Meie ja meie kahel pool lahte

Matti Maasikas

  Tahan ikka tulla su juurde taas

läbi igikeltsase isamaa.

Moto on soome luuletajalt ja muusikult Juice Leskiselt minu kohmakas tõlkes. Mingil kummalisel põhjusel pole – peale paari laulu kirja- ja ühe võru keeles – seda soome luule geeniust minu teada eestindatud. Sellest on äärmiselt kahju ja see osutab taas meie tööpõllu laiusele naabrite kultuuri vahendamisel.

Leskiselt olen valinud muudki oma tänased pidepunktid. Ja need ei piirdu ainult lauluga „Eesti (On my mind)”, lauluga, mis 1983. aastal jõudis ka nende eestlasteni, kel soome kultuurist ja soome keelest suurt aimugi polnud. Arusaadav – meie väiksust arvestades oleme nagunii alati tänulikud, kui me kellelgi meeles oleme. Ja seda veel eriti süngel 1983. aastal, samal ajal, mil näiteks Ameerika juhtiv Nõukogude Liidu demograafia spetsialist Murray Feshbach nentis kiretult – ja seda jubedam see nending oli –, et eestlased hakkavad vist mängust välja langema (looks as if Estonians are getting out of business). Soome laulikul olime me aga meeles.

Ülivõrrete kasutamine on alati ohtlik. Sellegipoolest usun, et ei tee kellelegi karjuvat ülekohut, kui nimetan Seppo Zetterbergi parimaks Eesti tundjaks Soomes. Tema sulest sel aastal ilmunud Eesti ajaloo mahukas üldkäsitlus on juba leidnud positiivset kriitikat Soome lahe mõlemal kaldal, mis teeb ehk pisut kohatuks temaga siin vaidlemise. Aga tunnistada tuleb, et üks kontseptuaalne erimeelsus on meil Zetterbergiga aastaid kestnud küll.

Nimelt on tema meelest Eesti ja Soome ajaloos erinevat rohkem kui sarnast. Selle põhjuseks on Euroopa palju otsesem mõju Eestile – olgu hea või halb. Halvim asi oli muidugi pärisorjus. Olen nõus, et pärisorjus või selle puudumine on Eesti ja Soome ajaloo suurim erinevus. Kuid kõiges ülejäänus näen palju rohkem sarnast kui eristavat. Mõlema rahva ajalugu läbib pidev võitlus ellujäämise eest meie kliimas, meie keskkonnas ja meie ümbruskonnas. Meid ühendab kuulumine lääne tsivilisatsiooni äärealale, meri, naabrid, usk, kultuurrahvuseks saamine XIX sajandil, omariikluse unistuse täitumine XX sajandi alguses – kui sarnane see kõik on, alates Euroopa avanemisest meile XII sajandi kolmandal veerandil ning lõpetades Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi astumisega Euroopa Liitu vähem kui kümneaastase vahega!

Samuti pole nii väga erinevad olnud ka lood meie isandate, härrade ja peremeestega. Härra poole vaatamine ei sõltu tingimata sellest, kas tegu on ihu-, teo- või võlaorjusega. Sulasest saab eesti ringmängus peremees ja eriti miski ei muutu, elu läheb lihtsalt uuele ringile. Samamoodi saavad sulastest halvad peremehed Juice Leskise laulus, kus kõik välisvaenlased on aetud piiride taha, kuid isandad, kes pärit sulaste soost, ajavad oma nina veel rohkem püsti kui sünnilt siniverelised:

Vainolaiset on Suomesta saateltu,

hurrit länteen ja iivanat itään,

Mutta homma on huonosti aateltu,

Koska herroille emme voi mitään.

Kato, herra jos tehdään rengistä,

ei piittaa se vanhasta jengistä.

Nii ongi asjatud ka kõik spekulatsioonid selle üle, milline võõrvalitseja on parem, milline halvem. Eriti aga selle üle, milline oleks olnud parem või halvem. Oluline on see, kuidas riigirahvus ise omadega hakkama saab. Zetterberg näitab oma 2004. aastal ilmunud esseekogumikus „Ühe puu eri harud”, et valitsuste eluiga Eestis ja Soomes aastatel 1917–1934 oli keskmiselt peaaegu sama pikk. Soomes oli sel ajavahemikul 20, Eestis 24 valitsust. Riigi õppimise aeg kestis meil seega sama kaua.

Omadega hakkamasaamisest veel üks tahk, mis kahel maal teinekord sarnane tundub. See on oma inimeste mõistmine. Üks mõtlemapanevamaid lugusid Juice Leskise loomingus räägib küla kuulsaimast mehest, kes oskas lennata. Seda tulid kontrollima ametnikud, uurima teadlased, uudistama teised inimesed – kogu ühiskond, eks. Kõik leidsid, et inimene lihtsalt ei saa lennata, kuna keegi pole varem lennanud. Seega ei saa silmaga nähtav tõele vastata. Mehe reaktsioon sellele oli loogiline: kuna ta ei suutnud selgitada, miks ja kuidas ta lendab, siis ta lihtsalt lendas minema.

Mies mietti aikaansa, miten vois’

Tämän selittää. Sitten hän lensi pois.

See lugu meenub mulle alati, kui mõtlen vajadusele meie oma inimesed Eestis hoida. Meid on väga vähe – seda nagunii. Aga kas me oskame ja soovime neid väheseidki hoida, kes meil on? Kas me oskame hinnata inimeste unikaalseid oskusi? Kuidas teha nii, et meie oma lennuvõimelised meie juurest ära ei lendaks? Ja veel enam – kuidas teha nii, et neid muust maailmast juurdegi lendaks?

Kas me oleme teinud piisavalt selleks, et meie – irooniaga öeldes – hea kliimaga, suurte palkadega ja lihtsalt õpitava keelega maanurka tuleksid inimesed Ameerikast, Indiast, Hollandist? Tuleksid meie ülikoolidesse õppima ja õpetama, kõrgtehnoloogilisi investeeringuid tooma, meid ja meie ühiskonda paremaks tegema? Kas meil on piisavalt avarat pilku, kas oleme külalislahked, mõistvad ja sallivad?

Muidugi pole meie ülikoolid tasemelt võrdsed maailma parimatega, aga kui Helsingi ülikoolis on üliõpilaste hulgas välismaalasi 3 ja Tartu omas 0,98 protsenti, siis Sorbonne’i 20 ja Harvardi 19 protsendiga on vahe liiga suur, et olla põhjendatav vaid akadeemilise tasemega.

Riigid soovivad üldjuhul kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Millised on meie lahendused? Soomes, kus programmdokumentide ja arengukavade kultuur on tunduvalt tugevam kui Eestis, jõudis valitsus esimese immigratsioonipoliitilise kavani aastal 1997. Ja sealgi oli põhirõhk pagulaspoliitikal. Päris selgelt käsitleb tööjõuküsimusi alles 2006. aastal valminud teine programmdokument. Millised on Eesti lahendused? Poliitilise eliidi meelest näib põhiline lahendus tööjõuprobleemile olevat asetada kodaniku õlale imperatiiv rohkem lapsi saada. Mulle tundub, et neid üliolulisi valdkondi tuleb küll hulka laiema pilguga vaadata.

Diplomaadile pakuvad Soome ja Eesti ka ahvatleva võimaluse arutleda teemal: aateline või pragmaatiline välispoliitika. Realpolitik versus väärtused. Emotsioonid ja ratsionaalsus välispoliitikas. Tean, osalt nõustun isegi, et Eesti välispoliitikas, eriti mõnes teatud ilmasuunas, on liiga palju emotsioone. Meie tegelike huvide rahulik ja pragmaatiline kaalumine ja seejärel nende huvide järgimine on midagi, mida ikka veel õpime. Ikka valdab meid impulsiivne emotsioon teha asju, mis nii kangesti õiged tunduvad ja maailma nii kangesti paremaks tegema peaksid. Ning mitte alati ei mõtle me sellele, mis on tegelikult meie võimuses ja jõukohane, järelikult tasub ettevõtmist.

Soome on selles asjas muidugi kõrgemal tasemel. Kuid vaatame üht muud teemat. Suursaadik Jaakko Kalelaga oleme rääkinud sellest, kuidas soomlase usk, et keegi teine talle kunagi hädas appi ei tule, ei pärine isegi mitte 70 aasta tagusest Talvesõjast, vaid veel hoopis kaugemalt – selle usu juured ulatuvad rahvuspoeet Runebergi lipnik  Ståli lugudeni välja, poolteise aastasaja taha. Liigselt selle usu varal riigi julgeoleku põhiküsimustele vastata pole just väga pragmaatiline. Samuti on ehk liiga palju emotsiooni selles, kui ettepaneku peale territoriaalkaitse põhimõte üle vaadata vastab kaitseminister küsimusega: milline osa riigist sel juhul kaitsmata tuleks jätta?

Aga kas „puhas”, matemaatiliselt kasuga arvestav välispoliitika on väikeriigile üldse võimalik valik? Suursaadik Sulev Kannike on kirjutanud: „Suur riik võib endale lubada (ehk vajabki) teatud hulka küünilisi, mitte midagi liiga südamesse võtvaid diplomaate. Samas on kaheldav, kas küünik suudab tõsiselt võtta patriotismi. Väikeriik vajab aga patriotismi igal elualal ja rohkem kui suurriik. Sellega kompenseeritakse muude ressursside piiratus. Patriotism toodab emotsioone.” Õige ta on. Näiteks Soome diplomaatide läbi 1990ndate aastate kestnud abis Eesti välisteenistuse taas ülesehitamisse on raske näha midagi omakasupüüdlikku.

Nii jõudsimegi emotsionaalsete lehekülgedeni Soome ja Eesti, kahe soomeugri naaberrahva lähiajaloos. 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse dimensioonid võttis säravalt kokku Max Jakobson, kui ütles oma suurteost „20. sajandi lõpparve” esitledes: „Soomlased uskusid toona, et Gorbatšov võidab. Eestlased uskusid ja lootsid, et peale jääb Jeltsin.” Erinevus on sõnas „lootma”. Juice Leskinen kirjutab: me ei usu, aga lootuses on maagiat,

Emme usko, mutta toivossa on taikaa.

Soomlaste toonane lootusetus ses suhtes, et Nõukogude Liit kunagi võiks laguneda, oli eestlastele arusaamatu. Meie nägime ju nii selgelt, et koloss on kokku varisemas. „Miks lahe põhjakaldal niimoodi arvatakse ja öeldakse,” mõeldi Eestis. Mõni oli ehk solvunudki.

Kuid uued põlvkonnad ei mäletanud üht varasemat kümnendivahetust, 1939–1940. Oli mugavam unustada, et siis, kui soomlased kirjutasid oma ajaloo ehk kõige kangelaslikumaid lehekülgi ja võitlesid Talvesõda, startisid Eesti pinnalt soveti pommituslennukid Soome kaitsetuid linnu ja külasid hävitama. Juho Kusti Paasikivi kirjutas oma päevikusse kolme sõnaga: „Kenad hõimuvelled küll!”

Miks me siis, soomlased ja eestlased, nende mõrude asjade pärast üksteise peale kauna ei kanna? Kuidas saab olla nii, et need sündmused ei mürgitanud riikidevahelisi suhteid pikkadeks aastateks? Vastus peitub Soome ja Eesti inimeste omavahelistes suhetes. Selles uskumatult laias isiklike suhete võrgustikus, mida on hoitud üleval vähemalt sellest ajast, kui magister Aspelin ja rektor Swan esimesel üldlaulupeol käisid ja Jannsenite juures ööbisid. Kui mitte veel varasemast.

Juice Leskinen on laulus „Eesti (On my mind)” harva nähtava tabavusega öelnud, et sõprus on riigikorrast sõltumata kallis asi – ja soome keeles on sõnal „kallis” kõik samad tähendused ja tähendusvarjundid, mis eestigi keeles:

Kato, ystävyys se on kallista,

se ei riipu hallintomallista

See on soomlastele ja eestlastele teada tõde. Meie inimesed on perekonniti suhelnud ka kõige raskematel ajalooperioodidel. Eriti suure hoo sai see muidugi reisimispiirangute kadudes 1980-1990ndate vahetusel. Isiklike sidemete järel või kohal tulevad kodanikuühiskonna suhted, sõpruskoolide, kooride ja koguduste pidev läbikäimine. Sellest järgmine aste on tööalane suhtlemine – vaevalt on Eestis ametnikku või teenistujat, kes ei saaks iga kell helistada oma kolleegile lahe põhjakaldal. Ja alles seejärel, selle suhete püramiidi tipus tulevad poliitilised suhted, kõrgetasemelised visiidid, lauakõned, lepingute allkirjastamine – see, millega riikidevaheline suhtlemine tavaliselt algab.

Sõnaga: meie maade vahel on eriline suhe, mille vundamendiks on tavaliste inimeste igapäevane sõprus. Seepärast ei ole meid häirinud ka see, kui me vastastikku naaberriigi juhtidest teinekord aru pole saanud – meie sõbrad on meile soomeugri otsekohesusega öelnud, mida rahvas neist asjust õieti arvab, kuidas asjad tegelikult on. Ning see on uskumatult suur väärtus.

Kui nüüd küsida, miks rääkida Soome Vabariigi juubeliaastapäeva puhul nii palju kahe riigi suhetest? Milleks võrdlused? Kas poleks õigem pidulike sõnadega väljendada seda teenitud imetlust, mida Soome Eestis naudib? Kuhu jääb tänu Soomele Eesti NSV suitsutares lämbuvatele inimestele vaimseks pajaauguks olemise eest? Kus on õnnitlused?

Aga siiras ja otsekohene suhe oma naabriga, võimalus ka pidupäeval avameelselt mõtteid vahetada, teadmine, et sul on naaber, kes sind mõistab ja kelle peale võib kindel olla – kas see siis polegi pidulik? Kas see, kuidas meie, eestlased, end Soome kaudu leidnud ja mõtestanud oleme, kas see, kuidas paljud soomlased, näiteks majanduse vallas, Eesti kaudu rahvusvaheliseks on saanud, kas see polegi siis hüve, mille üle uhke ja tänulik olla? Eesti ja Soome suhe on püsinud elus ka kõige raskematel aegadel, seda suhet on hoitud läbi igikeltsa ja öö, seda suhet on tahetud jõhkralt murda, kuid ikkagi sunnib meid kokku seesama vägi, mis laulus paneb alati armsama juurde naasma:

Aion tulla viereesi uudestaan,

halki ikiroutaisen isänmaan.

Vaikk’en koskaan luotasi poistunutkaan,

tulen uudestaan.

 

Soome ja Eesti vaimse koostöö lepingu 70., Tuglas Seura 25. ja Soome Vabariigi 90. aastapäeva puhul Tallinna raekojas peetud kõnekoosoleku ettekande põhjal.