Metsalised metsa kallal ehk Ürgdemokraatiast urbanokraatiani

Taastuvenergia on suuresti illusioon – ka selle tootmiseks tuleb teatud osa looduskeskkonnast hävitada.

Ülo Mattheus

Kui seeneline ja marjuline metsa lähevad, on kõik hästi: korjavad korvid-ämbrid metsaande täis ning saavad kaasa ka paraja energialaengu. Korilus on osa inimese ürgsest loomusest, looduse enda toimise viis. Nii on täiesti mõistetav, et ulatuslik metsaraie on paljudele emotsionaalselt vastuvõetamatu ja lööb hinge pihta. Harvesteride mürin, puude ragin, okste murdumine, sageli prožektorite valgel õhtupimedas, see on kui metsalise töö ilmutusraamatus. Metsaline pole ei marjuline ega seeneline, tema ei korja vaid hagu, vaid võtab kogu metsa. Bioloog ütleb, et mets peabki pidevalt uuenema, teeb seda ka ise loomulikul viisil, olgu maha varisedes ja määndudes või metsatulekahjude tõttu. Paratamatu hävimise ja uuenemise kontekstis on lageraie vaid üks võimalusi, kusjuures selline, mis toob ka otsest majanduslikku kasu.

Häda selle tõega on see, et selle taga on vaid majanduslik kasu. Selle kasu saab kätte kohe, nüüd ja praegu, metsa ilu ja hinge nautlejatel tuleb oma kasu (kui mets kord on maha raiutud) oodata seitsekümmend või isegi sada aastat. Mõistagi ei jõua nad seda ära oodata, nemad jäävad sellest lõplikult ilma või peavad rahulduma pooliku rõõmuga aeglaselt edenevail noorendikel. Kõike majandusliku kasuga mõõtes ja põhjendades jätame kõrvale palju olulisemad asjad, näiteks ühiskonna eluterve toimimise ja tasakaalu, mida ulatuslikud muutused elukeskkonnas ilmselgelt kahjustavad. Inimene vajab loodust nii emotsionaalselt kui ka otseselt ellujäämiseks, ilma looduseta sureb ka tema välja. Küsimus on piiris, kui palju peab seda loodust olema ja missuguses ulatuses võib selle kokku pakkida ja ära tarbida. Ühes servas on intensiivne metsatööstus ja teises soov jätta metsad hoopis rahule ja lasta neil elada oma elu, teha Eestist looduskaitseala või nn ökoriik. Kuskil kahe äärmuse vahel on see, mis on mõistlik, kuid ilmselt ei ole see suund, mis viib metsaraie ja metsatööstuse laiendamise poole.

Nüüdseks on Eestis jõutud piirile, kus mingi hulk inimesi end enam väga hästi ei tunne. See piir on ületatud nende inimeste puhul, keda seob metsaga vaimne side, kellele mets on osa kodu ümbrusest või kes vajavad ka linnas elades metsa puudutust. Kui suur on see metsatundlik grupp, seda on raske hinnata, kuid kindlasti on tema mõju avalikule arvamusele ja ühiskonna enesehinnangule suur. Majandusliku ekspansiooni, keskkonnamuutuste ja maailma üleüldise prügistamise tingimustes on see südametunnistuse hääl.

Metsatundliku grupi kõrval võib kõnelda suuremast urbaniseerunud grupist, kellele loodus on jäänud juba väga kaugeks, keda tööstuslik metsaraie väga ei puuduta ja kes n-ö ei välju asfalteeritud alalt. On veel ka kolmas, kõige väiksem grupp, kes on metsaraie ja -töötlemisega otseselt seotud ning elatub sellest.

Praegu domineerib Eestis selle viimase grupi tahe. Seda toetab ka riiklik metsapoliitika, mida toetab omakorda urbaniseerunute ükskõiksus. Riigi metsadest on Eestis kaitse all vaid 25%, 11% on keskkonnapiirangutega, 64% aga vabalt majandatav. Suur osa sellest vabadusest teostatakse lageraiena. Lageraievastase petitsiooni algatajad märgivad, et „[k]ui 2007 raiuti lageraiega ligi 3,5 miljonit tihumeetrit puitu, siis 2017. aastal ligi 9 miljonit tihumeetrit. Kokku väljastas keskkonnaamet möödunud aastal lageraielube 55 000 hektarile. RMK raius lageraiega aga 10 736 hektarit, küündides peaaegu Karula rahvuspargi suuruse alani.“¹ Kui rääkida rahalisest kasust, mis RMK selle eest sai, siis oli riikliku metsaettevõtte müügitulu 2017. aastal 175 mln eurot ja kasum 43 mln, millest 22,5 mln kanti riigieelarvesse.² Riigieelarve 11 miljardiga võrreldes ei ole see summa kuigi suur, vaid nagu kukrutäis hõbeseeklid, mille eest suurem väärtus maha müüakse.

Majanduslikus mõtlemises domineerib arusaam, et majanduse edukust näitab majanduskasv, mille üks mootor on ekspordile suunatud tootmine. Statistikaamet osutab, et puidu ja puittoodete väljavedu Euroopa Liidu riikidesse moodustas Eesti kogu ekspordist 2017. aastal üle 10%. Seejuures ekspordib Eesti töötlemata puitu odavamalt, kui sihtriigid seda keskmiselt sisse ostavad. Ligi pool müüdavast toorpuidust läks Rootsi, kuhu lehtpuitu müüdi 28% ja okaspuitu 20% odavamalt, kui on Rootsi keskmised kuupmeetrihinnad. ³ Teisisõnu, ligi üks kolmandik metsa kingiti lihtsalt ära. Ühes selle suurejoonelise kingitusega anti ära ka osa oma looduse ilust, oma marja- ja seenemetsadest, kingiti ära jupike inimeste eluterveid emotsioone, mille asemele jäid tühi hing ja risuga kaetud raielangid, mis riivavad silma kõikjal, kuhu tahes Eestis sõita. Võib öelda, et me saame selle maharaiutud ja suures osas ära kingitud metsa asemele emotsionaalse saaste. Saame hulganisti inimesi, kes on häiritud. Saame vaimse konflikti ja vastandumise, mis jõuab mingil hetkel kriitilise piirini.

Urbanokraatia ja ürgdemokraatia

Viimasel ajal oleme jõudnud kiiresti kuskile ürgdemokraatia ja urbanokraatia piirimaile, linna ja maa üleminekuperioodi lõppfaasi. Selle üheks tunnuseks on valglinnastumine: meile on vajalikud linna töökohad ja mugavused, kuid ka loodus peab käepärast olema. Kui ürgdemokraatia on Oskar Looritsa järgi nähtus, kus inimene peab loodust omataoliseks ega sea end looduse üleolevaks kuningaks,⁴ siis urbanokraatia (linnaelanike maailmavaate domineerimine) on selle vastand: inimene ise loob oma keskkonna, kus valitseb betoon, klaas ja asfalt, ning olulisem kui tuul, vihm ja mustikalõhn metsas on elekter ja tehnoloogia. Kuigi ka linnad muutuvad rohelisemaks, korrusmajadele rajatakse rohelisi terrasse ja katusaedu, ei muuda see vastasseisu kahe sootsiumi vahel. Üks elab loodusega tasakaalus nagu marjuline või seeneline, kes võtab looduselt vajaliku, kuid ei hävita seda. Teine, linlik elulaad ja suurtootmine, on juba oma loomult hävitaja, tarbimissündikaat, mis igal sekundil kulutab ära tohutul hulgal toitu, pakendeid, hügieenitarbeid, puhast vett ja puhast õhku, muutes selle probleemseks heitmeks, millega loodus peab toime tulema. Globaalses vaates on linn tarbimise mootor, mis dikteerib, kui palju tuleb metsa ümber töötada pakendiks, WC-paberiks, hambatikkudeks ja grillipulkadeks, kui palju tuleb vihmametsi maha võtta veisekasvatuseks või õlipalmiistandusteks, et valmistada kosmeetikatooteid linnainimese õrnale nahale. Linnad on ülerahvastatuse ja ületootmise küüsis tsivilisatsiooni sünonüüm, teatud liiki mutatsioon, kõrvalekalle looduse loomulikust arengust, mis paisuvad ja vohavad vähkkasvajana. Need on ka migratsiooni üheks mootoriks, pakkudes anonüümset varjupaika ja ellujäämise võimalusi oma getodes ja slummides.

Alles mõni aeg tagasi globaalne migratsioon Eestit väga ei puudutanud, sest siia põgenikud ei jõudnud. Nüüd on see poliitika keskseid küsimusi ja näiteks EKRE esiletõusu üks põhjusi. Sama lugu on maailma keskkonnaprobleemidega. Praegu need meid justnagu väga ei puuduta või puudutavad riivamisi: soojad talved ei lase piisavalt puid metsast välja tuua, põuased suved kahandavad nii vilja kui ka heinasaaki, kusjuures viimane mõjub halvasti karjakasvatusele. Sellele vaatamata elame idüllilises minevikus ja suhtume oma loodusressurssi kui millessegi piiramatusse, mille arvel võib suurtootmist lõputult laiendada. Ikka planeerime siia ettevõtlust, mis on seotud metsade intensiivse töötlemisega, või kaalume metsa masspõletamist elektrijaamades, toites sellega tegelikult globaalset ressursinäljas majandust ja kergitades puidu hinda. Nii näiteks on küttepuude hind Eestis tõusnud ühe aastaga 40% ja Eesti kõige traditsioonilisemast kütteliigist on saamas luksus, mida peagi saavad endale lubada vaid jõukad linnakodanikud näpuotsaga korteri või eramu kaminasse või siis need vähesed, kellel on omaenda mets. Eesti mõistes on see midagi märgilist. Traditsioonilise elulaadi või ka ürgdemokraatia viimased hingetõmbed, nagu selle võib-olla sõnastanuks Oskar Loorits.

Elekter ja andmeside – eluenergia aseained

Koos ürgdemokraatia viimaste hingetõmmetega oleme jõudnud faasi, kus looduse tähtsus inimese eluenergia­vajaduse rahuldamiseks on taandunud. Kui palju on järele jäänud neid, kes käivad end laadimas metsas, ja kui palju neid, kelle energiavajaduse rahuldavad seadmed, ennekõike nutitelefonid, nendega tehtud selfie’d, nunnupildid, like’id jne, mis nõristavad ajju vajaliku koguse õnnehormoone? Või seebiooperid televiisoris. Tehnoloogia, mugav ligipääs andmesidele, on tänapäeval võrreldav inimõigusega. Nii oli see kunagi ka elektriga, mis väheste luksusest muutus kõigi õiguseks. Maailmapanga andmetel pääseb tänapäeval elektrienergiale ligi üle 96% maailma linnaelanikkonnast ja 77% maaelanikkonnast,⁵ ligipääs internetile on portaali Internet World Stats andmetel tagatud ligi 55%-le maailma elanikkonnast.⁶

Kuid see on asja üks pool, vajadus peab olema ka ressursiga kaetud. Nutiseadmete taga on mahukas tööstus, mis vajab tohutul hulgal materjale, elektri tootmiseks on vaja aga kivisütt, naftat, gaasi, tuumakütust jne. Me küll võime lauale panna taastuvenergia kaardi, kuid taastuvenergia on suuresti illusioon – ka selle tootmiseks tuleb teatud osa looduskeskkonnast hävitada. Hüdroenergia rajatised muudavad kogu jõega seotud ökoloogiat ja traditsioonilist eluviisi, tuulegeneraatorid tekitavad uusi saaste liike, nagu mürasaaste või emotsionaalne saaste, mille toob endaga kaasa ilusa looduskeskkonna asendumine tehnopargiga. Probleemiks on ka selleks vajalik ja keskkonda saastav materjalitööstus.⁷ Päikeseenergia tootmiseks ei piisa vaid päikese olemasolust, sellegi eelduseks on materjalimahukas päikese­paneelide tootmine ja ulatuslik maa­kasutus.⁸ Nimetada aga metsapõletamist elektrijaamade kateldes taastuvenergia tootmiseks on juba sulaselge küünilisus.

Elektrist ja andmesidest sõltub üha kasvava inimhulga võimekus olukorraga toime tulla ja kokkuvõttes ka nende vaimne tasakaal. Ilma elektrita kaob valgus, seiskuvad vee- ja küttesüsteem, WCd ummistuvad, telefonid ja internet lakkavad töötamast. Kogu tehnoloogiline maailm variseb kokku: panga­ülekannet ei saa teha, sularahaautomaadid ei tööta, kauplused suletakse, linnaliiklus jookseb ummikusse jne. Lakkab kõik see, millele tugineb linnainimese igapäevane elu ja mis toidab tema toimetulekut ja eluenergiat. Selle asemele tuleb paanika ja masendus. Ootamatute elektrikatkestuste puhul tekib hulganisti kriisiolukordi, kus inimesed jäävad lifti ja metroosse kinni või neist saavad vangid oma kõrges korruselamus. Olukord kasutatakse ära ka poodide rüüstamiseks, vallandub marodööritsemine. See ei ole apokalüptiline nägemus, vaid linnavõimude õudusunenägu või ka kordus-õudusunenägu. Mitmed nende eelkäijad on selle läbi elanud, näiteks 1965. ja 1977. aastal New Yorgis – seda meenutatakse siiani hirmuga⁹ –, ning hiljem natuke tagasihoidlikumas mõõtmes teistes linnades. Suurim senistest elektrikatkestustest leidis aset 2012. aastal Indias, kus jäi selle tõttu 14 tunniks hätta üle 700 miljoni inimese.¹⁰ Nagu toonase ajakirjanduse järgi võib aimata, voolas ametnike seljal hirmuhigi ja kell tiksus halastamatult selles suunas, et puhkevad rahutused ja kaos.

Krõksu küsimus

Ühelt poolt eluenergiat elektri ja andme­side näol aina suuremas mahus juurde tootes ja teiselt poolt looduse enda elu­energiat hävitades liigume me tasakaalu­punkti poole, kus uued elu­energia allikad võivad mingil hetkel alt vedada ja vanad on lakanud toimimast või kulub nende uuesti toimima hakkamiseks sajandeid.

Elame maailmas, kus elanikkond ja nõudlus ressursside järele ei kasva mitte protsentides, vaid kordades. Kui praegu elab maakeral ÜRO andmeil umbes 7,4 miljardit inimest, siis 1950. aastal oli meid kolm korda vähem ehk 2,5 miljardit. 2055. aastal ületab aga maakera elanikkond prognoosi kohaselt juba 10 miljardi piiri, kusjuures 7,4 miljardit on kas kõrge või keskmise sissetulekuga.¹¹ Nii pole kahtlustki, et kõigele, mida maakera suudab toota, on ka ostja või tarbija. See tähendab, et ka Eestil on „hea“ välja­vaade oma maa lagedaks müüa, sest inimkond ja tarbimine kasvab kiiremini kui uus mets. Huvi pakub selle kõige taustal küsimus, mis meid siis ees ootab. Kas ühel hetkel käib krõks ja ületarbiv maailmakorraldus kukub kokku? Kas Eestil on ikka veel ressurssi, mida müüa annab?

Olgu selle globaalse krõksuga kuidas on, meie küsimus on Eesti krõksus. Millal jõuab meieni teadmine, et loodus­ressursside intensiivsele tarbimisele tuginev majandus on enesehävituslik tupiktee? Millal saame aru, et nii müüme ära oma tegeliku eluenergia ja tuleviku?

1 Lageraied ajalukku. https://rahvaalgatus.ee/initiatives/40bed752-854e-4cab-9cf0-e055480d4a45

2 Majandusaasta aruanne 2017. Riigimetsa Majandamise Keskus. https://media.rmk.ee/files/rmk_majandusaasta_aruanne_2017.pdf

3 Reiko Blum, Eesti ekspordib töötlemata puitu odavalt. Statistikaamet, 12. VII 2018. https://blog.stat.ee/2018/07/12/eesti-ekspordib-tootlemata-puitu-odavalt/

4 Oskar Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade. Perioodika, Tallinn 1989, lk 45.

5 Access to electricity (% of population). The World Bank. https://data.worldbank.org/indicator/eg.elc.accs.zs

6 Internet World Stats. https://www.internetworldstats.com/stats.htm

7 Liu Hongqiao, The bottleneck of a low-carbon future.

https://www.chinadialogue.net/article/show/single/en/9209-The-bottleneck-of-a-low-carbon-future

8 Environmental Impacts of Solar Power. Union of Concerned Scientists. https://www.ucsusa.org/clean_energy/our-energy-choices/renewable-energy/environmental-impacts-solar-power.html

9 Kara Goldfarb, How The New York Blackout Of 1977 Tore A Crumbling City Apart. https://allthatsinteresting.com/new-york-blackout-1977

10 India blackouts leave 700 million without power. – The Guardian. https://www.theguardian.com/world/2012/jul/31/india-blackout-electricity-power-cuts

11 United Nations. World Population Prospects 2017. https://esa.un.org/unpd/wpp/