikutele lähtekohaks.

2. Ei pelga ega looda midagi. Kuid need valimised ja neile eelnenud kampaania oleks Eesti poliitika seisukohalt ebaõnnestunud, kui esile kerkiks veneteema. Sest öelgem otse, ei Eestil ega ühelgi teisel ELi liikmesriigil ole kohustust venelaste probleemidega tegeleda. Venelaste kodumaa – Venemaa Föderatsioon – on võtnud Euroopa Liidu suhtes üheselt tõrjuva, kriitilise ja lausa vaenuliku hoiaku. Venemaa on teatanud oma soovimatusest euroliiduga  integreeruda, tõrjunud võimaluse saada ELi naabruspoliitika partnerriigiks, küsimärgistanud korduvalt ELi välispoliitilisi huve, naeruvääristanud euroopalikku demokraatiat, inimõigustelembust ja avatust. Niikaua kui Venemaa oma suhtumist ELi ei muuda, pole siinsetel venelastel vähimatki eetilist alust taotleda mingit erilist esindatust europarlamendis. Senikaua on Vladimir Velmani kakskeelse valimissildi õige koht kuivkäimlas Komsomolskaja Pravda ja Naši lendlehe vahel. 

Iivi -Anna Masso :

1. Eurovalimiste teema number üks on praegu kahtlemata seotud majanduskriisiga: kuidas sellest välja saada, mida Euroopa saab üheskoos teha, milles võivad tekkida Euroopa-sisesed vastuolud. Samas ei saa majandusest lahutada välispoliitikat: viimase  aja kriisid on osutanud, kui tähtis on näiteks energiaturvalisus ja kuidas selles asjas põimuvad omavahel majandus ja poliitika. Majandus- ja energiahuvide teisel kaalukausil on teadlikkus sellest, mis on müüdav ja mis mitte – ja millise hinnaga. Oluline Euroopa tulevase arengu seisukohalt on see, kui ühtne, kui solidaarne oma haavatavate liikmete ja naabrite suhtes ning kui truu omaenda põhiväärtustele on EL nendes küsimustes lähitulevikus. ELi ühtne välispoliitika on alles kujunemas ja see, milliseks see kujuneb, on äärealade väikeriikidele äärmiselt tähtis.  Küsimus, kas EL on eelkõige kaubanduslikul koostööl põhinev kooslus või demokraatiale ja isikuvabadustele rajatud väärtuspõhine liit, milleks ta ilmasõja varemetele loodi, on endiselt lõpliku vastuseta, EL areneb kogu aeg. ELi „põhiseadust”, mis enam pole põhiseadus, ei ole veel vastu võetud, koostöö tiheduse osas on erimeelsusi riikide ja ka kodanike vahel. Need asjad, nagu ka ELi edasise laienemise küsimus, on kindlasti lähiaastatel arutluse all. Liidu  ühise väärtusruumi rajamisel oli oluliseks verstapostiks äsja europarlamendis tehtud otsus mõista hukka nii natslike kui kommunistlike totalitaarrežiimide kuriteod ja mälestada ohvreid üheskoos. See otsus lähendab „vana” ja „uut” Euroopat ja selle eest võlgneme suure tänu Eesti euroesindajatele eesotsas Tunne Kelamiga. Debatt ühise mineviku üle jätkub ja aitab anda ühisele tulevikule suunda. Me ei ela kahjuks fukuyamalikus maailmas, kus konfliktid on lõppenud ja liberaalne demokraatia võitnud. Pidevalt  on aktuaalsed inimõigustega seotud küsimused: kuidas suhtutakse erinevatesse maailma konfliktidesse, millest mõnes oleme osalised; inimõiguste olukorda suurriikides, mis on ELi olulised kaubanduspartnerid; erinevate antidemokraatlike jõudude pürgimustesse piirata sõnavabadust rahvusvahelisel tandril, olgu küsimuses usukriitika või Teise maailmasõja tagajärgede „vale” tõlgendus. Tühine pole seegi, kuidas Euroopa suudab integreerida omaenda rahvuslikud ja kultuurilised vähemused. Euroliidu ühine kaitsepoliitika on veel täiesti lahtine küsimus; suhted üle Atlandi on õnneks paranemas, kuid  seegi nõuab veel tööd. Küsimus, kes me eurooplastena oleme, pole lihtsalt filosoofiline, see on seotud paljude konkreetsete otsuste ja arengusuundadega.

2. Kampaaniaid jälgides tuleks eraldada kohalikud teemad Euroopa teemadest, seda eriti Eestis, kus kohalikud valimised järgnevad eurovalimistele ja ahvatlus asjade segamiseks kampaania käigus on suur. Pelgust lisab võimalus, et majanduskriisi tekitatud pettumust kasutatakse ära populistlikul moel – sellele viitas labane „nemad on kõiges süüdi” kampaania ajal, mil muud lääneriigid otsisid kriisile solidaarseid lahendusi. Ka  rahva võimalik apaatia tekitab muret; seda lisab asjaolu, et valimised on seekord nn kinniste nimekirjadega, mis vähendab valija sõnaõigust. Ometi on häid kandidaate mitme erakonna nimekirjade eesotsas nii poliitilise spektri paremal kui vasakul pool, nii et nimekirja valimine on ikka etem kui vaikne protest. Eurovalimistel pole oluline, kes on “süüdi” ärajäänud palgatõusus, vaid see, et Eestit esindama saadetakse inimesed, kes hoolivad Euroopa demokraatiast ja Eesti saatusest. Loodan, et paljud valijad saavad sellest aru. 

Juhan Kivirähk :

1. Euroopa Komisjoni mullu sügisel tellitud avaliku arvamuse uuringust selgus, et Euroopa Parlamendi valimistega seoses huvitab eurooplasi eelkõige see, mis on seotud majanduskriisiga toimetulemisega, tööpuuduse vähendamisega, inflatsiooni peatamisega ja inimeste ostujõu taastamisega. Eesti kodanike  hoiakud on ELi keskmistega küllaltki sarnased. Valimiste eel on poliitikutel tahtmine anda just selliseid lubadusi, mida valija kõige rohkem ootab. Nii kuulemegi valimisloosungites peamiselt seda, et europarlamenti on vaja inimesi, kes oskavad kaitsta Eesti huve majandus- ja rahandusvaldkonnas, tuua Eestisse toetusi, saavutada euro kasutuselevõtt ning aidata taastada majanduskasvu. Selleks olevat vaja valida Brüsselisse Euroopa tasemel tegijad.  Keda võib aga lugeda vajalikul tasemel tegijateks ja millest õigupoolest see „tegemisvõime” sõltub? Praegustest eurosaadikutest võib kõrgelt hinnata Tunne Kelami tegevust, sest tema oli üks totalitaarseid režiime hukka mõistva deklaratsiooni peamisi eestvedajaid. Ent, alahindamata Kelami isiklikku panust sellesse üritusse, tuleb silmas pidada, et tema selja taga oli parlamendi suurim fraktsioon – Euroopa Rahvapartei. Üksik poliitik ei tõuse tegijaks saja ühe liikmega riigikoguski, saati siis tulevases  736-liikmelises Euroopa Parlamendis. Seepärast oleks igati korrektne, kui kandidaadid tooksid lisaks oma isiklikule ja erakondlikule platvormile valijate ette ka tulevase fraktsiooni põhimõtted ja programmi. Nii nagu on teinud näiteks Eestimaa Rohelised, kelle puhul me teame, et valituks osutudes asuvad nad koos teiste Euroopa rohelistega realiseerima ambitsioonikat plaani „Uus roheline Euroopa”. Samal moel tahaks teada saada, millised peamised sihid seab järgmiseks tegevusperioodiks Euroopa Rahvapartei, mida kavatsevad ette võtta sotsiaaldemokraadid. Ning las ka Kristiina  Ojuland ja Edgar Savisaar seletavad, mida ja kuidas nad Brüsselis demokraatide ja liberaalide fraktsioonis üheskoos tegema hakkavad. Praegu tundub Keskerakonna valimiskampaania olema suunatud küll pigem oma tulevaste partnerite vastu ning keskenduvat rohkem koduse võimupiruka ümberjagamisele. Ühesõnaga – kaunite ja ebareaalsete lubaduste asemel Eesti majanduslikule õitsengule pööramisest ootaks kampaaniast pigem seda, et valijatele räägitaks, mida see Euroopa Parlament enesest üldse kujutab ning millised on kuue Eestist valitava saadiku reaalsed võimalused Euroopa asju ja selle kaudu ka Eestis  toimuvat mõjutada. Kesk- ja Reformierakonna, IR Li ja sotsiaaldemokraatide, roheliste ja rahvaliitlaste võimalused Brüsselis Eesti asja ajada sõltuvad ju sellest, kui edukalt suudetakse koos oma partneritega ühises fraktsioonis tegutsedes lahendada kogu Euroopa Liidu ees seisvaid probleeme.

2. Kampaaniaga seotud hirmud juba hakkavadki tasapisi tõeks saama. On näha, et valimisvõitlust hakatakse taas kasutama tavapäraseks kodumaiseks poriloopimiseks ning üritatakse valijate meeli, mõtteid ja tundeid vallutada valimislubaduste roosa uduga. Lootusi panen aga sellele, et maikuus kogunev  saja tuhande pealine mõttekoda ei lase valijatele enam niisama lihtsalt hambasse puhuda, nagu see juhtus kahe aasta eest riigikogu valimistel.   

Erkki Bahovski :

1. Teemad võiksid tõukuda sellest, mida üldse EP saab otsustada, ja teiseks, mis pakub Eesti elanikele huvi. Ei ole väga mõtet arutada teemal, kes kellele jälle ära pani. EP otsustab paljut, kuid ennekõike ELi eelarve ja tööhõive ning regionaalpoliitikaga seotud küsimusi. Arvestades praegust majanduskriisi, oleks ju loomulik, et arutelud keskenduksid tööhõivega seotud teemadele. Sellele lisab julgust teadmine, et eelmisel aastal tehtud Eurobarometeri uuringu järgi huvituvad inimesed eeskätt majandusest ja tööhõivest. Kuid muidugi ei saa debatt jääda pelgalt Eesti-keskseks, sest vaja on arutada ka seda, kuidas lahendada neid küsimusi Euroopa tasemel. Seda muidugi nii, et lahendustest saaksid kasu kõik liikmesriigid. Kindlasti tuleb teemaks ka ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Idapartnerlus, suhted Venemaaga ja energeetika on teemad, mis erutavad Eesti avalikkust. Asjakohane oleks ka teada, kuidas kavatsevad saadikukandidaadid EPs tegutseda. Enam ei saa loota hinnaalandusele, sest aastatel 2004–2009 võisime olla veel õpipoisi staatuses, nüüd enam mitte.

2. Pelgan, et kampaania keskendub taas ärapanemisele. Tuleb meeles pidada, et need on esimesed valimised pärast kahte Eesti ühiskonda raputanud sündmust: pronksiöid ja majanduskriisi. Sääraste sündmuste valguses on eeldatav, et hääletatakse midagi muud kui Euroopaga seotud teemasid. Aga loodan just samal põhjusel, et osavõtt EP valimistest tuleb suurem kui eelmisel korral (27%). Mõned on viidanud sellele, et inimesed on kaugenenud poliitikast, kuid võib minna ka vastupidi – tullakse valimiskastide juurde. Ja sellega seoses loodan ikkagi, et räägitakse ka Euroopast, sest usun, et inimesed on ära teeninud midagi muud kui tavalise kisklemise.