Meie mees Euroopas

Raivo Vetik

Keskeuroopalikku mõtlemislaadi iseloomustab läänega võrreldes kõrgendatud ebaturvalisuse tajumine ning hirm kõrvalisuse ja tähtsusetuse pärast.      Kui poliitilise teooria alase raamatu headuse  näitajaks pidada asjaolu, kuivõrd see kutsub lugejat kaasa-, vastu- ja edasi mõtlema, siis on György Schöpflini „Identiteedi dilemmad” kahtlemata väga hea raamat. Märkimisväärne osa tema tekstist on Euroopa sotsiaalteaduste liberaalse peavooluga selges opositsioonis: ta kritiseerib selle hegemooniataotlusi ning rõhutab kontekstuaalsuse ja paljuhäälsuse vajalikkust. Schöpflin ise nimetab end suhteliselt lojaalseks postmodernistiks, kes „pöörab teistega võrreldes suuremat tähelepanu tähenduste varjatud ja sulustatud aspektidele” (lk 41). See kõlab intrigeerivalt – postmodernist, kes suurte narratiivide kadumise asemel räägib nende vajalikkusest!     

Eestikeelsele lugejale on Schöpflini peamised argumendid juba tuttavad artikli „Rahvusriik, moodsus, demokraatia” (Vikerkaar 2005, nr 10-11) kaudu. Sissejuhatavalt võiks nimetada veel seda, et tema pikaajalised koostöösidemed eestlastega päädisid sel kevadel lisaks selle raamatu ilmumisele ka Tallinna ülikooli audoktori tiitliga. 

Teadusmaailmas peetakse Schöpflinit üheks säravamaks Kesk- ja Ida-Euroopa ühiskonna asjatundjaks. Tema põhiliseks uurimisteemaks on kultuuri ja võimu seosed, mis on ka antud raamatu keskmes. Schöpflin kordab  siin mõneti oma varasemaid argumente, eelkõige „Rahvus, identiteet, võim. Uusi suundi Euroopa poliitikas” („Nations, Identity, Power. The New Politics of Europe”, Hurst, 2000), uue elemendina on sisse toodud põhjalik globaliseerumise ja selle mõjude käsitlus. 

Viimasega on seotud ka üks raamatu paljudest paradoksidest: ühelt poolt räägib Schöpflin globaliseerumisest, mis paratamatult nõrgendab rahvusriikide rolli tänapäeva maailmas, kuid teiselt poolt kirjeldab meie ajastut pigem „herderliku vasturevolutsioonina”,  eeldades etniliste gruppide osatähtsuse tõusu mitte ainult külma sõja järgses, vaid ka tuleviku poliitikas. Etnilisuse positiivse poliitilise potentsiaali eeldamine, vaatamata viimaste aastakümnete arvukatele etnilistele puhastustele ja genotsiididele, ongi Schöpflini lähenemise peamine eripära, mis viib ta domineeriva liberaalse peavooluga vastuollu. 

Kaasa   

Eestlase hingelaadile on etnilisuse rõhutamine südamelähedane, intuitsioon, mille põhjal Schöpflin euroopalikku poliitkorrektsust vastustab, on tuttav paljudele. See põhineb taotluslikult KeskEuroopa väikeriikide kogemusel ning paneb meid automaatselt kaasa mõtlema. Me tajume, et Schöpflin ajab Euroopa mõttemaastikul meie asja ning tunneme sageli tema analüüsides ära iseenda. Näiteks  iseloomustab Schöpflini sõnul keskeuroopalikku mõtlemislaadi läänega võrreldes kõrgendatud ebaturvalisuse tajumine ning hirm kõrvalisuse ja tähtsusetuse pärast. See seletab moraalsete metafooride rohkust ja struktuurides mõtlemise eelistamist positivistlikule. Selline mõttekäik oleks nagu maha kirjutatud Oskar Looritsa pealt! 

Schöpflini ühiskonnakäsitluse tunnetusteoreetiliseks eelduseks on inimmõtlemise ebatäiuslikkuse tees – me ei saa teada kõike. Sellega kaasneva ebaturvalisuse ületamiseks tekib vajadus ka sellist tüüpi teadmise  vormide järele, mida vastav kultuurigrupp peab universaalseks. Nende kaudu ongi määratletud vastava grupi identiteedi põhisisu. Gruppidevahelistes suhetes seonduvad need teadmise vormid muu hulgas enesekehtestamisega, mille tulemusel „meie” arusaamu nähakse õigetena, mis peegeldavad asju nii, „nagu need tegelikult on”, ning „nende” omi pigem ekslikena, eriti kui need „meie” arusaamadest erinevad. Sel viisil toimiva kollektiivse teadvuse „tõe” kriteeriumid on kodeeritud sümbolite, müütide ja rituaalide keelde, millest järeldub, et need ei ole lihtsalt väljamõeldised, nagu on avatud universalistliku valgustusfilosoofia positsioonilt, vaid inimmõtlemise ja inimgruppide toimimise vägagi funktsionaalsed vormid. Need ei iseloomusta mitte ainult eelmodernseid, vaid ka iga tänapäevast ühiskonda. Gruppidevahelistes suhetes võivad sümbolid, müüdid ja rituaalid põhjustada küll  teravaid konflikte, kuid soovmõtlemisega neid lihtsalt kõrvale heita ei ole võimalik. Lahenduseks on institutsioonide loomine, mille kaudu oleks võimalik mitmekultuurilise ühiskonna paratamatut konfliktsust mõistlikult juhtida – ning nende otsimine ongi Schöpflini raamatu üks põhilisi motiive.       

Siinjuures tuleb sisse suurte ja väikeste kultuuride erinevus. Püüe universalismi poole on omane kõigile kultuuridele, kuid väikestel napib ressurssi teha end veenvaks ka teiste silmis. Tulemuseks ongi enda tajumine marginaalsena  ja ebakindlustunde kõrge tase. 1960ndatel alanud „kultuurilist pööret” sotsiaalteadustes, seda esindab ka Schöpflin, võib muu hulgas näha selle kompleksi kompenseerimise vahendina. Lääne-Euroopa riikide suhteliselt edukamat universalismi pretensiooni näidatakse selle lähenemise raames varjatud domineerimisena, millele väikeriikidel ja sealse ühiskonna marginaliseeritud gruppidel on igati õiguspärane vastu hakata.  Vaadates Schöpflini käsitlust laiemas rahvusluse kirjanduse kontekstis, märkame eelkõige tema püüet erinevaid teoreetilisi suundi sünteesida. Ta teeb seda nii modernistide ja eelmodernistide vaidluses rahvuste ja rahvusluse päritolu üle (peab ennast küll modernistiks, kuid rõhutab Anthony D. Smithi jälgedes rahvuste eelmodernseid juuri) kui ka vaidluses kultuuriliste ja poliitiliste motiivide vahekordade üle tänapäeva rahvusluses. Sünteesi-ideoloogial  on innovatiivsuse soodustamise kõrval paraku ka tendents viia ebajärjekindluse ja vasturääkivusteni. Näiteks raamatu sissejuhatuses iseloomustab Schöpflin oma lähenemist antiessentsialistlikuna, kuid hiljem pühendab terve peatüki antiessentsialismi kriitikale.   

Raamatu alguses on väide, et „oleks mõistlik eeldada, et kõik kollektiivse toimimise ja organisatsiooni vormid sisaldavad endas võimu teostamist” (lk 26), kuid hiljem on analoogset mõttekäiku Foucault’ traditsioonis kirjutajate puhul kritiseeritud. Konsotsiaalsuse põhjendamisel väidab Schöpflin, et „poliitika senine bipolaarsus peab kaduma” (lk 146), kuid see  väide on selges vastuolus raamatut kui tervikut iseloomustava konservatiivse ühiskonnakäsitlusega, kus bipolaarsus on nii mõtlemise kui ka ühiskonna ja poliitika toimimise üks universaalseid struktuure.   

Vastu

Minu peamine vastuväide selles raamatus esitatud ideedele puudutab etnilise konflikti juhtimist. Schöpflin peab konsotsiaalseid institutsioone, mis eeldavad võimu ja ressursside proportsionaalset jaotamist etniliste gruppide vahel, kõige sobivamaks etnilise konflikti reguleerimise vahendiks tänapäeva maailmas. Näiteks väidab ta, et tuleb luua „pluralistlik konsotsiaalne süsteem, millega ei privilegeeritaks  ühtegi toimijat” (lk 146), või „uued konsotsiaalsed institutsioonid peavad pakkuma julgeolekutunde kõigile poliitikatoimijatele ning kindlustama, et nende huvid oleksid kaitstud” (lk 171). Seda laadi optimistlikud ootused kõlavad raamatu teiste konservatiivset ühiskonnakäsitlust kandvate osade taustal utoopiliselt, korrates pigem Schöpflini poolt teravalt kritiseeritava liberaal-demokraatliku ning multikultuurilisuse ideoloogia põhitõdesid.   

Schöpflini argumentatsioon konsotsiaalsuse põhjendamisel toetub väga üldistele väidetele, mille kokkupuude empiirilise reaalsusega  jääb ähmaseks. Näiteks ei arvesta Schöpflin, et igal etnilisel konfliktil on oma spetsiifiline sise- ja välispoliitiline kontekst, mis tähendab, et kõigile sobiva ühe lahenduse pakkumine on põhimõtteliselt võimatu. Ei ole välistatud, et Transilvaania ungarlaste puhul oleks konsotsiaalsus hea lahendus, ning tundub, et see eeldus ongi Schöpflini argumentide varjatud emotsionaalseks aluseks. Kuid siit ei tulene, et see sobiks automaatselt näiteks ka Eestis, mille  ajalooline ja geopoliitiline kontekst Venemaa naabruses on teine. Samuti ei analüüsi ta konsotsiaalsuse nõrku külgi, mida erialakirjanduses on tehtud väga põhjalikult ning millele vasturohtu leitud ei ole. Näiteks leiab Donald L. Horowitz, et konsotsiaalsed institutsioonid pigem tugevdavad etnilist konflikti, sest koalitsiooni moodustamine teise etnilise grupiga toob automaatselt kaasa grupisisese rivaliteedi tugevnemise ning „õigete rahvuslaste”  esilekerkimise.     

Schöpfliniga võib nõustuda küll selles, et  tänapäeva ühiskonnas tuleb kultuurilise pluralismi juhtimiseks leida senisest adekvaatsemad institutsionaalsed vormid – ühiskond muutub kõikjal üha mitmekultuurilisemaks ning selle protsessi poliitilistest tagajärgedest ei saa juba lähitulevikus enam üle ega ümber. Samas on konsotsiaalsed institutsioonid ikkagi äärmuslik vahend, millele tuleks eelistada „pehmemaid” ning mitmekultuurilist ühiskonda poliitiliselt mitte eraldavaid, vaid ühendavaid etnopluralistlikke institutsioone, millest on kirjutanud näiteks Läti päritolu Chicago ülikooli politoloog Rasma Kārkliņa.     

Edasi   

Praeguse Eesti ühiskonna rahvusprobleemide kontekstis väärivad mitmed Schöpflini ideed edasimõtlemist. Mõned Eesti sotsiaalteadlased (kaasa arvatud mina) on juba aastaid peaga vastu müüri jooksnud. Meile tundub, et Eesti ühiskond on rahvuslikult liialt suletud ning  inimeste tolerantsus jätab soovida. Arvukate võrdlevate uuringute käigus kogutud andmed kinnitavad seda ühemõtteliselt. Samas tuletab Schöpflin meile meelde Durkheimi mõtet, et ideed, mis tahavad olla efektiivsed, ei saa jääda liiga kaugele oma ühiskonna sotsiaalsest baasist. Samuti näitab ta veenvalt, et töötada ei tuleks mitte niivõrd kuivade numbrite või abstraktsete ideedega, kuivõrd kaasakiskuvate lugude ja mõtlemapanevate metafooridega.  Schöpflini raamatu lugemine kinnitab, et konservatiivsest ühiskonnakäsitlusest on gruppidevaheliste suhete analüüsimisel õppida kõigil, mitte ainult neil, kes jagavad selle aluseks olevat usku. 

Akadeemilises plaanis tundub perspektiivikas minna edasi Schöpflini poolt kirjeldatud  inimmõtlemise ja ühiskonnastruktuuride seoste analüüsiga. Ta eeldab, et kultuurinarratiivide funktsioon on kompenseerida inimliku teadmise ja eksistentsi ebakindlust, anda iga ühiskonna olemasolule mõte ja sidusus. Seega on ka narratiivid üks mõtlemise vorm. Samas on ühiskonnas paratamatult toimuvatel muutustel tendents narratiivides sisalduvat teadmist õõnestada, ohustada sellega vastava kultuurigrupi identiteeti. Selle ületamise mehhanismide hulka kuulub muu hulgas inimlike tähenduste kollektiivsus. Tähendused ei saa eksisteerida isoleeritult ühe inimese peas, need on oma olemuselt kollektiivsed, eeldades grupi ja dialoogi olemasolu. See tagab ühelt poolt grupiidentiteedi püsimise ka muutuvas väliskeskkonnas, luues samal ajal võimalused ka edukamaks kohanemiseks. Selles mõttekäigus võib näha analoogiat Juri Lotmani teesile, et mis tahes vähegi keerukas  kultuuritekst peab olema kodeeritud vähemalt kahes erinevas keeles ning et uus informatsioon saab tekkida vaid nende koostoimes. Muidugi on vajalik ka monoloogiline (analoog) mõtlemine, kuid selle kasutusala piirdub lihtsamate tehnilist laadi ülesannetega. Keerukamad probleemid, näiteks ühiskonnaelu korraldamine, eeldavad dialoogi. Dialoog tekitab süsteemis paratamatult ka teatud müra ja ebamäärasust, kuid seda kompenseerivad  kuhjaga nii kohanemis- kui ka innovatsioonivõime suurenemine. Dialoogi summutamine lihtsalt kahandab kultuurigrupi ressurssi, mis väikese ressursibaasiga ühiskonna puhul võib ohustada selle jätkusuutlikkust. Dialoogi sumbumine on keskne probleem ka praeguses Eesti rahvuspoliitikas.

Siin väärib edasimõtlemist Schöpflini idee „ratsionaalse enesepiiramise” rollist kultuurigruppide ellujäämisstrateegiates (lk 147). Ta väidab, et postmodernses  maailmas on ratsionaalne enesepiiramine kultuurigrupi pikaajaliste huvide mõttes möödapääsmatu. Viimase Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu andmed kinnitavad, et seesuguse enesepiiramise eeldused on meil olemas: umbes kaks kolmandikku nii eestlastest kui ka eestivenelastest on nõustunud küsitluses väitega, et integratsiooniprotsessi edenemine Eestis eeldab ka nende enda rahvusgrupi poolt senisest suuremat valmisolekut  ja pingutusi. Loodetavasti jõuab see hoiak mingil hetkel ka Eesti parteipoliitikasse ning tuleb palvetada, et see toimuks pigem varem kui hiljem. 

Lõpetuseks olgu öeldud, et pärast Scöpflini raamatu ungarikeelse originaali ilmumist 2004. aastal on ta olnud aktiivne tegija Euroopa poliitikas. Ta on valitud kaks korda Ungari esindajana Euroopa parlamenti (kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni). Jääb loota, et vanameistril jätkub huvi vormida ka oma poliitikukogemus raamatuks, mis kutsuks, sõltumata lugeja ideoloogilistest eelistustest, kaasa-,  vastu- ja edasi mõtlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming