Meremäe talumees ei taha künda leelotades

STEPAN KARJA

Ajaloolane, arheoloog ja rahvapärimuse uurija Heiki Valk (Postimehe portaalis 18. VII) rõhutab setu rahvalaulu unikaalsust ja vajadust seda uurida, kuid hindab unikaalseks ja hoidmist vajavaks kogu Setumaa kultuuripärandi ja nii tundub Valgu mõttehaare ülemäära lai. Kas tõesti tuleb elada ja töötada esiisade moodi, rasket tööd rügada ja oodata, mil tulevad turistid Brasiiliast, Kanadast, Jaapanist ja Austraaliast taludesse uudistama pühasenurka, rõivakappi, sahvrit, keldrit, magamisasemeid ja tööruumi, kus valmivad pastlad, linatöötlemisriistad, harkadrad, puutoikast tehtud hangud jms?

Tõsi, Valk reservaati ei maini, ta kirjutab setu kultuuripärandist üldiselt. Kõige soodsamad eeldused selle hoidmiseks loob teadlase arvates ühtne juhtimine-suunamine ühest punktist, s.t on vaja moodustada kõiki EV piiridesse jäävaid ajaloolisi setu alasid hõlmav omavalitsus, mis on igapäevaelu ja kultuuritöö paremaks ühitamise eelduseks. Kahjuks pole autor maininud, missuguste jõudude toime hakkab suures omavalitsuses kultuuripärandi säilimisele eriti soodsalt mõjuma. Siiani oleme hoopis tähele pannud, et ka rahvakultuuri eri vormide levikule ja kunstilisele tasemele mõjub ergastavalt ja värskendavalt, kui harrastajad elavad ja toimetavad võimalikult paljudes erisugustes oludes ja teistsuguste kultuuride mõjuväljas.

Kas riik vägivallatses setudega?

Valk mainib, et pärast Eesti Vabariigi sündi algas kiire eestistamine, mis jätkus ka okupatsiooni tingimustes, kuid nende aastate mõju piirkonnale pole ühegi sõnaga mainitud. Lugeda on aga, et eraldatus eestlastest ja Võrumaast on olnud väga pikaaegne, tugev ja tuntav ning sellega on piirkonna administreerimisel vaja tänapäevalgi arvestada. Vene õigeusk püsivat setude identiteedi ühe olulise komponendina ning eraldavat setud võrukatest väga selgelt.

Teadlase kõigi väidetega ei saa täielikult nõustuda. Petserimaa rahva integreerimiseks Eesti Vabariiki tegi noor riik tohutuid pingutusi ja kulutas palju raha. Riigi initsiatiiv ei piirdunud ainult koolide asutamise, õpetajate suunamise ja neile teiste piirkondadega võrreldes kõrgemate palkade maksmisega – kirjaoskamatute inimeste harimiseks saadeti küladesse lektoreid, instruktoreid, konsulente, haridustöötajaid, karskustegelasi. Kõik see avaldas mitutpidi mõju inimeste igapäevaelule, turgutas maailmamõistmist ja kokkuvõttes hakkas murendama müüri, mis oli sajandite vältel kerkinud setude ja edumeelsema elukorraldusega eestlaste vahele. Esialgu kohati külades vastuseisugi – igal pool ei tahetud eestikeelset kooli ega jumalateenistust, naeruvääristati kodumajanduse lektoreid. Levib legend, et lugupeetud keeleteadlasele, täiskarsklasele Villem Ernitsale püüdsid purjus külamehed vägisi puskarit suhu valada.

Näib, et tollased riigijuhid lähtusid laia haardega visionääride (Jannsen, Jakobson, Hurt) postulaadist, et eesti rahva vaimse tõusu saab rajada hariduse edendamisele, ning sama teed taheti minna ka riigi äärealade järeleaitamise plaanides. Koole tekkis igasse suuremasse külla, mõnesse, kus oli ligemale sada talu, asutati isegi kaks kooli. Peagi hakkasid nooremad pereisad koolitama lapsi pärast kuue klassi lõpetamist ka Petseri gümnaasiumis ning mõned vähesed jõudsid sõja eel ja ajal ka Tartu ülikooli. Praegu tundub uskumatuna, et 1944. aastal, kui Vene võim võttis suure osa Petserimaast Pihkva oblasti alla, tegutses sel alal 76 kooli ja neis õppis kokku 7217 õpilast. Võõras riigivõim hakkas eesti keelt ja meelsust kohe suretama, ja sellest pääsemiseks polnud muud võimalust kui rännata välja Eestisse. Tuhanded pered leidsid uue elukoha, kus püüti sulanduda teistsugusesse keskkonda ja kultuuriruumi.

Eestisse kolinud perede lapsed ongi eestistunud. Üldreeglina tähendab hariduse tõus, linlik kultuuriruum ja elukorraldus ka esiisade keele, eluviisi, usukommete, kõige n-ö setuliku hülgamist. Ühe laulu järgi võib öelda: nad ei vaata tagasi.. Arvan, et peaaegu nagu mina, reageerib enamik Kagu-Eesti juurtega eestlasi Setumaad ja inimesi halvustavale vihjele hetkelise kohmetusega. Kord kuulsin rahvarohkel üritusel ühe kaasmaalase ülestunnistust: „Ülikooli rebasena ütlesin tutvumisõhtul rühmakaaslastele: „Ei teagi, kas ma teie hulka sobin, sest tulen Petserimaalt.“ Justkui oleksime selles süüdi, et puhastverd eestlane (näiteks kirjandusteadlane Heldur Niit) võib arutlemata arvata setu ühte punti kilplaste, laadakunstnike, rändmoosekantide, hulguste ja muidu veidrikega. Ning kirjamees Edgar Valter Saks suvatses põimida  Pihkva järve äärsete külade venelaste kogukonda, „…kes  armastasid rohkem kui tööd harmoonikamängu, külavainul logelemist ja guljanjesid, tundsid liikvajoomist, pussitamist, põlgasid koolitarkust ja lugemist ega pidanud miskiks sõjaväeteenistust“ ka setud; potikaupmees Mikk ässitas riigivõimu vastu, Saatse mehed tormasid 1940. aasta. juunimöllu eel Petserisse poode rüüstama, Võõpsust rutati Tartusse Vara noolima.

Küllap Tartu ülikooli õppejõud ja Emakeele Seltsi liikmed pidasid „Seto lugemiku“ koostamise aegu (1922) oluliseks murraku talletamist ja säilitamist, kuid veel olulisemaks, et ka Petserimaa inimesed hakkaksid paremini mõistma eesti kirjakeelt ja sel eesmärgil lähendati raamatu keel „õige palju“ võru murrakule ja kirjakeelele. Sama suund on jätkunud edaspidises keelekorralduses, kirjastustegevuses jms. Kirjakeele mõju suurenemisega on kohanetud ka igapäevaelus ja seepärast tuleks Meremäe ja Mikitamäe ümbruse praegust keelepruuki lugeda isevärki setu-võru segakeeleks. Loomulikult püüab mõni pere puhtamat esiemade keelt kodus pruukida, kuid see ei tähenda vastuseisu kirjakeelele.

Loodan, et maarahvas ei jäta kauaks meelde näitleja Merle Jäägeri sajatusi (PM, 29. VI) Meremäe valla volikogu liikmete pihta, kes ei suutnud otsustada, kas toetada ühtse Setomaa valla moodustamist või mitte. Laua taga istunute ajud olevat traktoril istudes paigast põrunud. Isegi kui praegu oleksid täpselt teada hiigelvalla valitsemise reeglid ja iseotsustamise ulatus, vajaks praegune seis ikkagi põhjalikke arutelusid ja vaidlusi, sest rahva ühe osa arvates ei peaks Setumaa vald milleski erinema riigi teistest valdadest. Tuttav Obinitsa naine nurises: „Ei sa aru, miks meid sunnitakse tagurpidi käima – Võru on meile palju tähtsam kui Värska. Ja Võrust saab minna edasi Tartu peale.“

Ajud traktoril paigast põrunud

Teine osa peab kandi omapära nii oluliseks, et see peaks kajastuma ka haldusreeglites ning riigilt tuleb nõutada suuremat finantstoetust. Valdade liitmist pole kuigi kerge otsustada. Isegi ühe inimese peas võivad ringelda vastakad mõtted. Meremäe kandist pärit literaat on jutuajamises toonitanud Võru linna tähtsust, asub ju seal arstiabi, hea raamatupood, muuseum, teater, spordisaalid, sageli külastavad linna muusikud-lauljad, kirjanikud. Minut hiljem tuli väide: meie tegelik keskus on siiski Petseri. Tema arvates ei tohiks maha matta unistust endise Petseri maakonna taastamisest. Et siis oleks võimalik koordineerida vaimu- ja kultuurielu (mingisuguste?) oma reeglite järgi.

Vastupidiselt Heiki Valgu väitele arvan, et usku setu identiteeti ei ole vaja ületähtsustada. Seda näitavad rahvarohked kirikuga mitteseotud päevad ja peod. Tõsi, paljud sõidavad suvisel kirikupühal kohale kaugetest nurkadestki, kuid ega see tähenda õigeusu kaanonite järgi elamist ega rituaalide täitmist. Sellisel päeval võetakse ette sõit Värska, Saatse või Obinitsa kiriku juurde (vähesed ka kontrolljoone taha Petseri, Taelova või Mõla kiriku juurde), hõimlased kogunevad hauaplatsidel, austatakse esivanemaid ja sõlmitakse tutvusi vahepeal sirgunud põlvkonnaga. Need koosviibimised ei näita aga kellegi tegelikke suhteid kiriku ja usuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar