Meie panus, meie ühiskondlik initsiatiiv

Evi Arujärv

Kui vene ajal inimesi (näiteks korterijärjekorras) sikkudeks ja lammasteks liigitati, siis tuli enamasti ka ühiskondlik aktiivsus jutuks: kas on panust andnud, omavastutust ja initsiatiivi üles näidanud. Väärtuste ümberjagamise juurde käib alati ?ülemaid? argumente. Täna nimetatakse panuse andmist ja initsiatiivi vabastamist kodanikuühiskonna ehitamiseks. Aktivistid on teema omandanud, uus valgustusaeg on saabunud. Plakatid kutsuvad vanemaid üles lapsi kasvatama ? need saavad omavastutusest teada ja parandavad meelt. Maapensionär koob valla käsitööringis sokki ? initsiatiiv vabaneb. Joodik, ära joo, ütleb poliitik ? ning too tõuseb ja kõnnib? Jürgen Ligi (PM 14. XII) noomib seoses tervishoiukorralduse probleemidega rahvast ennasthävitava käitumise pärast, kutsub üles omavastutusele. Jutt õige, vastutust on vaja. Tegelikult vastutabki inimene ise: vireleb oma naha sees, kustub enneaegu ära. Poliitik saab palka selle eest, et vastutab ka rahva eest ja ees. See amet eeldab ka teadmist, et inimese elukeskkond moodustub asjadest, mida too suudab mõjutada, ja neist, mida ei suuda. Hea tervise tagavad geenid, raha ning vaba aeg, mida ületööga koormatud ja/või madalapalgalisel eestlasel ei ole ülemäära. Juba enne, kui lapsest saab vastutusvõimeline täiskasvanu, võib ta olla sattunud vaesuse, harimatuse ja enesehävituse nõiaringi. See nõiaring on poliitiku tööpõld.

Hiljuti imestas üks uurija, et lapsevanemad ei taha kooli hoolekogust osa võtta. Ei tahaks minagi. Kõigepealt võtan ikka aega oma lapsega rääkimiseks. Õpetajaga tasub kokku saada asja pärast. Ilmselt ei taha enamik inimestest kooli juhtida, naabrimehe varandust valvata (naabrivalve) ega ise oma hambaid ravida. Amet teine, oma töö tahab tegemist. Kui mõned siiski juhivad või valvavad, siis põhjusel, et muud lihtsalt ei jää üle või on kasu loota. ?Omavastutus? näiteks politsei tegevusalas võib ka verist omakohut tähendada, ?initsiatiiv? tööhõive ja sotsiaalabi alal vargapoisi karjääri. Lugedes majandusminister Ansipi kiidusõnu noorte kohta, kelle tähtsaim mõte on, kuidas ruttu raha teha, meenus paar kõige kiiremat?

Kuulates hümni omavastutusele, on üsna üllatav teada saada, et majandus- ja rahandusministeerium peavad seoses mõne ?võtmetöötaja? dekreetiminekuga plaani töökohal lasteaiad välja ehitada. Omavastutus piirduks hoidja palgaga. Ilus idee, kui see kõikidele emadele kättesaadav oleks. Jutt on siiski riigiasutuste erandlikust sotsiaalmissioonist. Jutt omavastutusest asendub solidaarsusideega just siis, kui tegu on ?võtmeisikutega??

Omavastutuse teooria ei klapi eriti hästi ka elutegevuse üldise spetsialiseerumisega. Koer käib juuksuri juures. Rikas ostab koristusteenust. Kirik osutab viimse võidmise teenust. Keegi ei tohi endale ise maja ehitada ? tuleb ehitusteenust osta. Turvafirma valvab varandust. Spetsialiseerumine ja kvaliteet. Ja siis ? nõder pensionär binokliga aknal politsei asemel pätti passimas?

Vaid heas usus võib kodanikuühiskonda pidada erimeetmete süsteemiks, mille sihiks on riigi vaesuse ja demokraatia puudujääkide leevendamine. Topeltstandardite (omavastutus ? solidaarsus) rakendusviisi tähele pannes paistab, et selle tegelikud funktsioonid on avaliku kontrolli imiteerimine, ressursside ja vastutuse täiendav ümberjagamine teatud ?sihtgruppidele? ja lihtlabane ajupesu. Seepärast on raske mõista, milles näeb Mikko Lagerspetz (Sirp 3. XII), kirjeldades Eesti demokraatia probleeme (poliitikute ignorants ja üksikisiku võimetus poliitilisi otsuseid mõjutada), siiski kodanikuühiskonna päästvat missiooni.

Vaadates, kuidas ?initsiatiiv? ja ?panus? elus enamasti välja näevad, tahaks öelda, et pigem oleks demokraatiamängu asemel vaja spetsialiseerumist: arste parameediku asemel, poliitikuid politikaanide asemel, ausaid ametimehi vahendajate ja sahkerdajate asemel. Spetsialiseerumise ja teadmistepõhise Eesti edasise arendamise huvides võiks isegi poliitikute regulaarse atesteerimise korraldada. Huvitav oleks ka teada, mis on ?omavastutuse? ja ?initsiatiivi? arendamise hind kõikides eluvaldkondades kokku. Aga demokraatia põhieesmärk ei saa kindlasti olla mõttetu turusumin kui asi iseeneses, vaid pigem mehhanismid kompetentse ja vastutustundelise eliidi väljasõelumiseks. Siis muutub udujutt panusest ja initsiatiivist tarbetuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming