Merleau-Ponty ja kunst

Vivian Bohl

Merleau-Ponty huvi kirjanduse ja kunstiliikide, iseäranis maalikunsti vastu oli sügav ja pikaajaline. Tema tajufilosoofiat silmas pidades pole sugugi juhuslik, et ta hindas kõrgelt Balzaci, Prousti, Valéry ja Cézanne’i loomingut, mida iseloomustab samasugune „tähelepanelikkuse ja imestuse viis, sama teadlikkuse nõue, samasugune tahe haarata maailma ja ajaloo tähendust selle sünni juures” nagu fenomenoloogiat.  Merleau-Ponty kunstialased kirjutised kuuluvad parimate nüüdiskunsti filosoofiliste käsitluste hulka.

Näiteks essees „Cézanne’i kahtlus” vaatleb Merleau-Ponty Cézanne’i maalikeelt kui algupärase visuaalse maailma fenomenoloogiat, mis jääb truuks elavale fenomenile ega alistu geomeetrilisele perspektiivile. Filosoofiagi peaks Merleau-Ponty sõnul olema sama loov kui kunst, see ei tohiks olla mitte valmis kujul eest leitava tõe representeerimine, vaid tõe olemisse  toomine. Nii nagu Merleau-Ponty puhul ei saa kõnelda keelefilosoofiast kitsas tähenduses, ei saa ka tema kunstikäsitlusi paigutada kitsalt esteetika või kunstiteooria raamidesse. Merleau-Ponty ei pööranud erilist tähelepanu ilu mõistele ega püüdnud anda normatiivset kriteeriumi, kuidas määratleda kunstiteost. Teda huvitas pigem väljenduse (expression) fenomen kui selline, mis peaks kunstis ja kirjanduses kõige ehedamalt  esile tulema. Kui mõista keelt avaras tähenduses, siis ilmneb mis tahes kunstiliiki analüüsides erinevus kõneleva keele ehk esmase väljenduse ja kõneldud keele ehk teisese väljenduse vahel. Kõneldud keel (langage parlé) on kinnistunud kogum tuttavaid seoseid märkide ja tähenduste vahel, kõnelevas keeles (langage parlant) aga transformeeruvad olemasolevad märgid ja nende tähendused nõnda, et sünnib uus tähendus.  Väljendus on ajaliselt kulgev protsess, mis saab tervikuna toimida kõneldud ja kõneleva keelekihi koostöös.

Mis tahes looming sünnib juba loodu ja veel mitteloodu, öeldu ja mitteöeldu, nähtu ja mittenähtu tähenduslikkusest tiines pingeväljas, mis on ühtlasi loodava ja loodamatu, öeldava ja öeldamatu, nähtava ja nähtamatu pingeväli. 1961. aasta jaanuaris ilmus Merleau-Ponty viimane lõpetatud tekst „Silm ja vaim”, mis pidi olema üks osa tema uuest olemise käsitlusest. Selles essees võrdleb Merleau-Ponty teaduslikku ja kunstilist lähenemist maailmale ning toob välja mõlema lähenemisviisi filosoofilised implikatsioonid: teadus manipuleerib asjadega ja lakkab neis elamast, koheldes kõike kui üldist objekti, samal ajal elab maalikunstniku pilk maailma tekstuuris nagu inimene oma kodus. Just „kodus olemine”, „elamine” (habiter), „asustamine” (s’installer) kuuluvad võtmemetafooride  hulka, mida Merleau-Ponty tarvitab siis, kui kirjeldab inimese algupärast suhet oma ihu ja maailmaga: me saame end ühes või teises paigas koduselt tunda vaid siis, kui elame oma ihus nagu kodus.

Merleau-Ponty annab uue tähenduse ka stiili mõistele. André Malraux’le viidates kirjutab ta: „… juba taju stiliseerib. Mööduv naine ei ole minu jaoks esmajoones kehaline kontuur, värvitud mannekeen ega vaatemäng. Ta on „individuaalne, meeleline, seksuaalne väljendus” ehk  kindel ihu olemisviis antuna täielikult kõnnakus või isegi üksikus kontsalöögis vastu maapinda, nagu vibukaare pingulolek on kohal puidu igas kius – väga märkimisväärne kombinatsioon käimisviisist, vaatest, puudutusest ja kõnest, mis mind haarab, sest ma olen ihu”. Stiil iseloomustab seda, milline on meie ihuline suhe maailma, ja viisi, kuidas maailm on ihusse ja ihu kaudu transformeerunud. MerleauPonty ütleb: „Me ei suuda kujutleda, kuidas vaim  saaks maalida. Laenates oma ihu maailmale, muundab maalikunstnik maailma maalideks” .

Kuna nii visuaalne kui ka keeleline väljenduslikkus kasvavad välja meie ihulisest maailmakogemusest, võinuks ta ka öelda, et laenates oma ihu maailmale, muundab kirjanik maailma kirjandusteosteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming