Metsa kõrvalkasutus Eestis

Heldur Sander

Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XXV. Metsa kõrvalkasutus Eestis. Tartu, 2011, 173 lk. Koostaja Jürgen Kusmin, toimetajad Triin Kusmin ja Toivo Meikar. 2011. aasta viimases veerandikus ilmus XXV köide Akadeemilise Metsaseltsi uurimusi. Selle esimeses artiklis näitab Lembitu Tarang metsa kõrvalkasutust läbi ajaloo, polemiseerides selle üle, mida ikkagi pidada kõrvalkasutuseks. Ta käsitleb metsa teemat võimalikult laiana ning püüab valdkonda seostada metsa pärandkultuuriga. Tarang on süstematiseerinud metsa kõrvalkasutuse ja pärandkultuuri seosed nelja gruppi: on säilinud jäljed nähtavate objektidena looduses; on säilinud ainult kohanimedena; on looduses tuvastatav osalt nähtavate objektidena, osalt ainult kohanimedena; meie ajani ei ole jäänud nähtavaid objekte ega kohanimesid. Jürgen Kusmini ja Triin Kusmini artikkel metsa kõrvalkasutusest XX sajandil käsitleb metsade kõrvalkasutust Teise maailmasõja eelsel ja järgsel ajal ning turba tootmist, turbaühistuid.

1920. aastatel võis metsas karjatatavate loomade arv ulatuda aastas kuni 100 000ni. Juttu tuleb metsade kõrvalkasutuse eri viisidest, vaigutamisest ja metsamaade rendile andmisest. Selgub, et 1933. aastal veeti pohli, jõhvikaid ja seeni välja vastavalt 170, 104 ja 12 tonni, lisaks veel 6 tonni seeni konserveeritult. 1934. aastal eksporditi peamiselt Saksamaale, Inglismaale, Prantsusmaale ja USAsse ligi 118 tonni pohli ja üle 90 tonni jõhvikaid. Ka sõjajärgset aega käsitlevas osas tuuakse esile väga mitmesuguseid kõrvalkasutusviise. Metsadest koguti nt 1960. aastal 800 tonni puude vaiku, varuti mee- ja õietolmu, kase- ja vahtramahla. 1982. aastal koguti suurim kasemahla kogus – 932 tonni. Rohkesti tegeldi metsamarjade, seente ja ravimtaimede kogumisega ning metsavarumise ülejääkidest saadi mitmesuguse toodangut, nt luuad, saunavihad, krohvimatid, katusesindlid ja -laastud, viljaredelid jm. Pikemalt peatutakse turba varumisel ja milleks seda kasutatakse. Nähtub, et turvast hakati tootma suures ulatuses XVIII sajandi lõpul ning enam kui 200 aasta jooksul on turba tootmine läbi teinud pika mitmekesise arengu.

Raivo Kalle ja Renata Sõukand annavad ajaloolise ülevaate eestlaste looduslikest toidu- ja ravimtaimedest. Nad kirjutavad ravimtaimede, tee- ja maitsetaimede (supi- ja lihatoitudele, liha suitsutamiseks, kurkide soolamiseks ja kapsaste hapendamiseks), metsikute toidutaimede ning kasemahla kogumisest ja kasutamisest. Kirjeldatakse õlletaime humala kasvatamist ning sarapuupähklite, kase- ja vahtramahla kogumist. Eestis oli 1930. aastatel 1451 ha sarapikke, pähklite kogusaak võis olla 45 600 liitrit, korjati 36 650 liitrit ning Eesti turgudel müüdi 4256 liitrit. Viieaastase katse tulemusena selgus, et kasemahla rahaline väärtus ületas kuuekordselt puidust saadava tulu.

Kristel Rattus käsitleb tõrva- ja söepõletamist Eestis. Tõrva põletati puidu immutamise kõrval ka selleks, et tõrvata katuseid, hoonete aluspalke, aiaposte, reejalatseid, suuski jm, aga kasutati ka ravimina. Tõrva aeti valdavalt männikändudest või -puust, parimaks tõrvapuuks loeti 20–30 aastat maa sees pehkinud männikände koos juurtega. Artiklis kirjeldatakse kolme tõrvaajamise meetodit: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummulikeeratud pajas ja tõrvaahjudes. Antakse ülevaade tõrvamisest ja tõrvaajamise lisasaadustest pigist, süsist ja tärpentinist ning nende kasutamisest. Aeti ka tökatit ehk kasetõrva, kadakaõli ja kivi- ehk saarepuutõrva. Peatutakse tõrvatoodete müügil ja sepasöe tootmisel ehk miilipõletamisel.

Kaja ja Aleksei Lotmani artikkel käsitleb puiskarjamaid kui maastiku elurikkuse allikat, nende kaitset ja uurimist. Puiskarjamaadena peetakse silmas puudega pärandkooslusi, mille peamiseks kasutuseks on karjatamine ja regulaarset niitmist ei toimu, nagu see esineb puisniitudel. Käsitletakse puiskarjamaade kujunemist, märgitakse, et need on vanemad kui puisniidud, mis said alles tekkida koos vikati ja sirbi kasutuselevõtuga. Teatavasti on Eesti pronksiaja leidude hulgas Kivissaarelt leitud varasesse pronksiaega kuuluv sirp, mis arvatakse olevat Ukraina päritolu. Analüüsitakse suurte rohusööjate loomade mõju avatud alade kujunemisele enne põllumajandust, peatutakse karjatamisel metsades ning levikul, vaadeldakse puiskarjamaade elustikku ja looduskaitset. Ilmneb, et puiskarjamaid on elupaigatüübina inventeeritud Rootsis 11 462, Eestis 3865 ja Soomes 723 hektaril. Autorid pakuvad välja ka puiskarjamaade hoolduse ja taastamise võimalused ja põhimõtted, millest tuleb lähtuda looduskaitseliste otsuste tegemisel, arutlevad puiskarjamaade tuleviku üle Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika raames.

Taimi Paal kirjutab metsamarjade ja seente varumisest. Ilmneb, et enne 1940. aastat läks Eestist välja autokoormate kaupa mustikaid ühtegi märki tollipaberitesse maha jätmata. 1930. aastate lõpus andis metsamarjade ja seente korjamine tööd 3000–4500 inimesele. Artiklis toodud tabelist selgub, et 1939. aastal korjati mustikaid, pohli ja metsmaasikaid vastavalt 990 100, 841 700 ja 119 500 liitrit. Üllataval kombel pole üldse nimetatud jõhvikaid. Metsamarjade ja seente korjamine jätkus ka pärast 1945. aastat. Kirjeldatakse Nõva ja Riguldi metskonnas rajatud katsealasid, kus uuriti mustika- ja pohlasaake. Mustika rekordsaagiks kujunes ilmselt ühel aastal 800 ja pohlal 600 kg hektarilt. Metsamarjadel ja seentel on tänapäevalgi tähtis koht, 1994. aastal korjati seeni ja marju 67,2 miljoni krooni väärtuses.

Anu Rohtla artikkel hõlmab metsamesindust. Meevõtmist kujutavad kaljujoonised Hispaanias on 20 000 aastat vanad ning Eestis on meejahti peetud umbes 4500 aastat tagasi. Kirjeldatakse, kuidas meekütid jälitasid mesilasi ja milliseid viise selleks kasutati. Pikemalt peatutakse metsamesindusel, mille rajamisel suurendati vanade puude looduslikke õõnsusi. Mesilaspuud ka tähistati, nii olevat ühel mehel olnud XVI sajandil Alutaguse metsas ligi 1600 mesipuud. Ilmneb, et XIII –XVI sajandil sõlmiti tarupuude ja nn mesilaste karjamaadega seotud lepinguid, mis reguleerisid meevõtmist ja andamite maksmist. Artiklis kirjeldatakse meevõtmisviise ja kärgedest mee kättesaamist, meevargusi ja sõdade ajal mesipuude rüüstamisi. Antakse ülevaade algsest pakktarumesindusest, mille puhul tarudena kasutati õõnsaid, puutüvest välja saetud pakkusid, mis paiknesid eluasemete läheduses. Analüüsitakse ka mesinduse allakäiku 1960. ja 1970. aastatel, mil mesilaste pidamine koondati suurtesse mesilatesse, põlde väetati liiga palju ja liialdati pestitsiidide kasutamisega. Artiklis kirjeldatakse mesinduseks sobivaid taimi ja metsatüüpe, saame teada, et paju ja vaarikas võivad kumbki anda kuni 24% saagist.

Lea Lukatsi artikkel võtab vaatluse alla puhkemajanduse arengu Nõukogude ajal, kirjeldatakse mitmesuguste puhkekohtade rajamist. Lähtutakse 1966. aastast, mil tollase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse juurde loodi puhkemajanduse osakond. Selle ülesandeks oli metsamajandite puhkealase tegevuse, jahimajandite ja hiljem ka rahvuspargi töö koordineerimine. Sinna alla käis ka motellide, kämpingute ja telklaagrite rajamine. Esimene kämping alustas tööd 1965. aastal Rannamõisas, 1970. aastal avati Viitna motell ja edaspidi ka puitmajakestega Uulu, Kabli, Klooga, Vaibla ja Pühajärve telklaager. Pikemalt peatutakse A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” tegevuspaikade taastamisel. Artiklist selgub, et aastatel 1967–1977 kasutas puhkemajandusteenuseid üle 1,5 miljoni inimese, lisaks käis rohkesti inimesi jahiretkedel. Metsadesse olid rajatud loodus-, õppe- ja teemarajad. 1980. aastal koostati puhkealade generaalplaan ja 1981. aastal viidi läbi uuring Pirita-Iru parkmetsas, et prognoosida Tallinna kasvuga seotud survet puhkemetsadele.

Viimase ja mahukaima artiklina (57 lk) leiame kogumikust kauaaegse Tartu ülikooli õppejõu (üle 51 aasta) Lev Vassiljevi (1920– 2009) diplomitöö „Karjatamine riigimetsades möödunud sajandil”, mille ta kaitses 1943. aastal Tartu ülikooli lõpetamisel. Töös selgitatakse algselt välis- ja kodumaiste metsateadlase seisukohavõtte karjatamise mõjust metsale ja antakse sellele üldhinnang. Järgnevalt kirjeldatakse karjatamist riigimetsades kümne Euroopa riigi (incl. USA) näitel ja järgnevas osas antakse ajalooline ülevaade. Mainitakse, et Läti Hendriku andmeil oli eestlastel rohkesti kariloomi. Alates XVIII sajandi algusest analüüsitakse karjatamist metsades kuue perioodi kaupa, käsitletakse karjatamist reguleerivaid seadusi ja metsade majandamise instruktsioone.

Lisaks annab Jüri Roosaare ülevaate Lev Vassiljevi elukäigust, õppejõu- ja teadlasetööst. Kogumiku lõpetab Toivo Meikari koostatud metsandusajaloo valikbibliograafia 2007–2010.

Tervikuna on kogumik väga mitmekesine, suhteliselt väheste ebatäpsustega. Kiri on siiski liialt väike ja tihe, mis raskendab lugemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming