Meteoroloog kui meelelahutaja

Kaarel Tarand

  Muidugi peaks praegu iga must või valge käimas olevas ei-tea-mitmendas maailmasõjas poole valima. Aga sõda on kaugel, tema ohvreid ja objektiivset informatsiooni toimuva kohta ühtviisi vähe. Mis poolt sa seal ikka valid! Eriti, et Eestil poleks ka parima tahtmise juures praegu võimalik rahuvalvesõdureid Liibanoni saata.

Võib-olla on mõni selleks kutsutud kontor seoses Lähis-Ida raketisajuga Eesti julgeolekuriski hinnet natuke kergitanud, kuid see risk on ka sel juhul tühine – võrreldes meid püsivalt ja tegevusalast sõltumatult varitseva ilmastikuriskiga. Paraku saame ilmaolude kohta avalikest infokanalitest teavet veel vähem kui laia ilma sõdade kohta. Sest ilma uuritakse küll tippteaduslikul tasemel ning globaalne vaatlusvõrk salvestab pidevalt ülitäpseid andmeid, kuid teadustegevuse ainus väljund käib läbi meelelahutustööstuse filtri.

Teleekraanidel edvistavad ilmatüdrukud ja -poisid jätavad mind külmaks, aga Eesti Meteoroloogia- ja Hüdroloogiainstituudi tõsistest teadlastest on mul küll sügavalt kahju. Ma ei usu, et nad oma teadmisi vabatahtlikult labastaksid sisutühjadeks kirjanduslikeks katsetusteks, mille tippteosena tsiteerin 11. juuli Postimehes ilmunud ilmateadet “Üks suvepäev”: “On varahommik ja taevane tulekera alustab uut ringkäiku. Esialgu on kõik talutav, isegi nauditav. Horisondi tagant ilmuvad päikesekiired kohtlevad meid leebelt ja hoiavad soojakraadid ohjes. /—/ Päike kerkib sinise lõuendi taustal üha kõrgemale ja kroonib päeva järjekordselt kõrvetava kuumusega.” Jumala eest, nagu Ptolemaiose-eelsesse aega oleks sattunud. Mida teadmistega tulekera liikumisest sinisel kangal praktilises elus peale hakata? Mil moel aitab see teha  otsuseid, kas hakata katust värvima, kas minna heinale või mitte, kas tellida klientidele viis või kümme vaati õlut? Muidugi, riskid on ju näiliselt olematud ja puhkavaid linlasi võivad need ainult pisut häirida, kuid mitte otse ohustada. Majandusvaldkondadest puudutavad ilmastikuriskid argiarusaama järgi eeskätt põllumajandust (mille kahjud niikuinii ELi toetustega ja meie riigi oma eelarvest kinni makstakse) ning turismi (mis niikuinii teenib pöörast raha). Ja siis veel meelelahutustööstust ennast ja sellega suvel konkureerida püüdvat kõrgkultuuri.

Ajalooõpikuid lugedes aga selgub, et kogu meie elu on läbi ajaloo just ilmast ja ainult ilmast sõltunudki. Ja sõltub praegugi märksa rohkem kui mõnest välismaisest pommiplahvatusest. Kust on meedia võtnud endale pähe, et ilmateade on ebaoluline informatsioon, mida võib ja lausa peab labastama infovaeseks meelelahutuseks? Ilmselt pole juhus, et ajalehed paigutavad ilmateate ja horoskoobi kui samasuguse tõeväärtusega teabe kõrvuti ühele leheküljele. Lisaks sellele leiame samalt leheküljelt veel anekdoodid, ristsõnad-sudokud ja muud kraami, mille pealkirjadki ütlevad, et faktidega pole sel kõigel midagi pistmist.

Meediaettevõtted tavatsevad oma tarbijaskonda kirjeldades hoobelda publiku haritusega: et igal teisel lugejal-vaatajal on kõrgharidus jne. Eeldan, et kõrgharidusega inimesel on olemas nii huvi maailma vastu kui ka oskus keerukamat informatsiooni vastu võtta ja tõlgendada. Kuid mis siin bakalaureustest ja magistritest rääkida. Olgu lehetoimetajatele teada, et juba põhikooli (mille läbimine on iga Eesti elaniku seaduslik kohustus) geograafia ainekava peatükis “3.1.4. Kliima” leiavad käsitlemist järgmised teemad: atmosfääri ehitus, kliima ja seda kujundavad tegurid, Maale saabuva päikesekiirguse sõltuvus geograafilisest laiusest, aastaajad, üldine õhuringlus (passaadid, läänetuuled), ookeani mõju kliimale, mandriline ja mereline kliima, pinnamoe mõju kliimale, kõrgusvööndilisus, põhi- ja vahekliimavöötmed, kliimakaart ja kliimadiagramm, inimtegevuse mõju kliimale.

Seega on igaüks varustatud märksa tõsisemate oskustega kui päikese ja pilve sümbolite vaatamiseks vaja. Praegu esitatav on tarbija solvamine ja tema aja raiskamine. Pärast ajalehest värvilise meelelahutuspildi vaatamist peab iga infohuviline ikka minema arvutivõrgust pärisinfot hankima: vaatama satelliitfotosid, jälgima liikuvaid ilmamudeleid või kas või näiteks ülikooli keskkonnafüüsikute ilmaleheküljel pakutavat.

Kliimauurijad on loodusteadlaste hulgas pioneerid sel rajal, mille sotsiaalteadlased juba sisse tallanud, nimelt teadustulemuste seebiooperiks lavastamisel. Teadus on üpris kaitsetu massilise labastamise ees ja seda ohtlikum see on. Ilm ei ole ainus pilastatu, üks õpetlik meelelahutuslik seeria mängiti meile globaalselt maha tänavu talvel looduse ja meditsiini piirimailt. Võimalik, et menusarja “Linnugripp” Eesti versioon riigi veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtliga peaosas tuleb sügistalvel kordamisele, see sobib ju ratsionaalse eestlase horoskoopidest, anekdootidest ja muust samaväärsest teadusinfost tulvil maailmapilti imehästi. Ja järgmiseks võtame “seebi” kujul ette insenergeneetika, biotehnoloogia ja muud toredad asjad, millest saab jutte vesta ja lugusid pajatada sama kaunilt ja poeetiliselt nagu ilmast. Raha tuleb ja inimestel meel lahutatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming