Meie igapäevast jalgpalli anna meile tänapäev …

Alvar Loog

Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös: vutist eesti kultuuriloos. Toimetanud Kairi Vihman, kujundanud Jan Garšnek. Pegasus, 2010. 256 lk.        Elame ajastul, mil üha enam on kunstiteose headuse ning huvitavuse üheks peamiseks eeltingimuseks toetumine mingisugusele antagonismile. Ka meedia ja dokumentalistika (sh ajalookirjandus) saavad oma vilja paljuski samalt veskilt. Müüb kõik kurioosne ja kerge kiiksuga – isikud ja sündmused, mis ei taha stereotüüpsete hoiakute foonil kuidagi tavapärase kirjelduse ning mõistmise raamidesse portreeformaadis ära mahtuda. Vaapo Vaher on sellest  muidugi teadlik. Tema värske raamat „Jalgpall hingede öös: vutist eesti kultuuriloos” ületab huvi- ja uudisekünnise eelkõige seetõttu, et tegu on esimese katsega kirjeldada eesti keeles ning kohalikule kontekstile toetudes üht pealtnäha lepitamatut antagonismi, mille juured peituvad umbkaudu sajanditaguses ajas. Selle mõttelise vastasseisu sündi on väga tabavalt kirjeldanud austria kirjanik Robert Musil oma mammutromaanis „Omadusteta  mees”. Keiserlikus Viinis järgemööda sõjaväelase, inseneri ja matemaatikuna oma kohta, kutsumust ning karjääri otsinud peategelane Ulrich elab läbi omalaadse vaimse kriisi, kui satub ajalehte lugedes geniaalse võidusõiduhobuse osutusele: Ulrich „mõistis korraga, millises pääsmatus seoses oli kogu tema karjäär selle võidusõiduhobuse geeniusega. Sest hobune on igiajust olnud ratsaväe püha loom, ja oma kasarmunooruses oli Ulrich vaevalt  muust kuulnud räägitavatki kui hobustest ja naistest, ning oli siis põgenenud, et tähtsaks inimeseks saada. Ja kui ta nüüd pärast vaheldusrikkaid pingutusi suutnukski ehk tunda end oma püüdluste tipu lähedal, tervitas teda sealt hobune, kes oli temast ette jõudnud”.1    

See hobune poleks siin antud juhul oluline, kui Musili teose kangelane seda sitket, ent tuima looma jalgpallurite ning tennisistidega, kelle geeniusest oli Ulrichi meelehärmiks  samuti avalikult rääkima hakatud, sealsamas sõnaselgelt ühte patta ei paneks. Olgugi, et „kümne geniaalse avastaja, tenori või kirjaniku kohta ei esinenud ajaleheartiklites veel enam kui kõige rohkem üks geniaalne keskpoolkaitsja või suur tennisetaktik. Uus vaim ei tundnud end veel päris kindlalt”.2 Olles täna ca 90 aasta jagu targemad kui 1921. aastal tsiteeritud teost kirjutama hakanud Musil, võime kinnitada, et see „uus vaim” tunneb end juba ammu väga  kindlalt. Võib-olla isegi liiga kindlalt.   

Ja nii on see vana antagonism ehk isegi uue ja veel teravama vindi peale saanud. Seda näib tunnistavat ka Vaher, kes kirjutab oma raamatu sissejuhatuses: „Praeguse maailma jalgpallikõiksuses vajaks pigem kirjandusarmastus argumente” (lk 7). Tõepoolest: XX sajandi vältel kujunes võistlusspordist järk-järgult vaimukultuuri varasemaid funktsioone vaikselt üle võttes nii peamine meelelahutus, jututeema kui  rahvusliku ning regionaalse identiteedi alus. Kusjuures olen tähele pannud, et muud spordialad täidavad neid rolle peamiselt üksnes siis, kui kellelgi „omadest” seal parasjagu hästi peaks minema, jalgpall kogu aeg. Seega valis Vaher jalgpallist kirjutades õige teema. Et kultuur ja sport – ehk vaimsus ja füüsilisus – olid juba sajand tagasi, täpsemalt aastal 1894, Eestis teineteist välistavad sotsiaalse elu sfäärid ning praktika, selgub kohe raamatu  esimesest loost, mille peategelaseks on Narvas koolipoistele peaaegu pedagoogikoha hinnaga jalgpalli õpetada püüdnud Oskar Kallas. Vaher refereerib teose kaheksandas peatükis arvukatele tsitaatidele toetudes kultuurirahva avalikku nördimust ning spordiinimeste eneseõigustusi, mis järgnesid 1923. aastal välja kuulutatud kultuurkapitali seaduse eelnõule, mille kohaselt otsustas riik teadlaste ning loovisiksuste kõrval samadel alustel toetama  hakata ka sportlasi.       

Ca 15 aastat hiljem oli selles sõjas seis hetkeks ametlikult viigis, kui kirjanik August  Mälk ja maadleja Kristjan Palusalu said president Pätsilt mõlemad vastavalt loominguliste ning sportlike tulemuste eest kingituseks talu. Tänaseks on kaalukauss nii riiklike rahaeralduste, sotsiaalse prestiiži kui ajakirjandusliku tähelepanu seisukohast selgelt sportlaste kasuks kaldunud. Sel teemal korduvalt sõna võtnud kirjanik Kivisildnik ei julgenud 2006. aastal enam isegi mitte sportlastega võrdsest kohtlemisest unistada ning soovis oma avalikus  pöördumises kirjanikuna riigilt üksnes kultuuriametnikega sama palka: „Kui meil on mingi võrdse kohtlemise printsiip, siis on [s.t olgu – A. L.] kirjanikud ja ametnikud võrdsed, privileege ei taha keegi. Tahaks lihtsalt rentslist kontorisse, keegi pole maininud sportlastega võrdset kohtlemist”.3       

Ent see vana antagonism elab edasi ja mitte ainult kultuuriministeeriumi (mis on teadupärast ühtlasi ka spordiministeerium) eelarves.  Kivisildnik on teisal kirjutanud: „Sport ei ole kultuuri liik, sport on kultuuri puudumise liik […] Loomastumine, muud midagi”.4 Samu mõtteid on avaldanud ka mitmed „tuhandete lemmikust” veelgi kuulsamad mehed, näiteks Umberto Eco, kelle arvates on sport „inimese dehumaniseerimise algus”.5 „Sellest ebamäärasest tervislikkusest saavad alguse spordi esimesed mandumisilmingud, nagu võistlema määratud inimolendite aretamine. […] Ebardlik  atleet sünnib hetkel, mil spordist võetakse teine aste, so siis, kui oma lõbuks mängitavast spordist saab mingi mängu diskursus või teistele mõeldud spektaakel, seega mäng, mida teised mängivad ja mina vaatan”.6 Olgu siia lisatud kontrastiks üks tsitaat Vaapo Vaheri raamatust. Jalgpallilembene kirjanik Richard Janno, legendaarse noorsoojutustuse „Jalkamehed” autor, tundis 1934. aastal avalikult muret, et sport liigub jalgpalli  näitel kultuurile liiga lähedale: „Toredast vutist on saanud äriartikkel, puhta südame uljast hüüdest väga suurel määral peene linnarahva lõbunäitemäng. Meil oli vutt hingeasi, jalgpallist on saanud aga kasukaup” (lk 43). Richard Janno vaimu rahustamiseks võiks nentida, et ca 99% jalgpallimängudest peetakse ka XXI sajandil jätkuvalt ilma pileti ning pealtvaatajateta. Eco väidetele saab jälle näitlikult vastu seada ka tema enese poolt viljeldud vaimse  eneseteostuse „teise astme”, kui oma lõbuks tehtavast loomingust saab mingi esteetika diskursus või teistele mõeldud spektaakel, seega mäng, mida ühed mängivad ning teised vaatavad, loevad, kuulavad jne; ning millele eelneb end läbi esteetiliste mudelite avalikult väljendama määratud inimolendite (näitlejad, lauljad, pillimehed, kirjanikud, kunstnikud jne) aretamine. 

Vaheri raamat mõistagi kultuuri ja spordi vahel poolt ei vali. Küll aga leidub selle teose ainus olemisõigustus nende vastandlike poolte  olemasolus. „Jalgpall hingede öös” räägib konkreetsete isikute näitel jalgpalli ja kultuuri seostest Eestis viimase saja aasta jooksul. Need seosed pole kuskil olemuslikud, dünaamilised, ei ühe- ega kahepoolselt põhjuslikud, vaid lihtsalt biograafilised – kahe paralleelmaailma pooljuhuslikud kokkupuuted: nii nagu kirjanik ja jalgpallur võivad sattuda ühte lennukisse, võivad ühes inimeses kokku saada jalgpallur/ jalgpallisõber ning kirjanik (palju on juttu ka  teatriinimestest). Mingit baasväidet või läbivat ideed raamatus pole, üksnes rikkalike tsitaatide ning piltide toel nõtke sulega esitatud ajaloolised portreed, kus isikute ning institutsioonide varjust pääseb pildile ka vastavat ajastut. Vaapo Vaherit on nauditav lugeda, raamatut võib pidada suureks õnnestumiseks. Kui üldse sisuliselt midagi ette heita, siis peatükkide veidrat ülesehitust, kus üks lugu on kohati hakitud mitme pealkirja alla. Mingil hetkel  läheb sassi ka varem kiivalt korras hoitud kronoloogia, sest Sulev Teppart on enne Karl Ristikivi jne. Pettumuse valmistas raamatu lõpp, paar-kolm viimast peatükki, kus autor jõuab otsaga meie kaasaega. Hoopis pikemat ja säravamat teksti ootasin lastekirjanikuna kohaliku jalgpalliimpeeriumi marssalikepikest paunas kandnud Aivar Pohlaku kohta, kelle isikule on pühendatud vaid üks lõik ehk ca viis korda vähem kui näiteks 1990ndate keskel Tallinnas  pelgalt treeninggrupina lühiajaliselt koos käinud FC Boheemi tegudevaestele tegemistele. Vaher räägib küll 1980. aasta sündmustest Kadrioru staadionil, ent minu meelest natuke liiga põgusalt. Täiesti lahti kirjutamata on jäetud ka täpselt veerand sajandit hiljem sealsamas toimunud korduskohtumine tele- ja raadioinimeste vahel, mis päädis väljaspool väljakut sellega, et kirjanik Juku-Kalle Raidi aktsiooni tulemusena lahkus omal soovil kaitseministri  ametist kirjanik Jaak Jõerüüt.   

Jalgpalli ja rahvusküsimusega seoses refereerib Vaher üht ühispöördumist ning loetleb sellele alla kirjutanud kultuuriinimesi (lk 207), ent unustab lisada aastaarvu. Tema tähelepanu alt on jäänud aga millegipärast välja 2006. aasta jaanuaris kultuurirahva osalusel tehtud avalik ühisavaldus, kus teiste hulgas valutasid  mitmed tuntud näitlejad südant Eesti Jalgpalli Liidu struktuuri, kohalike meistrivõistluste kehva korralduse ning puuduliku noortetöö pärast. Seda viimast kurioosumit andnuks hästi ka teose esimeses otsas tsiteeritud Adsoni ja kompanii väljaütlemistega riimuma panna. Minu nägemuses võinuks see raamat lõppeda kahe nüüdisaegse rahvakunstniku portreega. Need inimesed on Kehra Piraaja väravasuult ning Eesti naiste U19 koondise pingilt  2007. aastal otse maailma suurimatele moelavadele astunud modell Karmen Pedaru ning samal aastal Viljandi Tulevikuga kogu meistriliiga hooajaeelse ettevalmistuse kaasa teinud varasem Valga Warriori väravavaht Jürgen Veber, kes vahetas paar päeva enne esimest mängude vooru kindad ja kindla koha algkoosseisus võimaluse vastu televisiooni vahendusel rahvale trikke teha. 

Vaapo Vaher loetleb raamatu lõpulehekülgedel üles juba kõik kohalikud kirjanikud, kunstnikud ning näitlejad, kel jalgpalliga kas või mingisugune side olemas, minnes kohati sellega selgelt liiale, ent jätab vaid talle enesele teada põhjustel sootuks mainimata Kojamehe (või pole punkmuusika humanitaarselt mõistetud kultuuri osa?). Rääkides jalgpallist kirjutanud  luuletajatest, ei ole nimekirjas Asko Künnapit, kelle tekst „Hirm lahustuda”7 on minu meelest nii sisult kui vormilt üks huvitavamaid poeetilisi suhestumisi selle valdkonnaga. Toimetamise koha pealt otsimatagi jäi silma, et eluaastaid oli ajaloolistele isikutele tekstis lisatud, kuidas juhtus; puudu oli mitmeid viiteid (lk 96, 138, 143, 146, 217), üks olemasolev (nr 79) ei viita aga millelegi, sest bibliograafia on puudu; üks tsitaat (lk 221) on millegipärast  anonüümne; probleeme on nimede õigekirjaga (lk 186); puudu on mõnede tsiteeritud romaanide esmailmumise aastad (lk 149, 151); üks pilt (lk 148) läheb teemast täitsa mööda. Lehekülgede kuludes hakkasid üha enam häirima sõna „jalka” minu silma ja kõrva jaoks suhteliselt perverssed liitvormid: „jalkamängijaealine”, „jalkamaavõistlust”, „jalkavõimekusele”, „teatrijalka”, „jalkatrehvamisi”, „rahvusjalka”, „jalkaau”, „jalkamüütikaga” jne.       

Lõpetuseks tahan natuke otsitult polemiseerida väitega, mille leiab tähelepanelik lugeja Vaheri raamatu tagakaanelt. Seal kirjutatakse mõnedele kujundlikele näidetele tuginedes, et „Jalgpallis pesitsevad sõbralikult rööbiti modernism ja postmodernism”. Olgugi et Vaher jätab sõnaselgelt toonitamata rahvuskoondise ning rahvuse idealistlikult mõistetud vastavussuhte  (aga etümoloogia teeb seda tema eest niigi), räägib ta rahvuskoondisega seoses „liigutavast ning elitaarsest isamaalisusest”. Ent ka nii jääb paratamatult mulje, et Vaapo Vaher pole Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liikmena kursis meie rahvuskoondise mängijate etnilise taustaga. Kõik, kes on viimastel aastatel (umbes Arno Pijpersi lahkumisest peale) mõnd mängu näinud, teavad, et rahvusromantiline modernism, millest varasema kümne aasta jooksul päris  kramplikult poliitilise ning kohati ka eetilise ebakorrektsuse hinnaga jõudumööda kinni hoiti (koondisesse saamiseks pidi vähemusrahvusest – et mitte öelda venelasest – pallur olema vähemalt „eestimeelsest” klubist; järjekordne teema ühe kunagise lastekirjaniku lahtikirjutamata rolli kohta kohalikus jalgpallis), on ka meil kas õnneks või kahjuks lõplikult läbi. Kuidas on selle asjaga lood nt Prantsusmaal, Inglismaal, üha enam ka Saksamaal jne, ei ole  vist vaja lisada. 

Kultuuriloolise kurioosumina olgu märgitud,  et veel 1989. aastal käis eesti spordis modernistlikult mõistetud rahvuslik idealism eespool poliitilist korrektsust ning sportlikku edu. Seoses Sergei Babenko siirdumisega Tallinna Kalevi korvpallimeeskonda sai peatreener Jaak Salumets tapmisähvardusi ning ajakirjanik Gunnar Press kirjutas Noorte Hääles: „Kalevi tõus ja eestlaste rahvuslik ärkamine on omavahel seotud […] kalevlastel on oma rahva ja sini-must-valge lipu ees kohustused […] Kui  meeskonda tuleb välismaalasi, on kahtlane, kas sini-must-valget enam sobib heisata”.8 Oleme nii klubi kui paljuski ka koondiste tasandil jõudnud/ jõudmas vähemalt Euroopas pöördumatult olukorda, kus lippu sobib heisata sellest sõltumata, millise nime, nahavärvi ja etnilise taustaga mängijad parasjagu rahvuskoondise koosseisus väljakule jooksevad, peaasi et pass oleks õige. Minu silmis on need „vana hea” modernismi matused. Ja Eesti on siin – tunnistame  seda või mitte – tugevalt esirinnas. Kelle jaoks raske hetk sarga kõrval, kellele lõbus peielaud. Ja kui me ei räägi eesti jalgpalli rahvuskoondisega seoses (sümboolse) kolonisatsiooniokupatsiooni jätkumisest, mida meist keegi ometi avalikult ei tee, oleme mõlema jala ja südamega postmodernismis. Tänase seisuga on jalgpall üks väheseid valdkondi Eesti ühiskonnas, kus integratsioon ei ole läbi kukkunud. Aga see on juba järgmise raamatu teema, mille  kirjutamiseks meil hetkel vist Vaapo Vaherist paremat meest kuskilt võtta pole.       

1 Robert Musil, Omadusteta mees. Tõlkinud Mati Sirkel, Eesti Keele Sihtasutus, 2006, lk 50.       

2 Samas, lk 49-50. 

3 Kivisildnik, Tühi kruus ehk kirjanike tööst ja tasust. – EPL 1. IV 2006.   

4 Urve Tinnuri, Kivisildnik: minu parim aeg on alati täna. –  Elukiri 6. IX 2007.     

5 Umbero Eco, Reis hüperreaalsusse. Tõlkinud Joel Sang, Vagabund, 1997, lk 220     

6 Samas, lk 221-222. 

7 Asko Künnap, Su ööd on loetud. Näo Kirik, 2008, lk 72-73.   

8 Noorte Hääl 21. X 1989.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming