Metafüüsiline Keskküla

Harry Liivrand

Aron Stern Pühapäeval avatakse Tallinna Kunstihoones Ando Keskküla (1950–2008) näitus „Suur Vaikelu. Valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007”, mille idee sündis hetke ajel. Olid  kunstniku matused, peied Ku-Kus. Veel eelmisel aastal oli Tallinna Kunstihoone nõukogus läbi läinud juba haigustest ja saatuselöökidest puretud Keskküla taotlus korraldada tänavu hilissügisel oma kuraatorinäitus. Kuid saatus tahtis teisiti ja näituseplaani tekkis ootamatu auk. Nii otsustasin tol kurval õhtul, et sügisel tuleks Kunstihoones teha  Ando Keskküla näitus, mis tähendaks austusavaldust eesti kunsti ühele kõige andekamale loojale, pakuks pedagoogilises mõttes õpetlikku ja avastuslikku tänastele noortele kunstihuvilistele ning käsitleks kunstniku loomingu metafüüsilisemat külge. Sellele pole senini suuremat tähelepanu pööratud, ehkki Ants Juske ja Leonhard Lapin on sellele küll varem viidanud. Nii on näituse keskmes vaikelu motiiv ning igavikulised ja metafüüsilised küsimused, mis huvitasid kunstnikku pidevalt nii maalija kui videokunstnikuna.

Ando Keskküla on mitmed oma tööd nimetanud vaikeludeks, ka siis, kui need ei ole sugugi vaikelud selle sõna otseses tähenduses (pr.k nature morte – surnud loodus). Mõningaid tema töid saab liigitada ka kontseptuaalse vanitas-vaikelu žanri („Bonnard’i toa” seeria, 1994). Ta ei uurinud nendes töödes tardunud asjade maailma, ei katsetanud nende peal kunstniku käeosavust ja ainuüksi talle teada mänge, vaid need olid talle väravaks suhtlemisel reaalsusega. Teda painas küsimus, kuidas tajuda reaalsust, mis on õieti reaalsus ning kas ja kuidas on võimalik seda kujutada. Reaalsuse taju näib nii lihtne kogemus olevat, ometi on just see üks peavõti maalikunsti imelisse maailma. Juba 1970. aastal maalitud „Autoportrees” ühendab ta efektselt illusoorse ja tegeliku keskkonna. Kompides selle kogemuse piire, siirdus ta 1990. aastatel virtuaalse reaalsuse jälile ning see paelus teda vähemalt kümnendiks (parim näide videoinstallatsioon „Hingus”, 1999). Uus digitaalkultuur, millel puudub käegakatsutavus, faktuur, lõhn, materjalitaju, lummas teda absoluutse mitte-olemisega. Keskküla maalide kohta ei saa öelda, et need on realistlikud, kuigi just tema tõi Eestisse hüperrealismi, ikka sellesama reaalsusekogemuse jälil. Ehk võiksime nüüd, tagantjärele, täpsustada – müstilise kogemuse otsingul, metafüüsiline realist? Mõelgem siinkohal tema maalidele „Põhja-Eesti maastik” ja „Vaade võõrale linnale”, näiteks.

Tõelise loojana ei teinud Keskküla vahet kunstniku-elu ja argielu vahel, see oli talle üks, tema eluviis, kirg ja lõpmata otsing. Suur Vaikelu jäi lõpetamata, aga kes meist kinnitaks, et seda on võimalik kunagi lõpetada?

Ilma Keskküla töödeta on raske ette kujutada eesti 1970.-80. aastate maalikunsti ning tema innovatiivne panus 1990. aastate installatsiooni- ja videokunsti arengusse on  silmapaistev, kuid tema teoseid on avalikes ekspositsioonides kunstniku panust arvestades siiani liiga vähe näha. Leevendagu siis ajutinegi näitus Kunstihoones seda puudujääki. Andres Tolts, kelle Ando Keskkülaga koostöös tehtud absurdijoonistused mahtusid samuti näitusele, on kujundanud oma sõbra väljapaneku stiilselt tervikuks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming