Merest üldiselt, subjektiivselt ja eklektiliselt

TARMO TEDER

Võiks küsida: mis on meri? Ja püüda sellele hõlmamatule nähtumusele tükati vastata, mõnes piisas vahest isegi suutes puutuda mere olemust. Õigem on siiski küsida: kes on meri? Nii küsimiseks annab mulle aluse pikaajaline ja mitmekesine suhe merega, mõni kummaliselt kirgastav mõistmine ning toimetaja lubatud litsents luuletada. Kuidagi naljakalt kalk oleks ju pidada merd justkui surnud hiidolluseks, kui mõned tunnevad koguni muret, kuidas mõni aastatuhandetetagune jää kantud rändrahn temasse suhtub.

Mõni teine inimene kallistab puud ja püüab tüve emmates tunnetada, kuidas puu olendina temasse puutub. Pole võimatu, et just puu on üks täiuslikum olend Maal kooskõlas tema iidse, inimese-eelse hingusega. Sadu tuhandeid aastaid on inimene loodust kujutluses hingestanud. Võib-olla ongi see üks eraldusjooni kõrgemate primaatide ja ürginimese vahel. Tuletegemine, taimede tundmine ja keele areng on juba kahejalgse oskused. Kuni õpiti salvestama ja taasesitama helisid ja liikuvaid pilte, lõhestama aatomit ja opereerima ühtede ja nullidega.

Merest peab konkreetsemalt rääkima, et kes ta siis sihuke on ja mis me temast tahame? Või mis tema hoopis meist tahab? Selline animistliku kallakuga küsimine on kahjuks vajunud sajandite hõlma. Inimese ja mere suhe on aastatuhandete jooksul muutunud liiga ühepoolseks: üle kõige käib halastamatu saamine, majanduslik võtmine ja globaalne reostamine. Ei ole ise ookeanil käinud ja näinud, aga meresõitjad ja ilmavaatlejad räägivad juba pindalalt USAst suuremast plastikjäätmete hulpivast saarest. Kui võrrelda maailmamerd inimese organismiga, siis paistab see kui ekseemist hullem melanoom, mida, ei tea, kas annabki enam parandada? Vaikse ookeani suur prügisaar (Great Pacific Garbage Patch) hulbib kahes suuremas jaos kui idaprügila ja lääneprügila, vastavalt Hawaii ja California vahel ning Jaapani ja Hawaii vahel. See on hõljuv supilaadne, 30 meetrit paks hõljuv ollusevaip, kus umbes 80 protsenti hõõrdunud plastikgraanuleid, ülejäänu moodustab sidus plankton, mikroprügi ja merevesi, kusjuures seda pole mitte üksnes majanduslikult tulus, vaid on ka tehniliselt võimatu koguda. Miljon merelindu ja sajad tuhanded mereloomad kõngevad igal aastal jätkuvalt mürgitusse, rääkimata toiduahelast plastik-kala-inimene.

Võidakse arvata, et mis see kauge sodisupp ikka nii väga meie mure on, kui omal külje all loksumas sõna otseses mõttes maailma sitaseim meri – meie kallis lämmastiku- ja fosforirikas Läänemeri. Oi, kui kena on siin regionaalses solgiaugus kümmelda ja võrku panna! Ei saa salata, et minagi kipun juba aastaid merre suhtuma kui saamaobjekti. Ametlikult töötu harrastuskalur tahab ju ka kala süüa, oleme naisega vahelduva eduga oma toidulauda rikastanud kodumere värskega. Söödud on siiga, lõhet, meriforelli, ahvenat, tinti, turska, haugi, hõbekokre, linaskit ning muidugi räime ja lesta, viimasel ajal õpime lugu pidama ümarmudilast. Harva kipub midagi teistele üle jääma, pigem tuleb ette neid päevi, kui kala majast täitsa otsa saab.

Kahe võrguga harrastuskaluri sebimine pole mingi romantika, pigem üksluine ja tihti pettumust pakkuv nügamine oma murede ja rõõmudega. Kui ikka mitu päeva järjest tuleb vetikatest umbes võrku kui märga madratsit lahti harutada, üles riputada, vihku korjata ja naabrimehe survepesuriga puhtaks uhada, läheb meel mõruks ning kokkuvõttes on rutiini ja muret ikka rohkem kui saagirõõmu. Kordi kogetud elevus ürgsetelt küttidelt päritud vereliinis ajab aga varem või hiljem ikka merele.

Üks pöördumatu suund siin ilmas on kahjuks see, et inimese manuaalsed oskused hakkavad piirduma igasuguste elektroonikavidinate kui meelelahutuslike infokandjate sõrmitsemisega. Kõigest kümne aastaga on oma koha sisse võtnud totaalne e-sõltuvus kui narkomaania eriliik. Ninapidi puutetundlikesse ikoonidesse süüvides söövad noored silmade ja kahe pöidla abil tahvleil ette antud maailma. Kaluri põlised töövõtted kipuvad ununema ka pensionieelikuist rannameestel. Haamrit, naela, saagi ja trellpuuri osatakse veel kenasti käsitseda, aga näiteks võrgusilma parandamine, aina õmblemine ning lina rakendamine selise ja põhjanööri külge hakkavad ununema vanaisadelgi. Kunstelektrist vaba rannarahvas tunnetas käegakatsutavat tegelikkust, milleks oli talle austatud ja toitev meri, keda mõõdutundetu uusinimene nüüd muudkui ammutab.

Sel foonil tuleks John Kennedy vaimus küsida, et ära küsi, mida meri saab teha sinu jaoks, küsi endalt, mida sina saad teha oma mere jaoks. Tuleb panna käsi südamele ja tunnistada, et ega palju saagi: esmajoones teda mitte reostada, merd mentaalselt (soovitavalt endamisi, mitte teatraalselt) austada, ametite bürokraatiasse takerdumata korrastada oma parimal äranägemisel põliseid lautrikohti, viia mere kui Suure Tema saladuslik olemus kodanike teadvusse. Meri oma mühaga on vahest ikka püham kui miljonite serverite surin.

Võiks ka küsida ja arutada, et miks toodavad eestimaised kalakasvatajad oma toetustega üle viie korra vähem, kui nad suudaksid. Miks on Pärnus tihtipeale müügil Läti räim ja miks kaubeldakse Tallinna mail kahtlase kvaliteediga suhteliselt odava Soome vikerforelliga? Poliitilisem on probleem, et miks pärast Tootmiskoondis Ookeani kuulsusrikast lõppu on kahekümne aastaga Eesti Vabariigis jõutud seisu, kus sinimustvalge lipu all ei sõida varsti enam ühtegi kaubalaeva? Kas tõesti on merenduse ja kalanduse asjus valitsuses ja ametites istunud kuivamaarotid ja administratiivselt inertsed tindinokkijad? Mereriigiks peetud ligi 3800 kilomeetrise rannajoonega Eesti potentsiaal on lastud umbe loksuda, häbisse on jäädud oma kala ja kaubalaevadega.

Vahest tõesti on Facebooki mõnest laigist tähtsam see, mida üks Soomest 12 000 aastat tagasi jääga tulnud rändrahn sinust nüüd arvab. Küsi mere käest, mida rahn sinust arvab! Kui küsida oskad, õpid ka merd kuulama. Tegelikult paistab meri mulle targem kui internet! Internet ehk elektrooniline ilmavõrk sisaldab küll üle mõistuse kogumi inimkonna teadmisi ja oskusi, on aina paisuv üliallikas ja meeletu mälutugi, aga ilma inimese juuresoluta siiski tühipaljas hiidrobot, elutu masin. Kord juba interneti loonud inimene ei jäta seda enam hetkekski väljalülitud e-masinana omapead seisma, sajad miljonid istuvad pidevalt vaheldudes võrgus ja merest olemuslikult erinevas jumaldatus on kogu aeg elektri abil inimsuhtlus justkui elu sees. Mereski elab inimesele haaramatu hiigelkogus igasuguseid olendeid ja toimib totaalse võrgustiku orgaaniline sümbioos.

Meres kihab sadade tuhandete liikide keemilis-bioloogiline interaktsioon, internetis suhtlevad üksteisega vaid inimesed risti-rästi hingetu tehnika toel, ent ka informatsiooni vahetamine võib olla elu, märk selle olemasolust. Inimmõistuse vangistamine enda loodud supermasinasse jätkub hirmsa hooga nii kollektiivselt kui ka individuaalselt. Sel foonil ei tasu unustada tõika, et inimese genereeritud ja taltsutatud elekter on ta juba ammu orjastanud. Elektri ja internetiga suhtesse sukeldumine on kasvanud sõltuvuse määrani, kust ei ole enam tagasiteed ja mis viib inimese paratamatu uppumiseni tulevikus.

Protsessi võib piltlikult nimetada ka Suure Paugu sümboolseks koopiaks Maal: alguses hõõruti esile elekter ja õpiti seda juhtima ka info teenistuses, hiljem hauduti välja www, kilobaitidest said megad, gigad ja terad, maht aina kiireneb ja paisub ülepea määrani, mida ei tea keegi. Paradoks on selles, et kindlasti on internetis juba mitu korda rohkem nulle ja ühtesid, kui on inimesele teada universumis aatomeid. Kuidas siis saab hetk-hetkelt miljonite valvsate hooldajate käes katkematus voolus püsiv, vaata et maine jumalus ehk internet olla lollim kui mingi amorfne soolane ollus nimega maailmameri?! Aatomeid, võrreldes universumiga, on seal naeruväärselt vähem, rääkimata maise, inimliku ilmavõrgu ühtedest ja nullidest …

Maa noosfäär ja interneti kommunikatiivne semiosfäär erinevad fundamentaalselt: nullidel ja ühtedel pole mingit keemilis-bioloogilist koostist, aga merel on see iidamast-aadamast peale. Väga võimalik, et nelja ookeani ja sadade merede kogum kui maailmameri on Maa noosfäärile olulisem allikas kui ajaloolise inimmõistuse akumulatsioon ja peegeldused lähikosmoses. Ei saa kuidagi mööda vaadata, et mõistuse ja vaimu tekkimiseks oli soolases ürgmeres vaja soodsat pesa kui keemilis-bioloogilist baasi, mis jõudis evolutsiooniga inimese naha alla. Muidugi võib väita ka panspermiat ja intelligentse elu kosmilist päritolu, aga kunagi ei tasu unustada, et meri on vanem kui leib ja isegi vanem kui süsiniku ja vesinikuga defineeritud orgaaniline elu. Lubage mul veel hüüatada, et ainult ennasttäis lollpea võib uskuda, et see elu on midagi eriomast, mis võimalik vaid Maal.

Mina arvan, et kui mulle antaks valida, kas kadugu Maa pealt internet või meri, kaotaksin silmagi pilgutamata elektrilise ilmavõrgu, sest mere kadumisega oleks ka inimesel kohe lõpp peal. Aga interneti kadumise järel ehitab inimene selle uuesti ja küllap juba targemini. Tuleb julgeda astuda jumaluste vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar