Meie märgiline ruum: avalik ja mõtteline

Andres Herkel

Sümboolikasse puutuv kraabib hinge rohkemgi kui vaja. Sellega peavad arvestama linnaplaneerijad, poliitikud, reklaamiloojad ja kõik teised, kel on avalikkusega asja. Tõnismäel seisev pronkssõdur on kütnud inimeste emotsioone vaat et rohkem kui ükski teine pealinna probleem. Näen alatasa, kuidas turistide hordid Nevski katedraali pildistavad. Pikk Hermann selja taga ei lähe neile korda, Toompea lossist kõnelemata. Slaavilik eksootika, ehkki mitte väga vana ega originaalne, kaalub üles lossi, mille sarnaseid leidub Euroopas rohkem kui küll. Pole midagi teha, aga normaalselt arenenud rahvusliku identiteeditundega eestlast see riivab. Ometi tuleb paratamatusega leppida. Samas on meie ümber  asju, millega ei või leppida.

Vaba rahvas täidab avaliku ruumi enesestmõistetavalt oma märkidega. Mälestustahvlid ajaloolistel või tähtsate ajaloosündmustega seotud hoonetel ei peaks olema ainult kohalikus keeles, ka külalistel on õigus Eesti kohta täpsemat teavet saada. Riigikogu on hukka mõistnud kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod ja isegi George Bush tuli kevadel Riias meile ajaloo ülekohtu teadvustamisel appi. Ja ometi on Tallinna linnaruum endiselt allutatud Moskva-meelsele ajalootõlgendusele. Kõlab jõhkralt, kuid Tallinna ruumimärkidest võib välja lugeda sama, mida Vene riigiduuma avaldusest: 1944. aastal oli siin vabastamine, mitte okupatsioon. “Vabastaja” on ju Tõnismäel alles, aga kommunismi kuritegudele osutab üksnes Memento paigaldatud tahvlike Pagari tänava kurikuulsal hoonel. Ometi on praegu aastanumber 2005, mitte 1991.

Minevikuvarjud on hakanud avalduma naljakas nõukogude aja nostalgias. Tegemist on otsekui mõistuse pimepunktiga, kui ühtäkki leitakse, et kommunistliku sümboolikaga kõlbab igapäevaselt edvistada või nalja visata. Samas ei tule kellelgi niisama süüdimatult pähe eputada natsliku Saksamaa sümbolitega. Teatakse, et nii pole sünnis. Kellegi arvates võib üks või teine sümbol ju naljakas ollagi, aga küpses ühiskonnas peaks leiduma austust nende vastu, kellele punaviisnurk, lipuke või särgirinnale kirjutatud “CCCP” meenutavad läbielatud kannatusi. Tõsielu ja ajalooaineline karneval ei tohi omavahel sassi minna.

Mõttelise või vaimse ruumi täitmine “oma märkidega” on  palju keerulisem kui avaliku ruumi kujundamine või moedisain. Kui me seda ei suuda, siis jätab see võimaluse segaduseks inimeste peas ning kogu ühiskonnas. Rahvuslikud väärtused ja traditsioonid arenevad aastakümnete jooksul ja mõnel vabal rahval on nende kujundamiseks aega olnud isegi sajandeid. Meil annab poolesajandiline vägivaldne väljalõige end siiamaani tunda. Iga rahvas vajab positiivset mütoloogiat, oma kangelaslugu. Eeskätt on seda loonud inimesed oma tegudega, aga seda peab ka teadlikult kultiveerima, näiteks hariduse ja ajakirjanduse kaudu.

Muidugi mõista on tark inimene demokraat, mitte ajupesija. Kõige hullem viga vaba ühiskonna ülesehitamisel on peegeldada vana, mittevaba ühiskonna toimejooni. Olen vanemaealistelt, tõsistelt ja tublidelt inimestelt tihti kuulnud küsimust: miks meil ei ole riiklikku propagandatalitust? Küsijate arvates võiks see olla võluvits, mis korrastab vaimse ruumi ning paneb rahvusliku kasvatuse õigetele rööbastele. Püüan siis seletada, et nii need asjad tänapäeval enam ei käi, et võim ei saa inimeste eest otsustada, mis on õige ja mis vale arvamus. Ometi saan ma küsijatest aru. Rohkem kui miski muu annab küsimuseks põhjust meie eliidi mannetus, kes ei suuda elementaarsemateski põhiväärtustes kokku leppida. Kui näiteks diskussioon vabaduse märkide, monumentide ja kellade üle kisub naeruväärseks, siis on see traagiline.

Stiilipuhtalt võttes on vaimse ruumi täitmine mingi totaalne akt, mis saab viia vaid totalitaarse ideoloogiani. Lähtume ju eeldusest, et meil on mingi ettekujutatav ruum, mis koosneb üldarusaadavatest mõistetest ja kujunditest, aga võib-olla ka klišeedest või käibetõdedest, ja me tahame seda kõike võimalikult oma käe ja näo järgi kujundada ja, mis peatähtis – inimeseni viia. See on tormijooks inimese teadvusele. Proovitakse pähe tampida kindla sisuga “kollektiivset alateadvust” (Jung), “kollektiivseid kujutelmi” (Durkheim) või koguni “sotsiaalset mälu” (Lotman). Neid mõisteid kasutanud klassikud poleks seda kindlasti mõistlikuks pidanud, kuid totalitaarne süsteem võtab säärase rünnaku kõhkluseta ette. Alati lõpeb see ebaõnnestumisega, kuid alati teeb see ka tohutut kahju.

Niisiis ei tohi vaimse ruumi täitmine olla totaalne. Kui tahame silmas pidada vaba rahva eesmärke, siis peab see käima eeskätt delikaatselt, ehkki sihikindlalt. Inimest ja ühiskonda on lihtne lõhkuda, kuid palju raskem on pakkuda terviklikku maailmapilti, mis suudaks olla loovalt elujõuline.

Kõige vingem märgisüsteem on loomulik keel. Sõna on märkide märk. Sõna kui mõiste on ka verbaalse mõtlemise algüksus. Siit tekib küsimus, kui kaua peab vastu eesti keel, eestikeelne kirjasõna? Pikas vaates on see meie avaliku ja mõttelise ruumiga vägagi seotud. Eesti keel kuulub mõnekümne keele hulka maailmas, millel on kaasaja kultuurkeele tunnused. Samas kõnelevad ennustused, et üleilmastumise tagajärjeks võib olla vähese kõnelejaskonnaga kultuurkeelte väljasuremine. Eestikeelse tarkvara kasutamine ning mõne kitsa teadusharu kohta eestikeelsete artiklite avaldamine kitsa lugejaskonna jaoks pole snobism, vaid tõsine katse meie keeleruumi kaitsta.

Kaasaegne kultuuriteooria näeb keelte ja kirjanduste paljususes elustavat väeallikat, mitte tüütut lahendamata probleemi. Ado Grenzsteini arusaam, et väike rahvas on “hariduse võeraslaps”, kes  saab kosuda üksnes suure kultuuri ehk “võerasema” rinnal, oli anakronistlik juba ülemöödunud sajandil. Täna võib säärase seisukoha leida Žirinovski partei programmist ning putinliku rahvuspoliitika praktikast.

Meist otse idas laiub hiigelsuur ala, kus linna- või asulakeskuse võib tänaseni ära tunda Lenini väljaku ja monumendi järgi, kus kümnete ja kümnete väikerahvaste jaoks on emakeel haridustee jätkamiseks kõlbmatu ning kus ajupestav eeter, mis läbi sinise ekraani igaühele koju kätte tuleb, on vihkamise taimelava. Läänes omakorda on hirm end kaotada ning lahustuda – seda enam, et meie kultuurilise ja demokraatliku arengu mudelid on enamasti just sealt pärit.

Me vajame koospüsimiseks avaliku ruumi isamaalisust ja mõttelise ruumi emakeelsust. Kolm vaala, millel me rahvana püsime, on meie ruumiline, ajalooline ja keeleline identiteet. Seal peal seisab kogu eesti kultuuri n-ö elav kaadervärk. Aga ükski neist vaaladest pole nii tugev, et ei peaks muretsema. Meil on palju ära teha eeskätt hariduse, ajakirjanduse ja avaliku poliitika kaudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming